Obama segane kirjaskandaal
Kolm nädalat tagasi toimetasid USA diplomaadid käsipostiga president Barack Obama kirja president Dmitri Medvedevile otse Kremlisse. See oli vastuseks kirjale, mille Medvedev olla saatnud kohe pärast Obama valimisvõitu.
Eile teatasid korraga nii The New York Times kui The Washington Post anonüümsele allikale viidates, et selles kirjas olevat Obama pakkunud Medvedevile vahetuskaupa - kui Iraan loobub kaugmaarakettide arendamisest, siis USA loobub raketikilbi arendamisest Ida-Euroopas.
President Medvedev jõudis nende kuulduste peale Hispaanias teatada, et mingit "vahetust" Moskva ei aktsepteeri. Sellele järgnes kiirelt omakorda Obama selgitus Washingtonist - mingist vaehtuskaubast polevat kirjas juttugi.
Pole kahtlust, et Iraani tuumaambitsioonid on USA uue administratsiooni üks peamisi prioriteete. Obama on väitnud, et püüab selle lahenada läbi multilateraalsete pingutuste. Venemaa on nii ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme kui Iraani arvestatava kaubanduspartnerina üks võtmetegijaid Teherani mõjutamisel. Seetõttu on koostöö Moskvaga tõepoolest vajalik lisasurve saavutamiseks.
Samas pole selge, mida Washington Moskvalt ikkagi ootab. Raske on uskuda, et Venemaa loobub soodsatest energiatehingutest ning strateegilisest mõjupositsioonist. Ja seda isegi siis, kui "hinnaks" oleksid raketikilbi osised Ida-Euroopas.
Segane lugu, kas pole. Ja võidumees pole keegi muu kui Iraan. Igatahes peaks reedene kohtumine Genfis Hillary Clintoni ja Sergei Lavrovi vahel ehk avama mõningaid nüansse USA-Venemaa kahepoolsete suhete päevakorrast.
Obama kirjaskandaal, kui seda võiks üldse nõnda nimetada, lisab mõningast kahtlust sellele, kas USA reset-nupu poliitika suhetes Venemaaga on ikka hästi läbi mõeldud või sisaldab jälle tühipaljast illusioonide kogumit. Loodetavasti teeb Washington (kui selleks vajadus) kiiresti omad järeldused.
Eile teatasid korraga nii The New York Times kui The Washington Post anonüümsele allikale viidates, et selles kirjas olevat Obama pakkunud Medvedevile vahetuskaupa - kui Iraan loobub kaugmaarakettide arendamisest, siis USA loobub raketikilbi arendamisest Ida-Euroopas.
President Medvedev jõudis nende kuulduste peale Hispaanias teatada, et mingit "vahetust" Moskva ei aktsepteeri. Sellele järgnes kiirelt omakorda Obama selgitus Washingtonist - mingist vaehtuskaubast polevat kirjas juttugi.
Pole kahtlust, et Iraani tuumaambitsioonid on USA uue administratsiooni üks peamisi prioriteete. Obama on väitnud, et püüab selle lahenada läbi multilateraalsete pingutuste. Venemaa on nii ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme kui Iraani arvestatava kaubanduspartnerina üks võtmetegijaid Teherani mõjutamisel. Seetõttu on koostöö Moskvaga tõepoolest vajalik lisasurve saavutamiseks.
Samas pole selge, mida Washington Moskvalt ikkagi ootab. Raske on uskuda, et Venemaa loobub soodsatest energiatehingutest ning strateegilisest mõjupositsioonist. Ja seda isegi siis, kui "hinnaks" oleksid raketikilbi osised Ida-Euroopas.
Segane lugu, kas pole. Ja võidumees pole keegi muu kui Iraan. Igatahes peaks reedene kohtumine Genfis Hillary Clintoni ja Sergei Lavrovi vahel ehk avama mõningaid nüansse USA-Venemaa kahepoolsete suhete päevakorrast.
Obama kirjaskandaal, kui seda võiks üldse nõnda nimetada, lisab mõningast kahtlust sellele, kas USA reset-nupu poliitika suhetes Venemaaga on ikka hästi läbi mõeldud või sisaldab jälle tühipaljast illusioonide kogumit. Loodetavasti teeb Washington (kui selleks vajadus) kiiresti omad järeldused.
Kommentaarid
Probleemide taga on riiklik paranoia, mis sunnib relvastusele raha raiskama. Iraanlased (pärslased) ei ole ka tõugu araablastega, kellele ülejäänud piirkonna nafta kuulub. See tähendab, et nad on enese hinnangul ümbritsetud vaenlastest. Venelastel on muidugi hea sinna relvi müüa. Arenenud riigid Vene relvi eriti meelsasti ei osta.
Pregu oleks hea hetk Iraan kontrolli alla saada, sest de facto vajab riik välisabi. Venelased on lollid, kui nad Lääne vihastamiseks seal ise mingit rida ajada püüavad. Nagunii on Prantsusmaal sama sügavalt käsi sees.
Obama välispoliitika-tiim ei ole loll (kuigi proua Clinton ei ole vist mängu jälginud härra Clintoni ametiaja lõpust saadik). Küll nad juba teavad, mida maksab jutt. Nimelt vähe. Aga kasu võib olla suur. Mihkelson ise peaks Moskva-ajast mäletama küsimust "a tõ menja uvazhajesh?" Selle asemel, et Kelami-Mihkelsoni-Laari stiilis jõuetult sõimata, katsub Obama gäng enne ikka hea jutuga - kuni ainulaadne võimalus eksisteerib. Näha, et USAs ikkagi ajud läbi löövad, mitte nagu mõnes konnatiigis.
Eesti puhul on mitmed välisministrid püüdnud jutuga venemaa puhul suhteid parandada aga sa pead arvestama, et nii suure ja väikese riigi suhete puhul on jäme ots alati surriigi poolel. Kui venemaa ei taha siis ei taha ja ongi kõik. Mida saa ikka teha saad, kuulutad venemaale sõja vä? Oletyame, et mingil põhjusel oleks eesti "jonniv" pool. Sel puhul oleksid meil nagu hagijad kallal nii EL, USA ja maideakesveel: marss venemaaga suhteid parandama, või muidu...
Salasilm
Niisiis peaksime me ametlikul tasandil igati USA "hea jutu poliitikat" kiitma ja toetama. Samal ajal isikute tasandil (Kelam-Mihkelson jne) tasakaalukalt ja argumenteeritult viitama puudujääkidele.