VABA UKRAINA TAGAB RAHU EUROOPAS

Ükskõik, kui palju Prantsusmaa president Emmanuel Macron ka ei sooviks Normandia neliku liidrite Pariisi kohtumiselt murrangut Ukrainas, seda ei juhtu. Selleks on Venemaa nõudmised liiga kõrged. Kuigi president Zelenski on suure surve all, ei saa temagi oma punastest joontest üle minna. Kuid mis kõige olulisem, Prantsusmaa tingimusteta näiv soov läheneda Venemaale võib hoopiski lisada indu Kremlile hübriidse külma sõja jätkamiseks lääneriikide vastu. 

Viimati kohtus Normandia nelik liidrite tasandil enam kui kolm aastat tagasi Berliinis. See lõppes tulemusteta. Relvad pole vaikinud ja Donbassi okupeerimine Venemaa poolt jätkub. Sellest ajast saadik on Ukraina kaotanud sadu oma kodumaa kaitsjaid hukkunute ja haavatutena. Ainuüksi eelmisel kuul hukkus Donbassis kuus Ukraina sõdurit, nende hulgas ka sõja esimestest päevadest paljudes olulistes lahingutes osalenud 41-aastane brigaadikomandör polkovnik Jevgeni Korosteljov. 

Donbassi sõjamüra Pariisi ei kostu ega näi väga häirivat president Macroni kava asuda lähenema Venemaale. Tundub, et Elysees on Euroopa võimuvaakumit täites pühitud tolm Charles de Gaulle’i ideelt ehitada uus julgeolekuväli Atlandi ookeanist Vladivostokini. Mäletatavasti käis kindralist president selle mõtte välja 1966. aasta juunis Moskvas, kui ta pakkus Leonid Brežnevile saada ilma ameeriklasteta kahe peale Euroopa julgeoleku üle otsustajateks. Nii nagu ei häiri Macroni sõja jätkumine Ukrainas ja Venemaa eriteenistuste jõulised sekkumised lääneriikide siseasjadesse, ei häirinud toona ka de Gaulle’i oma idee väljakäimiseks värskelt kerkinud Berliini müür ja Kuuba raketikriis.

De Gaulle mõttest kaugemale ei jõudnud. Sama saatus tabab ka Macroni. Tehiolud on selleks lihtsalt nii sobimatud ja seda eriti veel siis, kui lähenemispüüdlusi tehakse Kremlilt mitte midagi vastu saamata. Venemaa pole siiani isegi Euroopa Nõukogu ees võlga kustutanud, kuigi just tänu Prantsusmaa ja Saksamaa survele sai Venemaa delegatsioon juba suve hakul tagasi hääleõiguse parlamentaarses assamblees Strasbourgis. 

President Putinile on olukord meelepärane. Pariisi kohtumise eel on tal käes kõik trumbid, et mõjutada endale kasulikus suunas nii olukorda Ukrainas kui kogu Euroopas. Isegi see, kui Normandia nelik läheb laiali ühegi tulemuseta, sobib kõige enam just Venemaale.  

Juba Normandia enda formaat  on Vene diplomaatia võit. Pariis ja Berliin võivad küll rahul olla, kuid Ukraina julgeolekut Budapesti memorandumiga 1994. aastal tagada lubanud USA ja Suurbritannia eemalejätmine Euroopa julgeoleku suurima sõlmküsimuse lahendamisest on märgilise tähtsusega. Ukraina on küll teinud ettevaatliku katse laiendada nelikut Washingtoni ja Londoni kaasamisega kuuikuks, kuid sellele on Venemaa olnud jäigalt vastu. USA sisepoliitiliste tõmbetuulte tõttu on kujunenud olukord, kus Kurt Volkeri lahkumise järel puudub Washingtonil üleüldse oma eriesindaja Ukraina küsimuses.

Volodõmõr Zelenski võitis kevadised presidendivalimised lubadusega lõpetada verevalamine Donbassis. Tema suhtes on nii Pariisil kui Berliinil kõrged ootused, sest Zelenski paindlikkusele lootes püütakse leida tee Venemaa vastaste sanktsioonide leevendamiseks. Selleks peab toimuma põhimõtteline nihe Minski lepete täitmise suunas. 1. oktoobril kirjutaski president Zelenski alla niinimetatud Steinmeieri valemile, millega määratletakse võimaliku rahuprotsessi 13 sammu ajaline järjekord. Nendest kõige kriitilisemaks on valimiste korraldamine Donetskis ja Luganskis, eristaatuse küsimus ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamine. 

Pariisi kohtumise eel tegi Zelenski teatavaks, et valimised Donbassi okupeeritud aladel saavad toimuda alles pärast nende üleminekut Ukraina võimude kontrolli alla. Zelenski oleks ilmselt rahul, kui Pariisis liigutaks edasi vangide vahetusega ja antaks uus lubadus relvarahu tagamiseks. Konflikti ajutine külmutamine võiks isegi olla paljudest halbadest võimalustest parim variant. 

Kuna Venemaa eesmärk on lõhkuda Ukraina suveräänsus ja taastada Moskva strateegiline kontroll Kiievi üle, siis ei saa Putin mingil juhul nõustuda tagasitõmbumisega Donbassist. Kui Zelenski ei kapituleeru, aga selleks peaks Ukraina president  nõustuma valimistega enne julgeolekuolukorra lahendamist ja lubama riigi föderaliseerumist, ei tule ka Putini poolt mingeid põhimõttelisi suunamuutusi. 

Moskva püsivatele agressiivsetele hoiakutele vihjavad näiteks Riigiduuma esimehe Vjatšeslav Volodini mõtted sellest, et lisaks Donbassile soovivad Ukrainast eralduda veel mitu oblastit. Putiniga heades suhetes Henry Kissingeri kaudu on katsetatud mõttega, et Venemaa võiks jätta lagastatud Donbassi Kiievi kätte pärast viimase kinnitust, et Krimm kuulub Venemaale. Donetski isehakanud vabariigi parlament kiitis aga hiljuti heaks “riigi” territooriumi kogu Donetski oblasti ulatuses. Kindlasti ei  tohiks jätta tähelepanuta ka Venemaa viimaste nädalate edu Moldovas ja uut dünaamikat Valgevenes. Lisaks kõigele on kohe lõppemas gaasitransiidi leping, mis omakorda võimaldab Moskval Kiievit survestada.

.

Putin tajub Euroopa väsimust Ukrainast. Seepärast ei ole tal vajadus ühegi rabeda liigutuse järele. Piisab, kui Ukrainalt röövitud inimesed ja laevad jupi kaupa tagasi anda ning juba on kiitus Euroopast kiire tulema. Moskvas usutakse, et küll eurooplased lõpuks need sanktsioonid ka maha keeravad, sest võitlus terrorismiga tahab võitlemist. Lisaks on Venemaa mugavas positsioonis õrritamaks Euroopat Hiinaga, sest kahe autoritaarse suurriigi koostöö teeb lääneriikidele geostrateegilises mõõtkavas tõsist peavalu. 

President Macroni parafraseerides tuleb rõhutada, et Euroopa julgeolek on tagatud vaid Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse säilitamisega. Läänemaailma vastu külma sõda pidava autoritaarse Venemaa ohjeldamiseks toimib läbiproovitult heidutuse ja dialoogi õige kombinatsioon. Seejuures ei saa Euroopa Liit siin kuidagi läbi Ameerika Ühendriikideta. Lääne ühisrindeta on Venemaal alati eelis. 

Arvamuslugu ilmus ajalehes Postimees, 9.12.2019