KAS EESTI VÄLISPOLIITIKA ON KATKI?
Maailmapoliitikas süvenev turbulents ja eripalgeliste väljakutsete rohkus alanud kümnendil asetavad Eesti väga keerulisse rahvusvahelisse keskkonda. See nõuab meilt tarka ja poliitiliselt ühtehoidvat diplomaatiat, mis aga eriti viimaste kuude sisepoliitiliste arengute tõttu on sattunud tõsise surve alla.
Kaasaja üks tuntumaid visionääre, inimkonna ajalugu ja tulevikku käsitlevate menukite autor Yuval Noah Harari peab meie sajandi suurimateks globaalseteks ohtudeks tuumasõda, keskkonnakatastroofi ja tehnoloogilist kollapsit. Kõiki neid apokalüptilise purustusjõuga väljakutseid on võimalik hallata vaid läbi rahvusvahelise koostöö, mis ideaalses maailmas põhineks ühisvastutusel ning reegleid ja norme järgival maailmakorraldusel.
Rahvusvahelisele õigusele rajanevatel reeglitel põhinev maailmakord on Eesti ja meile sarnaste väikeriikide suurim julgeolekutagatis. ÜRO julgeolekunõukogu liikmena on meil eeloleva kahe aasta jooksul võimalus anda parim, et maailmakorras tekkinud lõhesid siluda ja meidki ähvardavaid konflikte ennetada. Selleks peame hästi tunnetama megatrende ning laiendama oma diplomaatilist võimekust mugavustsoonist kaugemale.
Lühidalt trendidest. Koroonaviirus ei peata mõistagi ei Hiina ega laiemalt kogu Aasia jõu ja mõju kasvu maailmas. Juba praegu defineeritakse suuri suhteid läbi Pekingi vaatevinkli ning eeloleval kümnendil see tendents vaid süveneb. Meie siin Eestis ja meie liitlased Euroopas peavad olema valmis selleks, et Ameerika Ühendriigid keskenduvad üha rohkem Hiinale.
See eeldab omakorda Euroopa Liidu välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika vormimist viisil, mis võimaldaks tavapärasele pehmele jõule projitseerida kõrvale ka sõjalise heidutuse komponendi. See aga peaks omakorda olema NATO integreeritud osa. Vaid nii on saavutatav Euroopa tegelik strateegiline autonoomia.
Uuringufirma Pew viimase avaliku arvamuse küsitluse kohaselt näevad aga eurooplased endiselt vaid USAd kui oma julgeoleku kindlaimat tagajat. Kuigi meie liitlaste elanikkonna üldine hoiak NATO suhtes on positiivne, siis Venemaa hüpoteetilise rünnaku korral mõne NATO liikmesriigi vastu näevad vaid 25 protsenti itaallastest ja kreeklastest, 34 protsenti sakslastest ja 41 protsenti prantslastest, et nende riik peaks minema sõjaliselt appi rünnaku alla sattunud liitlasele. Need numbrid võiksid olla kaugelt kõrgemad, sest just avalikkuse toel põhineb ka riikide otsustajate meelekindlus artikkel 5 rakendamisel, kui selleks tekib vajadus.
Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust ei saa kuidagi pidada Lääne liitlasruumi tugevdavaks sammuks. Brexiti tegelikud tagajärjed ilmnevad alles aastate pärast. Küll on aga juba praegu Euroopa Liidus tunnetada teatud tasakaalutust. Euroopa Komisjon on küll kliimateemad võtnud oma lipukirjaks, kuid ühtset välis- ja julgeolekupoliitika edendamist häirib ühest küljest suurenev rabedus Saksamaa sisepoliitikas ja teisalt Prantsusmaa ambitsioon ümber kujundada kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur.
Samal ajal on Ameerika Ühendriikide praegune administratsioon tagandamisprotseduuride järgselt keskendumas uuele valimiskampaaniale, mis ei tee lihtsamaks transatlantiliste suhete reanimeerimist viisil, mis võiks kujuneda ühtse kaubandusruumina arvestatavaks tasakaalustavaks jõuks Hiina ja Venemaa ambitsioonidele.
Lääneriikide seas valitsevad segased meeleolud on omakorda innustanud Venemaad tugevdama revanšistlikku välispoliitikat, mille eesmärgiks on saavutada 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi ehk Berliini müüri langemise järgselt Nõukogude Liidu lagunemise tulemuste ümbervaatamine. Teist maailmasõda puudutava ajaloo väänamine teenib muuhulgas just seda eesmärki. Eesti ja teised Balti riigid on siin hübriidse iseloomuga rünnaku sihtmärgid. See sunnib meid erilisele valvsusele ja nõuab rahvuslike huvide tagamiseks koalitsiooni-opositsiooni piire ületava, meile alati edu toonud konsensusliku välispoliitika elluviimist.
Paraku oleme just praegu jõudnud Eestis olukorda, kus valitsuse osapooltel napib nii vajalikku ühisosa meie välispoliitikas. Nii katki pole meie välispoliitika veel kunagi olnud ja kui see pole oht meie julgeolekule, siis mis see on? Valitsuse osapoolte sisepoliitilise maiguga mängud teevad mõistliku ühisosa leidmise üha keerukamaks. Kui me ei suuda lähiajal sisemisi erimeelsusi ületada, on meil seda keerulisem ka Euroopa Liidus, transatlantilistes või regionaalsetes suhetes ühtehoidvat poliitikat taotleda.
Praeguse läänemaailma üks paremaid Venemaa tundjaid Keir Giles kirjutab oma äsja ilmunud raamatus Moscow Rules, et Eestile ja teistele Balti riikidele on stabiilse ja kestva julgeoleku kindlustamisel kõige ohtlikum riikide enda ühiskonna murenemine. Seismilises piirkonnas tuleb hoida vundament tugev ja vastupanuvõimeline. Kui ise ollakse valmis panustama, kui ühiskond on kokkuhoidev ja üksmeelne liitlaste väärtusruumiga, siis kokku teeb see heidutuse, mis kõnetab ka kõige agressiivsemat tuumajõudu.
Selle asemel oleme aga jõudnud olukorda, kus eestlase niigi habras hingeseisund on löödud kõikuma. Piirideta sotsiaalmeedia ajastul on avatud ühiskondade fragmenteeritus paratamatu. Paraku on see juhtumas ka Eestis. Ühiskonna killustatus ja ühiste autoriteetide puudumine tekitab omakorda ebakindluse oma identiteedi suhtes. Nii pole imestada, et rahvusriikluse ideed vaid iseenda kitsastes võimuhuvides kasutavad jõud hakkavad propageerima lahendusi sumbumisest käidud teedele ja hirmutama eelarvamustega kõige võõra või kauge suhtes. Ärgem seejuures unustagem, et rahvuslus ei ole mitte viha võõraste ja kõige võõrapärase vastu, vaid armastus kaasmaalaste ja oma maa vastu.
Hapra hingerahuga ühiskonnas on aga hirmudele panustamine eriti võimas ja ahvatlev relv. Sellega võib teha väga palju kahju, sest võõra võimu pikaajalistest vintsutustest läbi käinud rahvas ei pruugi leida enesekaitseks ja oma kollektiivse mina positiivseks mõjutamiseks piisavalt paindlikke vahendeid. Piltlikult öeldes oleme rahvana olnud pikka aega sunnitud justkui pinnapealselt hingama ning meie kollektiivne mandeltuum on seetõttu pidevas stressiseisundis, tekitades võitle-või-põgene reaktsiooni. Vastutus selle pingeseisundi ees lasub poliitilistel liidritel. Vastandu või sure on poliitikas tuntud postulaat, kuid teadlikult vihakõnet ja trollimist stimuleeriv käitumine on eriti vastutustundetu ühiskonnas, kus julgeolek sõltub viimase sidususest ja sellele ehitatud konsensuslikust välispoliitikast.
Kaasaja üks tuntumaid visionääre, inimkonna ajalugu ja tulevikku käsitlevate menukite autor Yuval Noah Harari peab meie sajandi suurimateks globaalseteks ohtudeks tuumasõda, keskkonnakatastroofi ja tehnoloogilist kollapsit. Kõiki neid apokalüptilise purustusjõuga väljakutseid on võimalik hallata vaid läbi rahvusvahelise koostöö, mis ideaalses maailmas põhineks ühisvastutusel ning reegleid ja norme järgival maailmakorraldusel.
Rahvusvahelisele õigusele rajanevatel reeglitel põhinev maailmakord on Eesti ja meile sarnaste väikeriikide suurim julgeolekutagatis. ÜRO julgeolekunõukogu liikmena on meil eeloleva kahe aasta jooksul võimalus anda parim, et maailmakorras tekkinud lõhesid siluda ja meidki ähvardavaid konflikte ennetada. Selleks peame hästi tunnetama megatrende ning laiendama oma diplomaatilist võimekust mugavustsoonist kaugemale.
Lühidalt trendidest. Koroonaviirus ei peata mõistagi ei Hiina ega laiemalt kogu Aasia jõu ja mõju kasvu maailmas. Juba praegu defineeritakse suuri suhteid läbi Pekingi vaatevinkli ning eeloleval kümnendil see tendents vaid süveneb. Meie siin Eestis ja meie liitlased Euroopas peavad olema valmis selleks, et Ameerika Ühendriigid keskenduvad üha rohkem Hiinale.
See eeldab omakorda Euroopa Liidu välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika vormimist viisil, mis võimaldaks tavapärasele pehmele jõule projitseerida kõrvale ka sõjalise heidutuse komponendi. See aga peaks omakorda olema NATO integreeritud osa. Vaid nii on saavutatav Euroopa tegelik strateegiline autonoomia.
Uuringufirma Pew viimase avaliku arvamuse küsitluse kohaselt näevad aga eurooplased endiselt vaid USAd kui oma julgeoleku kindlaimat tagajat. Kuigi meie liitlaste elanikkonna üldine hoiak NATO suhtes on positiivne, siis Venemaa hüpoteetilise rünnaku korral mõne NATO liikmesriigi vastu näevad vaid 25 protsenti itaallastest ja kreeklastest, 34 protsenti sakslastest ja 41 protsenti prantslastest, et nende riik peaks minema sõjaliselt appi rünnaku alla sattunud liitlasele. Need numbrid võiksid olla kaugelt kõrgemad, sest just avalikkuse toel põhineb ka riikide otsustajate meelekindlus artikkel 5 rakendamisel, kui selleks tekib vajadus.
Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust ei saa kuidagi pidada Lääne liitlasruumi tugevdavaks sammuks. Brexiti tegelikud tagajärjed ilmnevad alles aastate pärast. Küll on aga juba praegu Euroopa Liidus tunnetada teatud tasakaalutust. Euroopa Komisjon on küll kliimateemad võtnud oma lipukirjaks, kuid ühtset välis- ja julgeolekupoliitika edendamist häirib ühest küljest suurenev rabedus Saksamaa sisepoliitikas ja teisalt Prantsusmaa ambitsioon ümber kujundada kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur.
Samal ajal on Ameerika Ühendriikide praegune administratsioon tagandamisprotseduuride järgselt keskendumas uuele valimiskampaaniale, mis ei tee lihtsamaks transatlantiliste suhete reanimeerimist viisil, mis võiks kujuneda ühtse kaubandusruumina arvestatavaks tasakaalustavaks jõuks Hiina ja Venemaa ambitsioonidele.
Lääneriikide seas valitsevad segased meeleolud on omakorda innustanud Venemaad tugevdama revanšistlikku välispoliitikat, mille eesmärgiks on saavutada 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi ehk Berliini müüri langemise järgselt Nõukogude Liidu lagunemise tulemuste ümbervaatamine. Teist maailmasõda puudutava ajaloo väänamine teenib muuhulgas just seda eesmärki. Eesti ja teised Balti riigid on siin hübriidse iseloomuga rünnaku sihtmärgid. See sunnib meid erilisele valvsusele ja nõuab rahvuslike huvide tagamiseks koalitsiooni-opositsiooni piire ületava, meile alati edu toonud konsensusliku välispoliitika elluviimist.
Paraku oleme just praegu jõudnud Eestis olukorda, kus valitsuse osapooltel napib nii vajalikku ühisosa meie välispoliitikas. Nii katki pole meie välispoliitika veel kunagi olnud ja kui see pole oht meie julgeolekule, siis mis see on? Valitsuse osapoolte sisepoliitilise maiguga mängud teevad mõistliku ühisosa leidmise üha keerukamaks. Kui me ei suuda lähiajal sisemisi erimeelsusi ületada, on meil seda keerulisem ka Euroopa Liidus, transatlantilistes või regionaalsetes suhetes ühtehoidvat poliitikat taotleda.
Praeguse läänemaailma üks paremaid Venemaa tundjaid Keir Giles kirjutab oma äsja ilmunud raamatus Moscow Rules, et Eestile ja teistele Balti riikidele on stabiilse ja kestva julgeoleku kindlustamisel kõige ohtlikum riikide enda ühiskonna murenemine. Seismilises piirkonnas tuleb hoida vundament tugev ja vastupanuvõimeline. Kui ise ollakse valmis panustama, kui ühiskond on kokkuhoidev ja üksmeelne liitlaste väärtusruumiga, siis kokku teeb see heidutuse, mis kõnetab ka kõige agressiivsemat tuumajõudu.
Selle asemel oleme aga jõudnud olukorda, kus eestlase niigi habras hingeseisund on löödud kõikuma. Piirideta sotsiaalmeedia ajastul on avatud ühiskondade fragmenteeritus paratamatu. Paraku on see juhtumas ka Eestis. Ühiskonna killustatus ja ühiste autoriteetide puudumine tekitab omakorda ebakindluse oma identiteedi suhtes. Nii pole imestada, et rahvusriikluse ideed vaid iseenda kitsastes võimuhuvides kasutavad jõud hakkavad propageerima lahendusi sumbumisest käidud teedele ja hirmutama eelarvamustega kõige võõra või kauge suhtes. Ärgem seejuures unustagem, et rahvuslus ei ole mitte viha võõraste ja kõige võõrapärase vastu, vaid armastus kaasmaalaste ja oma maa vastu.
Hapra hingerahuga ühiskonnas on aga hirmudele panustamine eriti võimas ja ahvatlev relv. Sellega võib teha väga palju kahju, sest võõra võimu pikaajalistest vintsutustest läbi käinud rahvas ei pruugi leida enesekaitseks ja oma kollektiivse mina positiivseks mõjutamiseks piisavalt paindlikke vahendeid. Piltlikult öeldes oleme rahvana olnud pikka aega sunnitud justkui pinnapealselt hingama ning meie kollektiivne mandeltuum on seetõttu pidevas stressiseisundis, tekitades võitle-või-põgene reaktsiooni. Vastutus selle pingeseisundi ees lasub poliitilistel liidritel. Vastandu või sure on poliitikas tuntud postulaat, kuid teadlikult vihakõnet ja trollimist stimuleeriv käitumine on eriti vastutustundetu ühiskonnas, kus julgeolek sõltub viimase sidususest ja sellele ehitatud konsensuslikust välispoliitikast.
Liberaalse demokraatia vastu suunatud rünnakud on tunnetatavad autoritaarsete jõudude poolt, kuid lähtuvad ka demokraatiate endi seest. Sellest kirjutas hiljuti suurepärase analüüsi USA tuntumaid kaasaegseid mõtlejaid Robert Kagan. Ta rõhutab, et liberalismi tagatud kodanike põhiõiguste kaitset riigi omavoli eest võetakse liiga enesestmõistetavana. Kagan vihjab, et riikides, kus liberaalse demokraatia kogemus on lühike ja kus rahvuslus on seotud vere ja maaga, on möödapääsmatu selliste poliitiliste jõudude esile kerkimine, kes asuvad traditsioonide, kultuuri ja kogukonna kaitsele individualismi “türannia” vastu.
Kui ühe väikeriigi sisepoliitika matab enda alla välispoliitilise järjepidevuse ja hägustab riigi rahvusvahelist kuvandit, siis geopoliitiliselt seismilisel alal asuvana on see oht kogu riigi julgeolekule. Eesti vajab igal ajahetkel tarka, usaldusväärset ja laiale poliitilisele toetusele tuginevat diplomaatiat, sest meil lihtsalt on vaja liitlasi ja tublit annust ettenägelikkust.
Riigikogu välispoliitika debatil 11. veebruaril 2020 Reformierakonna fraktsiooni nimel peetud kõne
Kommentaarid