Marko Mihkelsoni blogi

Põhja-Korea teisipäevane järjekordne provokatiivne muskliharjutus, mis nõudis vähemalt kahe Lõuna-Korea sõjaväelase elu, pole kahjuks üksnes hullumeelse diktaatori ja tema lähikondsete abitu katse paranoiasid peletada. Riik, kellel on tuumaarsenalis erinevatel hinnangutel  8-12 lõhkepead, võib tekitada oluliselt suuremat kahju, kui vaid kümnete Lõuna-Korea majade hävitamine kahuritules. Mängus on ilmselt siiski suuremad panused kui üksnes järgluse kindlustamine diktaatoritoolil. Võimalik, et Põhja-Korea provokatiivne tegutsemine viimastel kuudel on seotud nende aktiivsuse järjekordse kasvuga tuumaprogrammi edendamisel. Vaatamata nälgivale rahvale on Pyongyang suutnud välja töötada kõrgtehnoloogilise plutooniumil ja uraani rikastamisel põhineva tuumaprogrammi.  Mitmete allikate kinnitusel on Põhja-Koreal ja Iraanil viimase kümnendi jooksul kujunenud väga tihedad sidemed tuumaprogrammide vastastikusel arendamisel. Selles omab väidetavalt seoseid ka Süüria. Ka oon vihjeid, et ...

Täna ja homme Lissabonis toimuv NATO tippkohtumine peab minu arvates andma väga selge signaali ehk tulemuse: viimaste aastate sisemise rabeduse asemel tuleb NATO liikmermaade liidritel näidata ühtset ja kokkuhoidvat arusaamist alliansi tulevikust ja suhetest kolmandate riikide või organisatsioonidega. Mõistagi pole see sugugi lihtne ülesanne, sest 28 liikmesmaal on ohtude ning nendele vastutegevuse leidmisel parajalt erinevaid lähenemisi. Seda oli kõige ilmekamalt tunnetada NATO eelmise, Bukaresti tippkohtumise eel ja ajal, mis paraku andis innustust nendele, kelle meele järele on alliansi sisemine lõhestatus. Seekordse tippkohtumise peatähelepanu all on mõistagi strateegilise kontseptsiooni vastuvõtmine. Selle sisu on kuni avaldamise hetkeni NATO saladustempli all. Liikmesmaad on teinud dokumendi vormimiseks kompromisse, kuid vähemalt Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjonile teadaolevalt peaks selles kajastuma enamvähem kõik meile olulised teemad. Muidugi, lõplik otsus teksti osa...

Eestlased pole kuigi altid tänu avaldama ei inimestele endi seast, veel vähem aga raja tagant. Eks soveediaeg rikkus paljuski meie mõtlemist, kui avalikku ruumi risustasid võõrad ja meile pealesurutud nimed või sümbolid. Samas on minu arvates ammu aeg keerata uus lehekülg ning vaadata veidi avarama tänutundega nende suunas, kes on näiteks mänginud hindamatut rolli meie taasiseseisvumisel. Eriti aktuaalne on see kasvõi sellegi tõttu, et tuleval aastal möödub 20 aastat meie riigi iseseisvuse taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel. Meie taasvabanemise üheks suurmõjutajaks oli kahtlemata USA president Ronald Reagan (1911-2004), kelle sünnist möödub tuleva aasta 6. veebruaril täpselt sada aastat. Reagani pikaajaline ja põhimõtteline kommunismivastasus ning sihikindel soov murendada tema enda poolt kurjuse impeeriumiks kutsutud Nõukogude Liitu olid kahtlemata üheks kesksemaks teljeks tema presidendiks oleku aastatel 1981-1989. Just nendel aastatel saavutas läänemaailm USA eestvedamis...

Venemaa kaasaegse geopoliitilise mõtte ja eurasistide liikumise üks tuntumaid esindajaid Aleksander Dugin on Delfile antud intervjuus taaskord meenutanud meile, et imperialistlik ja ekspansionistlik mõtteviis pole naaberriigi ideoloogide seas sugugi haihtunud.  Mulle pole Dugini vastustes midagi üllatavat. Dugin on sarnaselt oma mõtteid välgutanud varemgi. 2008. aasta augustis kuulutas ta näiteks otse, et Gruusia ründamisega on alanud Vene impeeriumi taastamine. Siis arvas ta, et järgmisena läheb löögi alla Ukraina.  Dugin kinnitab oma arvamuses, et Balti riikide ja Venemaa suhete pinged tulenevad mitte ühe või teise poliitiku või poliitilise jõu tegevusest, vaid negatiivsest ajaloolisest paradigmast. Dugini vihjatud asjaolu, et kolm riiki on olnud Vene ja Nõukogude impeeriumi osad ning nende iseseisvumine on justkui olnud vaid Moskva kingitus, räägib sellest, et kahepoolsete suhete normaliseerimine on võimalik vaid sellesama imperiaalse paradigma taandumisega. Dugini meel...

G20 äsjane tippkohtumine Lõuna-Koreas andis mõneti oodatud tulemuse. Mitmekümneleheküljeline lõppdokument räägib harjumusliku deklaratiivsusega maailma majanduse kasvule tõukamisest, keskkonna säästmisest, korruptsiooni piiramisest. Samas näitas kohtumine, et maailm on endiselt valuutasõdade ohutsoonis ning kaubanduse võimalikus kapseldumises.  Wall Street Journal on  oma  arvamuses väga kriitiline - USA president Barack Obama sai Soulis järjekordse ninanipsu muult maailmalt, suutmata leida liitlasi oma rahanduspoliitikale. Samas on selge, et maailma suurima majanduse ning julgeolekupoliitilise jõuna on just Ameerika Ühendriikidel täita liidriroll suuremate vastasseisude vältimiseks. Maailma suurimate majanduste liidrid otsustasid valuutakursside ning kaubandusküsimuste teema juurde tagasi pöörduda järgmisel kohtumisel poole aasta pärast Prantsusmaal. Paraku näitas Souli kohtumine, et G20 hulgas on tugevama ühisosa saavutamine palju keerulisem kui G7 omaaegsetel koht...

Postimees avaldas eile julgeolekuanalüütiku Eerik-Niiles Krossi kriitilise artikli  NATO ja Venemaa suhetest, mis on tekitanud väga vajaliku arutelu. Alljärgnevas on mõned minu mõtted seoses Krossi artiklis käsitletuga. Minu arvates on NATO-Vene suhetes väga palju soovmõtlemist ja seda mõlemalt poolelt. NATOs arvatakse, et Vene-Gruusia sõda oli pigem Tbilisi probleem ning Bukaresti tippkohtumise ebaõnnestumine on ajalugu. Samas usutakse, et Venemaa pole üldse nii agressiivne kui seda tema sõjalised õppused või ametlikud doktriinid välja näitavad. Venemaal aga arvatakse, et NATO on suuresti minevik ning euroatlandi ühtsusest on järel vaid mälestus. Mõlemas lähenemises on tubli annus ohtlikku eksirännakut, mis võib ühel hetkel muutuda väga tõsiseks konfliktialgeks.  NATO-Vene strateegiliste suhete või partnerluse aluseks ei saa olla mitte ühine koostöö kusagil Afganistanis, mis on nii või teisiti ajutise iseloomuga ja kus Venemaa on vaid kõrvaltvaataja, vaid ühiste väärtu...

Ameeriklased ütlesid eilsetel vahevalimistel - president Barack Obama peab muutma poliitilist kurssi. Enam kui 70 protsenti on rahulolematud riigi majandusliku olukorra ning valitsuse tegevusega. See tõigi kaasa valitseva erakonna suurima kaotuse vahevalimistel alates 1948. aastast.  Vabariiklased võitsid ülekaalu esindajatekojas, mis nüüdsest teeb oluliselt keerulisemaks presidendi kavandatud muudatustepoliitika. Nagu ütles Nancy Pelosi asemel esindajatekoja spiikriks tõusev John Boehner: Obama peab oma poliitilist kurssi muutma. "Change" on siin mõistagi väga tähendusliku sisuga.   Presidendile oli ehk eriti mõrudaks pilliks asjaolu, et tema enda endine senaatoripositsioon Illinoisis läks vabariiklastele. Samuti on teepartei (Marco Rubio ja teised) esindajad tõusnud vabariiklaste liinis Kongressi, tuues demokraatidele täiendavat peavalu. Teeparteid on seostatud konservatiivsema joonega, mis on olnud eriti rahulolematu Obama adminitsratsiooni tegevusega. Lisaks said ...