NORD STREAM TÖÖTAB VABA EUROOPA HUVIDE VASTU


Kas tead, mis tunne on, kui sinu juurde tulevad üksteise järel Vene luure agendid, nagu nad siseneksid kokkulepitud ajal arsti kabinetti vastuvõtule? Viisakad ja aupaklikud, kuid oma ülesannet laitmatult täita püüdvad. Just selline sündmus leidis minuga aset mõned aastad tagasi Berliinis ühel konverentsil, kus olin esinenud Nord Streami torujuhtme suhtes kriitilise ettekandega. 

 

Võib-olla ma polekski sellisele kummalisele kontaktipakkumisele tähelepanu pööranud (konverentsidel ju ikka inimesed suhtlevad), kui paar tundi varem poleks üks mu tuttav Saksa ajakirjanik eelmainitud meeste eest hoiatanud. Hetkel, kui nad tegid lähenemiskatse, võttis see juba veidi lustlikugi vahejuhtumi mõõdu. 

 

Aastate jooksul olen korduvalt kokku puutunud Venemaa mõjutustegevusega, mille eesmärgiks on olnud Nord Streami torujuhtme ehituse kaitsmine. Huvitav, et samal ajal pole ma aga kordagi kohanud Saksamaa vastavasisulist tegevust, olgugi et Berliinis peetakse torujuhet siiani majanduslikuks projektiks. 

 

Miks on Venemaa kahe viimase kümnendiga kulutanud miljoneid eurosid ja oma luureametite lugematuid töötunde selleks, et tagada Läänemerre rajatavate torujuhtmete süsteemi ehituse lõpule viimine? Ainuüksi juba see asjaolu kinnitab, et tegemist on Kremlile kaugelt olulisema projektiga kui pelgalt tavapärase energiataristuga.

 

Venemaa torupoliitikal Lääne suunal on pikk ajalugu. 1962. aastal veenis toonane USA president John F. Kennedy Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauerit loobuma naftajuhtme ehitamisest Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse. Juba  siis mõisteti Washingtonis, et Euroopa liitlased võivad kergesti sattuda sõltuvusse Kremli meeleheast.

 

Sama episood kordus kaks kümnendit hiljem. Siis oli Vietnami sõjast ja majanduslikust langusest räsitud Ameerika Ühendriikide sõna nõrgem. Kuigi president Ronald Reagan kehtestas 1981. aasta lõpul Poola sündmuste järgselt sanktsioonid Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse rajatava esimese gaasijuhtme ehitusel osalevate ettevõtete vastu, õnnestus Moskval sellegipoolest oma tahtmine läbi suruda.

 

Nõukogude Liidu lagunemise hetkeks oli Euroopa suurriikide sõltuvus idagaasist juba märkimisväärne. Lääne-Saksamaal oli see 1990. aastal näiteks  34, Itaalial 35, Prantsusmaal 26, Hollandil 11 ja Belgial koguni 40 protsenti.

 

Nüüd, aastakümneid hiljem, kordub kõik justkui lõputul küünlapäeval. Ameerika Ühendriigid näevad Venemaa energiapoliitikas jätkuvalt ohtu Euroopa liitlastele ja on selle takistamiseks sanktsioneerinud Nord Stream 2 ehitusega seotud ettevõtteid. Saksamaa pole sellega rahul, kuid samas keeldub Berliin endiselt asetamast võrdusmärki Venemaa agressiivse välispoliitika ja torujuhtme ehituse vahele. Saksamaa presidendi Frank-Walter Steinmeieri hiljutine kommentaar tänuvõlast Nõukogude Liidu ees Teise maailmasõja koleduste pärast on paraku üks õõnsamaid selgitusi Nord Streami torujuhtme vajalikkusest. 

 

Mis siis tegelikult toimub? Venemaa asus Nord Streami torujuhet aktiivsemalt planeerima ja ehitama siis, kui 2004. aastal oli Oranž revolutsioon Ukrainas andnud Moskvale esimese tõsise hoiatuse – Ukraina on eemaldumas Venemaa mõjuväljast. Maailma suurima gaasitransiidi taristuga Ukraina mõjutamiseks võttis Kreml kasutusele energiarelva, üritades gaasitarnete katkestamisega 2006. aasta alguses raputada naaberriigi majandust kui veenda külma kätte jäänud eurooplasi Nord Streami torujuhtme vajalikkuses. Projekti algusaegadel ei hoidnud Nord Streami peamised eestkõnelejad end tagasi, kui kuulutasid torujuhtme peamiseks eesmärgiks möödamineku „parasiitlikest“ transiitriikidest Ida-Euroopas.

 

See eesmärk pole kunagi taandunud. 2014. aasta sündmused Ukrainas on üksnes lisanud Moskvale meelekindlust oma geopoliitilise suurprojekti elluviimiseks. Venemaa eesmärk on pärast Nord Streami mõlema juhtme käikulaskmist kahandada märkimisväärselt Ukraina kui Euroopale üliolulise energiatransiitriigi tähtsust. USA sanktsioonid ja Nord Stream 2 ehituse venimine sundisid Venemaad küll sõlmima Ukrainaga 2019. aastal uue gaasitransiidi lepingu, kuid see kehtib üksnes 2024. aastani. Niipea, kui Nord Stream on valmis, saaks Venemaa vabad käed Ukraina transiidi väljalülitamiseks. Sellega kaotaks Kiiev aastas vähemalt 3 miljardit eurot tulusid ning tühjalt seisev torutaristu võib hakata lagunema.

 

Venemaa torupoliitika eesmärgiks on Ukraina tähtsust eurooplaste silmis kahandades hoida Kiievit oma mõjusfääris. Kui Brüsselis ja Berliinis soovitakse Ukrainat siiski strateegiliselt toetada, nagu võiks eeldada “geopoliitiliselt Euroopa Komisjonilt”, siis tuleks veel enne Nord Stream 2 lõplikku valmimist (kui see peaks ikkagi toimuma) tagada uue pikaajalise transiidileppe sõlmimine Gazpromi ja Naftogazi vahel. See looks vähemalt lepingulise kindluse Moskva survepoliitika ees.

 

Nord Stream pole ohtlik üksnes Ukraina või mõne teise Ida-Euroopa transiitriigi mõjutamiseks. Selle torujuhtme ümber on tänaseks kogunenud mitmeid värvikaid näiteid sellest, kuidas Venemaa on suuteline suure rahaga mõjutama Euroopa endiseid ja ka praeguseid tippotsustajaid, mis on muutnud keeruliseks Euroopa Liidu ühtse ja strateegiliselt läbimõeldud poliitika kujundamise Kremli agressiivse välispoliitika heidutamiseks. USA ja Saksamaa erinevaid nägemused on lisanud pingeid ka atlandiülestesse suhetesse. Kõik see on vaid meeltmööda Venemaa välispoliitikale, mille eesmärgiks on lõhkuda läänemaailma ühtsust ja luua tingimusi oma enda mõjuvälja laiendamiseks.

 

Aastate jooksul on ainuüksi Euroopa Parlament võtnud vastu 4 resolutsiooni Nord Stream 2 vastu ning iga kord, kui on esile kerkinud Venemaa sanktsioneerimise vajadus, on kohe tähelepanu pööratud ka ka Nord Streami ehituse ajakohasusele. Seni pole see siiski kaasa toonud põhimõttelist murrangut Saksamaa sisepoliitikas, mis lähtub endiselt soovist hoida majandushuvid lahus poliitiliselt sensitiivsetest teemadest. Seda isegi siis, kui Saksamaa eksport naaberriikidesse Poolasse, Ungarisse ja Tšehhi Vabariiki ületab eksporti Venemaale. Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli üks võimalikest järeltulijatest Armin Laschet on alles hiljuti korranud oma toetust Nord Streamile, rõhutades, et ka Külma sõja ajal täitis Nõukogude Liit oma tarnekohustused. 

 

Venemaa propaganda ja desinformatsiooni veskid jahvatavad ööpäevaringselt ikka selle nimel, et massikäibes jääks kõlama ja narratiivi looma Moskva näiline pragmaatilisus energiaalases koostöös Lääne-Euroopaga. Selle nimel kulusid kokku ei hoita. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?