Kuuldused uuest sõjast Gruusias ei vaibu
Venemaa tuntud sõjandusajakirjanik Pavel Felgengauer on oma hiljutises intervjuus Gruusia ajalehele Kviris Palitra öelnud, et Kremlis olla juba valminud uus rünnakuplaan Tbilisi vastu. Eesmärgiks olevat Gruusia pealinna hõivamine ning Moskvale meelepärase liidri võimule upitamine. Ühes sellega saavutataks täielik kontroll Lõuna-Kaukaasia üle ning kodus võimaldaks see tähelepanu kõrvale juhtida kasvavatest majandusraskustest.
Felgengauer (fotol) on üldiselt tuntud, kui hästi informeeritud ajakirjanik. Tean ise teda juba 1990ndatest aastatest, mil töötasin Moskvas Postimehe ajakirjanikuna. Viimati kohtusime 2007. aasta novembris Tbilisis. Juba siis oli ta täiesti kindel, et 2008. aasta jooksul pidi algama Vene-Gruusia sõda. Nii see kahjuks ka läks.
Kui palju on Felgengaueri jutus nüüd tõde. Raske öelda. Samas on argumendid küllaltki loogilised. Venemaal jäi augustis oma eesmärk saavutamata. Samas on USA uus administratsioon andnud vähemalt näiliselt veidi järele Gruusia toetamisel, mistõttu võib eelolev kevad kujuneda tõepoolest kriitiliseks.
Võimalikust pingete kasvust on rääkinud ka Gruusia valitsuse liikmed. Olukord ajutisel kontrolljoonel Lõuna-Osseetias ja Abhaasias on kõike muud kui rahulik. Loomulikult ei taha Tbilisis keegi uut sõda. Selles oleks kaotaja vaid Gruusia rahvas.
Mida saaksid lääneriigid teha võimalike uute provokatsioonide ja konflikti puhkemise ennetamiseks? Üheks esmaseks võimaluseks oleks Euroopa Liidu käimasoleva vaatlusmissiooni mandaadi ning niinimetatud rahvusvahelise poliitilise heidutuse tugevdamine. See ei nõuaks palju, kuid võimaldaks halbu üllatusi ära hoida.
Teisalt peaksid nii Euroopa Liit kui NATO oma koostöömudelites Venemaaga tegema üheselt ja järjekindlalt selgeks, et mõjuväljade poliitika ei ole 21. sajandil vastuvõetav. Seepärast ei tohiks lähemal ajal Gruusia teemat mingil juhul taandada teiste välispoliitiliste küsimuste varju.
Felgengauer (fotol) on üldiselt tuntud, kui hästi informeeritud ajakirjanik. Tean ise teda juba 1990ndatest aastatest, mil töötasin Moskvas Postimehe ajakirjanikuna. Viimati kohtusime 2007. aasta novembris Tbilisis. Juba siis oli ta täiesti kindel, et 2008. aasta jooksul pidi algama Vene-Gruusia sõda. Nii see kahjuks ka läks.
Kui palju on Felgengaueri jutus nüüd tõde. Raske öelda. Samas on argumendid küllaltki loogilised. Venemaal jäi augustis oma eesmärk saavutamata. Samas on USA uus administratsioon andnud vähemalt näiliselt veidi järele Gruusia toetamisel, mistõttu võib eelolev kevad kujuneda tõepoolest kriitiliseks.
Võimalikust pingete kasvust on rääkinud ka Gruusia valitsuse liikmed. Olukord ajutisel kontrolljoonel Lõuna-Osseetias ja Abhaasias on kõike muud kui rahulik. Loomulikult ei taha Tbilisis keegi uut sõda. Selles oleks kaotaja vaid Gruusia rahvas.
Mida saaksid lääneriigid teha võimalike uute provokatsioonide ja konflikti puhkemise ennetamiseks? Üheks esmaseks võimaluseks oleks Euroopa Liidu käimasoleva vaatlusmissiooni mandaadi ning niinimetatud rahvusvahelise poliitilise heidutuse tugevdamine. See ei nõuaks palju, kuid võimaldaks halbu üllatusi ära hoida.
Teisalt peaksid nii Euroopa Liit kui NATO oma koostöömudelites Venemaaga tegema üheselt ja järjekindlalt selgeks, et mõjuväljade poliitika ei ole 21. sajandil vastuvõetav. Seepärast ei tohiks lähemal ajal Gruusia teemat mingil juhul taandada teiste välispoliitiliste küsimuste varju.
Kommentaarid
http://windowoneurasia.blogspot.com/2009/03/window-on-eurasia-stalin-deported.html