ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT


Abielureferendumil, kui see peaks üldse toimuma, ei otsustata ainult selle üle, kes Eestis võivad edaspidi abielluda ja kes mitte, vaid ka millisesse maailma hakkab Eesti mõtteliselt kuuluma. Ülekantud tähenduses on see meile kui brittidele Brexit, kus lühiajalise sisepoliitilise kasulõikamise nimel polariseeriti elanikkond muuhulgas ka mõjuvaid väärkujutelmi kasutades ning lõpptulemusena toodi ohvriks riigi strateegilised huvid kaasaegses maailmas. 

 

EKRE survel ühiskonda lõhestava rahvaküsitluse tegelik valik on selles, kas Eesti jääb edasi truuks demokraatlikule vähemuste õigusi kaitsvale lääne ühiskonnamudelile või vajub autoritaar-patriarhaalse küünilise populismi raskuse all pigem tagasi Vene mõjusfääri.

 

Meie omaaegne edu kiirel liitumisel Euroopa Liidu ja NATOga on seletatav muuhulgas Eesti toonaste valitsuste kindla sooviga teha kõik selleks, et ennast lahti haakida Nõukogude impeeriumi taagast ja sulanduda tagasi vaba maailma poliitilisse kultuuriruumi. 

 

Eesti diplomaatide visa töö tulemusel hakati meid 1990. aastate lõpul Washingtonis, Pariisis, Londonis, Berliinis, Roomas ja mujal nägema osana läänelikust kultuuriruumist?. Demokraatlike institutsioonide kiire ja loomulik sulandumine Eesti igapäevaellu ning isikuvabaduste kaitse normide kehtestamine läbi toimiva õigusriigi põhimõtete viis meid vaid kümnendiga kaasaegsete lääneriikide sekka. Tagasi poliitilisse meeleruumi, mille serval olime Teise maailmasõja hakul olnud.

 

Geopoliitiliselt seismilisel alal asuv Eesti ei tohi jääda ühelgi hetkel liitlaste toeta. See on meie mantra. Seda õpetatakse isegi meie koolides. Liitlaste tugi on seda kindlam ja vahetum, mida selgem on meie kuulumine Lääne kultuuriruumi keskmesse. See ei ole kuidagi vastuolus ei meie rahvusliku identiteedi ega riikliku suveräänsusega, sest mõlemad on kaitstud üksnes lääneliku vaba maailma liikmeteks olles.

 

Võib olla olid meie diplomaadid ja poliitikud ajast ees. Võib olla tajusid nad 1990. aastatel, et okupatsiooniaastate mentaalsest surutisest  peame lihtsalt kiiremini väljuma, mõningaid arenguetappe  vahele jättes. Umbes nii, nagu me suundusime oma krooniga kohe internetipangandusse. 

 

Küsimusi esitav ühiskond on vaba ja kusagil ehk ongi vaja rohkem aega. Aga kui mängus on riigi julgeolek ning kestma jäämine, siis tuleb teha julgeid otsuseid. President Lennart Meri rääkis sageli sellest, kuidas Eestil on vähe aega. Maailm muutub, võimaluste aknad tekivad ja sulguvad kiiresti. Eesti ei tohi hetkekski olla laisk ega rumal. Meri ise oli läänelikkuse kehastus, ta suutis veenda paljusid eurooplasi nende endi emakeeles. See töötas. Eesti võeti klubisse.

 

Küll oleks huvitav teada, mida oleks Meri tänasest Eesti rahvusvahelisest asendist arvanud. Vaevalt oleks ta piirdunud tõdemusega, et seesugune seis on väetis parematele tulevikutegudele. Ei saa välistada, et tema mõte oleks tõusnud kohalikest kolkavaidlustest kõrgemale, sidunud meid mingi talle omase krutski või looga Euroopa suure pildiga. 

 

Minevikuvarjud on visad kaduma, mistõttu kohalikud tulevikumaailma oponendid on kirjeldanud abielureferendumit kui võitlust hea ja kurja vahel. Tegelikult on see nendele palju laiem ja hoopis põhimõttelisem heitlus. Seejuures näib, et liberaalse demokraatia vastast „püha sõda“ juhitakse riigipiire ületavalt justkui omaaegset kommunistlikku internatsionaali. Kasutusel on ühed ja samad loosungid (traditsioonilise pere kaitse, George Sorose demoniseerimine, läänelikkuse naeruvääristamine ja Õhtumaa allakäigu lõputu ennustamine), ühed ja samad võtted (ühiskondade polariseerimine, välis- ja sisevaenlaste loomine, vandenõuteooriate levitamine) ning seda võimestavad karismaatilised ja küünilised populistid. Nende eesmärgiks on lõhkuda demokraatliku riigikorralduse vundament – rahva usaldus kehtivate institutsioonide suhtes nagu kohtusüsteem, valimised ja sõltumatu meedia. 

 

Brookingsi mõttekoja teadur William A. Galston kirjutas hiljuti, et „autoritaarse populismi tõus mõnedes demokraatiates, Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust ja Hiina esiletõus kui poliitiline ja majanduslik vastane lõpetas veerandsada aastat väldanud optimismi. Sai selgeks, et teekond globaalse demokraatia suunas tipnes 21. sajandi esimesel kümnendil“.

 

Brexit oli esimene nähtav märk demokraatlikku maailma tabanud sisemisest kriisist. See näitas, kui haavatav võib igaühemeedia ajastul olla avatud ühiskond. Valijate meeli mõjutati esimest korda tehnoloogiliste vahendite kaudu, kusjuures teadlikult loodud väärkujutelmad rebisid kildudeks ühiskonda sidunud narratiivid. Negatiivseima stsenaariumi korral võib selle tulemuseks olla kogu riigi lagunemine.

 

President Meri korrutas väsimatult, et Eesti ei saa kuidagi olla edukas, kui meie hoogu piirab Vene impeeriumi poole kaldu oblastimentaliteet. Tänane seis on veelgi keerulisem. Oblastimentaliteet kahjuks pole veel lõplikult haihtunud ning seda püütakse naaberriigi massiivse mõjutustegevuse kaudu kõigiti elus hoida. Pole siis imestada, et meie analüütikud leiavad isegi Eesti poliitikute retoorikast Kremli jutupunkte. EKRE meediaportaal kutsub aga arvamusloo kaudu otse ammutama informatsiooni Venemaa rahvusvahelisest propagandakanalist Russia Today.  

 

Abielureferendum iseenesest veel maailma ei muudaks, kuid sellel on Eestile mõtteliselt äärmiselt oluline tähendus. Vähemuste õiguste üle otsustamine ei peaks demokraatlikus riigis üldse jõudma rahvaküsitluse tasemele. Selleks on teised, esindusdemokraatiale kohasemad mehhanismid. EKRE jõuline soov seda aga läbi suruda reedab hoopis nende laiemad eesmärgid. 

 

Rahvaküsitluse kaitsjad püüavad kasutada muuhulgas argumenti, et kurja Venemaa naabruses ei tohi Eesti lubada “euroopalike väärtuste” kallaletungi traditsioonilisele ühiskonnale, sest see võib lõdvendada rahva kaitsetahet. See argumentatsioon ei päde kohe kuidagi, sest mida katkisem ja lõhestatum on ühiskond, seda nõrgem on tema psühholoogiline kaitsevõime.

 

Eesti Kirikute Nõukogu president Andres Põder leiabet „referendum pole prevaleeriva esindusdemokraatia puhul parim lahendus, kuid osutub paratamatuks ühiskondliku rahu taastamiseks, kasvõi läbi poliitilise lahingu.“ Millist rahu me peaksime taastama? Kas mitte EKRE ise seda rahu pidevate poliitiliste lahingutega ei lõhu? 

 

Põder on kummalisel kombel ka seisukohal, et „üleskutsed, kus võrdseks kohtlemiseks ja inimõiguseks nimetatakse loobumist abielust kui mehe ja naise loomupärasest liidust, pole armastuse, vaid totalitarismi hääl“. Kas see tähendab siis tõesti, et lääneriigid on oma arengutes muutunud vähemuste õigusi laiendades totalitaarseteks ühiskondadeks?

 

Kaugemalt vaadates kinnistaks abielureferendum aga Eesti kuulumist pigem sellesse kultuuri- ja meelsusvööndisse, mis sarnaneb rohkem Venemaa levitatava ideoloogia ja hoiakutega. Alles mõned kuud tagasi tegi just Venemaa praegune režiim läbi referendumi otsuse, mille kaudu lisati naaberriigi põhiseadusesse täpselt sama klausel (abielu on mehe ja naise vahel), millega flirdib praegune Eesti valitsus. Kas me tõesti tahame sarnaneda diktaatorliku Venemaaga? Või sobitub see hoiak ikkagi paremini neile, kes peavad Putinit efektiivseks liidriks, uut USA presidenti aga korruptiivseks tüübiks.

 

Eesti välispoliitika arengukava, millele on heakskiidu andnud kogu praegune valitsus, rõhutab esmajärjekorras, et „surve demokraatial, turumajandusel, inimõigustel ja õigusriigil põhineva väärtusruumi vastu suureneb kogu maailmas. Populismi mõju Lääne ühiskondadele, ühtsusele ja solidaarsusele kasvab. Eesti huvid on kõige paremini kaitstud just väärtustel ja reeglitel põhineva rahvusvahelise koostöö kaudu“. Kahjuks näeme, et seda survet avaldab teiste seas ka selle eest hoiatav valitsus ise.

Suurriikide mõjusfääripoliitika tagasitulek rahvusvahelistesse suhetesse teeb Eesti kuulumise vajaduse läänemaailma tuumikusse meie julgeoleku edasisel tagamisel eriti oluliseks. Meil pole lihtsalt eksimisruumi, sest neid, kes peavad siiani Eesti ja teiste Balti riikide liitmist NATOga  veaks, on veel küllaga. Iga solvang, iga samm, mis eemaldab meid liitlaste meelsusruumist, teeb kahju Eesti julgeolekule. Sellepärast oleks ka abielureferendum kui Eesti Brexit üksnes meie enda julgeolekukeskkonda halvendava järelmõjuga. 

Kolumn ilmus veebiväljaandes Edasi.org

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM