Marko Mihkelsoni blogi

Veidi enam kui kuus aastat tagasi oli mul suur au pidada kõne Soome väärikas välispoliitilises kogus, Paasikivi Seltsis. Pühendasin toona oma tähelepanekud Balti regiooni julgeolekule, lõpetades kõne mõttega, et “meid ootavad ees keerulised väljakutsed, kus ühelgi Balti ja Põhjala regiooni vabal ja demokraatlikul riigil pole alternatiivi tihedale omavahelisele kaitsekoostööle ning rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusele julgeolekuohtude tõrjumisel. Rootsi ja Soome liitumine NATOga looks kogu Põhjalas esmakordselt ajaloos olukorra, kus meie julgeolekuväli oleks ühtne ja jagamatu.” Ma olin saanud innustust oma mõtetele  2016. aasta algul ilmunud Soome ja Rootsi peaministrite ühisartiklist, kus rõhutati, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on esitanud Euroopa julgeolekule suurima väljakutse külma sõja aegadest saadik. «Me mõlemad rõhutame vajadust pikaajalise strateegia järele, mis tagaks rahu ja stabiilsuse Põhja-Euroopas ja Balti regioonis,» kirjutasid Juha Sipilä ja Stefan Löfven, ku...

Sellise mastaabiga sõda, nagu selleks on Venemaa barbaarne agressioon Ukraina iseseisvuse hävitamiseks, ei saa lõppeda viigiga. Üks pool võidab, teine kaotab. Nii lihtne see ongi. Kui edu saavutaks Venemaa, tähendaks see Ukraina riikluse kadu nendes piirides, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud. See tähendaks ka kogu läänemaailma strateegilist lüüasaamist, millel on Euroopa julgeolekule ja tervele maailmakorrale raputav mõju. Kui aga Ukraina suudab ennast kaitsta ja võita, tähendaks see omakorda Venemaa strateegilist lüüasaamist ning rahvusvahelist nõrgenemist. Seega on mängus väga kõrged ja kogu maailmale suure mõjuga panused. Vältimaks iseenda strateegilist lüüasaamist tuleb demokraatlikul maailmal, ennekõike aga Euroopa riikidel teha kõik selleks, et Ukraina suudaks selle sõja võita ning oma riikluse säilitada. Arvestades ukrainlaste võimast kaitsetahet ja ka oskuslikku tegutsemist lahinguväljal, tuleks lääneriikidel kõige olulisema prioriteedina toetada Ukrainat vajaliku relvastuse...