Maailm läbi USA väejuhatuse silmade

USA sõjaväe prognoos eelolevaks 25 aastaks pole kuigi lohutav. Maailmal seisavad ees tõsised raputused ja üllatused, millest osa on tingitud looduslikest teguritest ning osa inimmõjutusest. Seejuures suurimateks strateegilisteks väljakutseteks USAle peetakse riikide lõikes Hiinat ja Venemaad.

Läinud aasta 25. novembril avalikustas USA väejuhatus poolesajaleheküljelise raporti "The Joint Operating Environment 2008". Selles analüüsitakse mitmeid trende (nagu demograafia, globaliseerumine, majandus, energia, toit, vesi, epideemiad, küberruum, kosmos, kliimamuutused) ning konkreetsete riikide või regioonide arenguid, mis kokku loovad pildi USAd ning tema liitlasi ees ootavatest väljakutsetest.

Tooksin esile 10 olulisemat tähelepanekut, mis jäid mulle silma Eesti rahvuslikku julgeolekut arvestades:

1. Analüüsi autorid rõhutavad, et ajaloos on korduvalt eksinud need, kes on kuulutanud rahu ja stabiilsuse kindlat võitu või vähemalt pikaajalist kestmist. Sõda on olnud inimkonna üks liikumapanevaid jõudusid ning seda pole mõtet välistada ka tulevikus, kirjutatakse analüüsis.

2. Euroopa elanikkonna vananemine suurendab võimalust, et kontinendi demokraatiatel muutub üha raskemaks saata oma kaitsejõudusid riskiohtlikkesse piirkondadesse.

3. Energiatarbimise kasv (2030 tarbitakse väidetavalt 50 protsenti rohkem energiat kui täna) loob energiatootmise piiratuse juures ähvardava eelduse tulevikukonflikti(de) tekkeks.

4. Analüüsis viidatakse murega Euroopa relvitustamispoliitikale, mis on eriti silmatav Venemaa agressiivsema käitumise kõrval. Küsitakse: kas Euroopat võiks äratada "agressiivne ja ekspansionistlik Venemaa, immigratsioonistress või radikaalse islami ekstremism".

5. Kaheks suurimaks strateegiliseks väljakutseks riigiti peetakse Hiinat ja Venemaad. Eriti suur küsimärk on USA-Hiina suhete areng, kusjuures öeldakse otse: "Hiina võib kujutada kõige tõsisemat ohtu Ameerika Ühendriikidele".

6. Venemaa tulevik on ebaselge. Rõhutatakse praeguse juhtkonna seoseid KGBga ning traditsioonilist zero-sum lähenemist rahvusvahelistele suhetele. Putini lipukirjana on viidatud tema käsitlust Nõukogude liidu lagunemisest kui suurimast geopoliitilisest katastroofist 20. sajandil.

7. Eraldi on rõhutatud Venemaa tegevust etniliste ja rahvuslike pingete ärakasutamisel oma mõjuvälja laiendamisel "lähivälismaal". Tuleviku Venemaa üks stsenaariume võiks seejuures autorite meelest olla selline: "One of the potential Russias that could emerge in coming decades could be one that focuses on regaining its former provinces in the name of "freeing" the Russian minorities in those border states from the ill-treatment they are supposedly receiving."

8. Analüüsi autorid ei välista, et natsionalismi ning revanšismi meeleolude kasvu tõttu võib Venemaa korrata Saksamaa saatust 1930ndatel aastatel.

9. Erilist tähelepanu pööratakse kaasaegse infoühiskonna mõjudele lahingunarratiivi kujundamisel. Seejuures tuuakse esile Venemaa invasiooni Gruusia vastu, kui sõjalise operatsiooniga paralleelselt käis massiivne meediapealetung.

10. Euroopa võimalike pingepiirkondadena viidatakse Balti ja Ida-Euroopa riikidele. Nord Streami üheks eesmärgiks peetakse aga katset NATO riike teineteisest eraldada.

Loomulikult tuleb silmas pidada, et tegemist on avaliku materjaliga, mis ilmselt puudutab vaid ääriti USA väejuhatuse tegelikke hinnanguid ja analüüse.