Marko Mihkelsoni blogi

Washington Posti legendaarne ajakirjanik Bob Woodward, kes kangutas omal ajal koos Carl Bernsteiniga ametist president Nixoni,  avaldas äsja raamatu Valge maja telgitagustest. “Hirm” tekitab president Trumpi lähikonnas tõelist hirmu ja segadust ning sunnib taaskord kaitsesse. Lõpptulemuseks on Ameerika Ühendriikide ühe olulisima institutsiooni – presidendiameti usaldusväärsuse nihestumine avalikkuse silmis.  Küsimus ei ole muidugi ajakirjanike kiusus või rahahimus, kuigi Trumpi puhul kipub paratamatult mängu tulema ka tema najal kuulsuse võitmise fenomen. Michael Wolf raputas aasta alguses oma “Tule ja raevuga” korralikult poliitikahuvilist lugejaskonda, haarates miljonite tähelepanu Valges majas väidetavalt toimuva korralageduse ja peamise tõdemusega, et president pole presidendivastutuseks lihtsalt valmis. Vahetult enne Woodwardi raamatut,  mis samuti ei jäta Trumpi administratsiooni kirjeldades kivi kivi peale, ilmus New York Times’is pretsedend...

Brexiti kõige kuumemad hetked on kohe algamas. Mida lähemale jõuab 29. märts 2019, kui Suurbritannia peaks ametlikult Euroopa Liidust lahkuma, seda teravamaks lähevad erinevate osapoolte argumendid ja ähvardused. Mõne jaoks on siin tegemist lahkumisleppe läbirääkimiste taktikaga, mõne jaoks sisepoliitilise või veelgi halvem, erakonnasisese heitlusega, kuid enamike jaoks häiriva ja kahetsusväärse protsessiga. Viimastel päevadel on esile tõusnud ähvardav võimalus, et Brexiti kõnelused kukuvad üleüldse kokku ning Suurbritannia lööb Euroopa Liidu ukse lahkumisleppeta kinni. Seda ei saa lõpuni välistada, kuigi peaminister Theresa May räägib endiselt kindlast tahtest jõuda kokkuleppeni. Ometi on nii britid kui ka näiteks belglased ja hollandlased juba valmistumas selleks, et korratu lahkumine ja üleöö tollipiiride teke võib sadamates kaasa tuua suure segaduse. Britid on selleks arvestanud juba 4 miljardit naela suuruse kulu, Belgias ja Hollandis on värvatud juurde uusi tolliame...

12. novembril 1978. aastal toimus Singapuris kohtumine, mille mõju maailma edasisele käekäigule on tagantjärele raske alahinnata. Selleks hetkeks juba legendaarne Singapuri peaminister Lee Kuan Yew ja Hiina värske liider Deng Xiaoping polnud kunagi enne teineteist näinud. Deng teadis hästi, mida Lee oli suutnud Aasia pisiriigiga korda saata. Singapuri edu, kus Lee oli põiminud autokraatliku juhtimise idamaiste väärtuste ja turumajandusega, ahvatlesid Dengi. Veidi enam kui kuu aega hiljem andis Deng Xiaoping avapaugu Hiina avanemisele ja reformipoliitikale. “Ei ole võimalik teeselda, et Hiina on lihtsalt üks järjekordne suur mängija. Hiina on suurim mängija inimkonna ajaloos.” Need sõnad ütles Aasia kaasaegse valitsemismudeli arhitekt Lee juba 1993. aastal, kui paljude jaoks oli Hiina pidurdamatu esiletõus veel mõistetamatu. Just Hiina väljumine enam kui sajandipikkusest isolatsioonist ja sihikindel tee tagasi maailma juhtriigiks on viimase kümne aasta jooksul toonud esile...

Eestis on juba kostunud arvamusi, et Trumpi ja Putini tippkohtumine pööras maailma pahupidi ning et meil tuleb nüüd hakata otsima teid, kuidas isolatsiooni vältimiseks ise Venemaaga suhteid parandada. See on eksitav hinnang – Eesti välispoliitika koordinaatteljel pole midagi muutunud. Helsingi tippkohtumine ei muutnud maailma, vaid kinnitas suure jõumängu jätkumist Venemaa ja Lääne vahel. 1997. aasta märtsis Postimehe Moskva korrespondendina Helsingis Jeltsini ja Clintoni tippkohtumist kajastades tajusin toonases õhustikus ootusärevust. Ühest küljest oli USA-Vene suhete seis võrreldamatult pingevabam kui täna. Teisalt teravdasid suhteid suured julgeolekupoliitilised valikukohad. Helsingi kesklinnas võis märgata kodanikuühiskonna aktivistide loosungeid, millel hoiatati Jalta lepetele sarnase ohu eest. Toona otsustati Helsingis suuresti Eesti ja laiemalt kogu idapoolse Euroopa saatus, kui USA president keeldus vastu võtmast Venemaa presidendi pakkumist Balti riikide julgeol...

USA-Vene tippkohtumisel Helsingis ei juhtu tõenäoliselt midagi murdelist. Kahe riigi geopoliitilised huvid ja väärtusruumid on selleks liiga erinevad. Küll aga pole välistatud üllatused, sest lisaks USA poliitikale on olemas ka president Donald Trumpi enda poliitika, mille peamiseks sisuks on saada 2020. aastal tagasi valitud. Trump lubas oma valimiskampaanias, et parandab suhteid Venemaaga. See on üks väheseid punkte, mida ta pole siiani suutnud oma valijatele veel tõestada. Suhted Venemaaga on hoopiski halvenenud ning FBI endine direktor Robert Mueller uurib oma meeskonnaga Trumpi kampaania seoseid Kremliga. Pilt on seega väga kirju enne Helsingit. Tallinnast vaadates pole midagi paremat, kui pinged Venemaa ja USA suhetes väheneksid. Meil on sellest rohkem võita kui paljudel teistel. Samas on kahjuks põhjused, mis on Vene-Lääne suhted allakäigutrepile suunanud, väga tõsised ning põhimõttelised. Venemaa on viimased 20 aastat oma välispoliitikas töötanud selle nimel, ...