Soome toeta poleks tänast Eestit

Küsimus sellest, mida arvas või ei arvanud Soome kunagine president Mauno Koivisto 1990ndate aastate algul seoses Eestiga on kindlasti intellektuaalselt huvitav, kuid ei muuda ajaloo kulgu. Ma olen nõus kolleegi Lauri Vahtrega, et Koivisto käitus omas ajas arusaamade järgi, mida täna tagantjärele on tulutu kritiseerida.

Kui me fokusseerime küsimuse vaid Soome tunnustamisotsusega viivitamisele, siis unustame peamise. Me unustame selle, kui palju on Soome tegelikult kaasa aidanud Eesti kiirele jalulesaamisele pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist. Puudutagu see siis majandust või head eeskuju demokraatliku õigusriigi tugevdamisel.

Tegelikult on Soome ise teinud läbi väga tõsise muutumise viimase paarikümne aasta jooksul. Liitumine Euroopa Liiduga 1995. aastal andis Soomele täiesti uue rahvusvahelise mõõtme, lükates neutraliteedipoliitika minevikku. Loodetavasti juba järgmistel presidendivalimistel lisandub tõsine debatt NATO liikmelisuse üle.

Põhja-Atlandi alliansiga ühinemisest rääkimine avalikus arutelus oli veel Koivisto ajal täiesti mõeldamatu. Täpselt nii, nagu ei uskunud siis ka Tallinnas keegi, et meist saab NATO liige enne Soomet.

Nagu Eestis nii ka Soomes ootavad mitmed lähiajaloo küsimused lahtiharutamist. Eks sellega tegele jõudumööda ajaloolased, kus eestlastel ja soomlastel on palju ühiseid koostöökogemusi.

Poliitikud peaksid aga keskenduma sellele, et maailma ühes vabamas ja edumeelsemas regioonis suudaksime kõige paremal moel olemasoleva potentsiaali ära kasutada.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
heakene küll, üks kirjanik avaldas isiklikku arvamust, aga miks pidi president Ilves torkima minema?


"pugemine" nõukogude liidule ei meeldinud "tavalisele" soomlasele, aga kui oli midagi vemnemaale ehtada, polnud samal keskmisel soomlasel töö tegemise suhtes vastuväiteid...

Salasilm
21 märts, 2009 23:56
Anonüümne ütles …
Väga julge pealkirja püstitus. Ma olen muide väga paljuski sama meelt. Soome toetus ei seisne vaid tagasihoidlikus (Soome presidendid on paraku olnud viimasel ajal rohkem endasse tõmbunud kui väljapoole suunatud reklaamimaiad poliitikud) välises VÄLISES toetuses. Kui lugeda kokku kõik Eesti ja Soome vahel olnud ja olevad kontaktid...

Tihti kurdame, et meil ei geograafiliselt vedanud. Eks see väide ole suhteline. Kuid kui võrrelda näiteks Moldovaga... siis peaks selguma, et on ikka vedanud ka. Nii NSVLi ajal kui ka nüüd nö. ELi ajal.

Kui me vaid oskaksime sellest ka lähtuda, eriti just soomlastega suheldes. Tihti aga miskipärast kujutleme, et just soomlased peaksid meie eest (muide, mitte ühelegi teisele rahvale pole meil vastavaid etteheiteid/ootusi!) veel palju rohkemat tegema. Unustades seejures, et Soome on siiski üks teine riik, mitte Eesti.

Jätkugu meie poliitikutel ikka avatud meelt nägemaks reaalsust/tervikut!

AK.

PS. Huvitav, et nimega ei saa enam sõnumit siia lisada.
23 märts, 2009 13:33
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave