Värsked muljed Iisraelist ja Palestiinast


See Iisraeli armee sõdur, kes oli täna valves ühel kontrollpostil teel Ramallahsse on piltlik kinnitus olukorra keerukusest selles maailma ühes kõige tuntumas ja sensitiivsemas konfliktipiirkonnas. Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni koosseisus oli mul viimasel kolmel päeval hea võimalus värskendada vahetut teadmist Iisraeli ja Palestiina rahuprotsessi hetkeseisust ning võimalikest väljavaadetest.

Kohtumised nii ühe kui teise poole diplomaatide ja poliitikutega paraku vaid kinnitavad üldiselt teadaolevat: kuigi mõlemad pooled räägivad viivitamatust valmisolekust rahuprotsessi jätkamiseks ei usu kumbki selle võimalikkusse. Vastastikused süüdistused ning sügav umbusk on kahjuks sedavõrd sügavad, et mingit valgust ei näi küll kusagilt paistvat. 

Pigem on tunda pettumuse süvenemist ning pingete kasvu. Palestiina esindajad näiteks väitsid, et sellel aastal on eriti kasvanud Iisraeli ja tema asunike jõuvõtted palestiinlaste suhtes. Gaza sektoris on blokaadi tõttu humanitaarolukord eriti murettekitav. Lisaks on Iisraeli poliitikud hiljuti Knessetis vastuvõetud referendumi seadusega muutnud peaaegu võimatuks piiride küsimuse arutamise rahuprotsessi raames. Ka on ohumärgiks natsionalistlike meeleolude kasv Iissraelis, mis on poliitilise maastiku killustanud ning muutnud keerukamaks tasakaalukamate lahendusteni jõudmise.

Iisraeli pool omakorda näeb palestiinlaste tegevuses takistava tegurina tingimuste seadmist rahukõneluste jätkamiseks. Gazast lahkumist peeti hea tahte märgiks, kuid palestiinlased olevat seda hinnanud pigem kui nõrkuse tundemärki. 

Liiati peavad Iisraeli poliitikud täna kõige ohtlikumaks mitte rahukõneluste puudumist palestiinlastega, vaid eeskätt Iraani mõju tugevnemist regioonis. Kui tuumarelva ihkavat Iraani peetakse Iisraelis eksistentsiaalseks ohuks, siis kaks teist tiksuvat ajapommi - Hezbollah Lõuna-Liibanonis ja Hamas Gaza sektoris, ohustavad vahetult Iisraeli piire. Konflikti võimalust eriti Lõuna-Liibanonis peetakse väga tõsiseks.

Kuid samas pole selles kõiges siiski midagi põrutavalt uut. See vaid veenab, et selle keerulise ja väga pikkade juurtega konfliktiõhkkonna hajutamine on näiliselt mission impossible. Ilma välise abi ning mõõduka surveta pole siin midagi saavutada. Isegi siis, kui üks või teine pool vastupidist väidab.

Samas on oluline siiski rõhutada, et Eesti tuntus nii Iisraelis kui Palestiinas on viimastel aastatel tublisti kasvanud. Seda aitab tugevdada kindlasti ka meie saatkonna avamine Tel Avivis ning esimese resideeruva suursaadiku - Tiina Intelmanni saabumine Iisraeli. Kolm päeva kinnitasid, et meie ettevõtjatel  on kindlasti võimalik nii Iisraelis kui Palestiinas leida uusi kontakte ja äripartnereid. Igatahes kinnitati saatkonnas, et vastastikune huvi on kaubandussuhetes kasvamas. Ehk peaks EAS koos välisministeeriumiga kaaluma eraldi majandusdiplomaadi või kaubandusesindaja saatmist tulevikus ka Tel Avivi.

Kommentaarid

KalevK ütles …
Piisab kui lugeda Likudi programmist http://en.wikipedia.org/wiki/Likud#Likud_charter , et nad on kompromissitud Jordani jõe kui idapiiri ja Jerusalemma osas. Mõistmatu, miks USA jätkab nii ebareaalset rezhiimi unilateraalset toetamist. Gaza ja Liibanoni operatsioonid olid ühemõtteliselt ebaproportsionaalsed, et mitte öelda hullumeelsed. Iisrael on regiooni agressor nagu USA oli Iraagi puhul. Täpselt nagu Vene oli agressor 2008 Greorgias. Ning agressioonil on oma objektiivsed pikaajalised tagajärjed- viha rahvastes ja usaldamatus rahvaste vahel.

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA