TUGEVA DIPLOMAATIATA EI AITA KA KAITSEKULUD

Nendel päevadel oleme sageli oma mõtetes Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele eelnenud ajas. 1918. aasta oli suurte murrangute hetk paljude rahvaste ajaloos. Maailmasõja lõpp muutis Euroopa poliitilist kaarti viisil, mis aastakümneid hiljem võimaldas ühtse Euroopa idee teostumise.

24. veebruar 1918 ja sellele eelnenud nädalad on suurepäraseks näiteks, kuidas ühe väikeriigi saatuse otsustajateks võivad korraga olla nii ettenägelikud liidrid kui hetkeks praotunud ajalooline võimaluste aken.

Juba 1917. aasta hilissuvel otsustas Maanõukogu siinsamas meie parlamendi Valges saalis, et “kui Baltimaade tuleviku küsimus ilmasõja käigu läbi rahvusvahelise harutuse ja kokkuleppimise aineks muutub, siis tuleb Eesti rahval täieliku kindlusega seletada, kuidas meie maa saatus peab kujunema, et rahval elulised huvid rahuldatud saaksid.”

Selleks otsustas Maanõukogu moodustada välisdelegatsiooni, kuhu kuulusid Jaan Tõnisson, Ants Piip, Ferdinand Kull, Mihkel Martna, Karl Menning, Karl Robert Pusta ja Eduard Virgo. Nemad olidki iseseisva Eesti esimesed diplomaadid, kelle tegevus aitas kaasa meie riigi de facto tunnustamisele juba 1918. aasta kevadel.

Üks välisdelegatsiooni liikmetest, hilisem välisminister Ants Piip kirjutas 13. jaanuaril 1918 Peterburi eestikeelses ajalehes “Edasi” esimese pikema artikli Eesti välispoliitikast. Ta alustas ridadega, mis sobiksid suurepäraselt ka tänasesse päeva 100 aastat hiljem. Piip kirjutas: “Ajaloo käik on kiire ja sündmustik nii pealetungiv, et see, mis eila täieline utopia, täna juba realne asi on. Peab kõigest jõust ennast jalul hoidma, et mitte sellest suurest voolust maha jääda.” Piip pidas ajal, kui Saksamaa juba okupeeris Lääne-Eesti saarestikku, uue iseseisvuva riigi loomulikumaks liitlaseks Venemaad “niikaua, kui ta meie iseolemist ei ähvarda”.

Tollel hetkel oli Piibust veelgi ettenägelikum Kaarel Einbund/Eenpalu, kes juba 15. jaanuaril 1918 kirjutas Postimehes prohvetlikud sõnad: “Venemaal tuleb aastakümneid revolutsiooni palavikus põdeda, siis aastakümneid paraneda. Meie ei või nii kaua oodata. Meie peame endid ise aitama. Esimeseks sammuks on Eesti iseseisvuse teostamine.“

Head kolleegid,

Iseseisva Eesti 100-aastane ajalugu on korduvalt kinnitanud, kui oluline on meie vabariigi püsimise seisukohalt diplomaatide ja poliitikute järjekindel rahvusvahelises olukorras võimalusi tunnetav tegevus.

Aastal 2018 pole meil kaugeltki nii keerulisi valikuid kui 100 aastat tagasi iseseisvuse rajajatel. Eesti on vaba ja edukas riik, kellel on sõpru ja tuntust maailmas rohkem kui kunagi varem. Samas võiksime endalt küsida, kas meie välispoliitika ambitsioonitase ja julgus otsuseid teha on täna võrreldav Eesti riigi loojatega? Vastan sellele hetke pärast.

Välisminister andis põhjaliku ülevaate Eesti ees seisvatest rahvusvahelistest, peaasjalikult julgeolekualastest väljakutsetest. Need on kaugelt kaalukamad, kui väikeriigi võime neid suurtrende mõjutada.

Eriti murettekitav on asjaolu, et demokraatlike väärtuste ja poliitiliste vabaduste üha sagenev piiramine vähendab kogu maailma reeglitepõhist sidusust ja loob eeldusi suurkonfliktide puhkemiseks. See sunnib erilisele tähelepanule eeskätt vaba maailma piirimail olevaid väikeriike nagu Eesti.

Eesti iseseisvuse taastamine langes aega, mil vaba maailm tegi läbi ajaloo suurima laienemise. Kui 1987. aastal oli vabade ja mittevabade riikide suhe peaaegu sama, siis 1997. aastal oli vabu riike juba ligi kaks korda rohkem kui mittevabu. Vaba maailm näis olevat saavutanud positsiooni, mille kõrval kodanikuvabadusi piiravatel riikidel puudus arenguperspektiiv.

Veel 2007. aastal näis kõik liikuvat vaba maailma võidukäigul. Freedom House’i indeks viitas, et maailma kõikidest riikidest olid 48 protsenti vabad. Autoritaarsete ja suletud ühiskondade osakaal oli langenud viiendikuni. Kuid siis see kõver murdus ning iga aastaga on vaba ühiskonna väärtusruum aina ahenemas.

Selle tulemusena on üle maailma rünnaku all vabad ja ausad valimised, vähemuste õiguste kaitse, sõnavabadus ja õigusriigi põhimõtted. Kõige kriitilisem on asjaolu, et tänases vabas maailmas puudub selge liider ja eestkõneleja.  

Pikki aastaid vaieldamatul liidripositsioonil olnud Ameerika Ühendriigid on taanduvaid samme teinud juba enne Trumpi valimisvõitu. Siin on mitmeid põhjuseid, kuid kindlasti on oma rolli mänginud väsitavad sõjad Afganistanis ja Iraagis ning 2008. aastal lahvatanud finantskriis.

Paraku ei ole suutnud demokraatliku väärtusruumi eest piisavalt jõuliselt seista ka Euroopa Liit. Ühenduse välispoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini on olnud selles osas väga tagasihoidlik. Samas oleks just Euroopa Liidu tasand see, mis võimaldaks liikmesriikidel mõjusamalt maailmas oma väärtusruumi kaitsta.

Euroopa Liidu tulevikuaruteludes peaks olema rohkem ruumi sellele, mis tegelikult ühendab vabatahtlikku liitu astunud liikmesriike ning mis on see idee, mille nimel oleksid Euroopa rahvad ühenduse eest valmis väljas olema. Mida vähem on bürokraatlikkust Euroopa Liidu välissuhetes, seda usutavam ja jõulisem on ka ühenduse sõnum rahvusvahelisel tasandil.

Vaba ühiskonna üks paradokse on selle sisemine haavatavus. Seda püüavad autoritaarsed süsteemid oma huvides ka kasutada, sekkudes valimistesse või mõjutades korrumpeerimise teel poliitilisi otsuseid.

Kuid veel üheks huvitavaks nüansiks on sõjahirmu kadumine. Uutele põlvkondadele on sõjad Euroopas, fašism või kommunism parimal juhul üksnes peatükid ajalooraamatutes või filmides. See on ühest küljest ju väga positiivne, kuid võib olla ohtlik siis, kui püsivat rahu ja heaolu hakatakse pidama iseenesest mõistetavaks.

Eestis on ajalugu meile kogu aeg piisavalt lähedal olnud. Me teame, mida tähendab vabaduse kaotamine ning kui keeruline meie sarnasel väikeriigil seda jälle tagasi on võita. Aga ka siin näib, et meie sisemine debatt vaba maailma põhiväärtuste suhtes on muutunud kohati hoolimatuks. See ei peaks nii olema, sest Eesti rahvusvahelise edu tagatis on meile omastel väärtustel põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem.

Head kolleegid,

Millest unistaksid täna Ants Piip ja tema eakaaslased? Kuhu suunaksid nad praegu oma energia ning milliseid välispoliitilisi otsuseid võtaksid nad vastu 21. sajandi Eestis? Ilmselt võiksid meie vabariigi rajajad vihjata, et ideedele avatud, ambitsioonikas ja professionaalne diplomaatia on just praegu kasvavalt oluline Eesti hoidmisel ja iga inimeseni jõudva edu tagamisel.

Globaalne maailm on jätnud petliku mulje, et iseseisva riigi välisteenistus saaks läbi väiksema ressursi ja virtuaalsema lähenemisega. See pole üksnes Eesti iseärasus. Välisteenistuse roll ja tähendus on muutunud võrdeliselt maailma võrgustumisega. Mida enam saavad inimesed vabalt reisida, õppida, töötada ja informatsiooni jagada, seda väiksem on riikide roll sedasorti suhtlust korraldada või mõjutada.

Samas on ammune tõde, et rahvusvahelistes suhetes päike kunagi ei looju. Mida enam on maailm omavahel seotud ning mida rohkem on informatsiooni toimuvast, seda tähtsamaks muutub diplomaatide suutlikkus oma riigi huve esindada ja kaitsta. Ja seda mitte distantsilt, vaid maailma sõlmpunktides kohal olles.

Eesti pole kaugeltki ainus riik, kus välisteenistus on pigem alarahastatud. Eesti välisteenistuse tegevuskulud on juba praegu näiteks enam kui kümme korda väiksemad kaitsekuludest, ulatudes selle aasta riigieelarve mahust vaid 0,5 protsendini. Veel sajandi algul oli see suhtnäitaja 1 protsendi lähedal.

Samas on just diplomaatidel teha Eesti kodanike, majandushuvide ja julgeoleku kaitsel maailmas peamine eesliini töö. Kui diplomaatia peaks ebaõnnestuma, oleks Eesti silmitsi omariiklust ähvardava katastroofiga. Ja laiemalt – mida vähem ressursse eraldavad riigid diplomaatiasse, seda ohtlikumaks maailm muutub. Seepärast oleks tähtis näiteks NATO liikmesriikide raames murda kaitsekulutuste vähenemise kõrval ka diplomaatiasse suunatavate ressursside langus. Miks ei võiks Eesti olla siin teenäitajaks!

Riigikogu väliskomisjon algatas eelmisel kuul raporti koostamise välisteenistuse tugevdamise teemal. Meie meelest on just praegu, edukalt läbitud Euroopa Liidu eesistumise ja tuleval aastal eesseisvate Riigikogu valimiste vahel tähtis teha sissevaade Eesti välisteenistuse hetkeseisuse ja analüüsida ambitsioonitaset. Me küsime - millised on Eesti välispoliitika eesmärgid, kuidas me nendeni jõuame, muuhulgas seadusi muutes ja milliseid lisavahendeid peaks riik selleks eraldama?

Aeg tõsiseks aruteluks on enam kui küps. Välisministeerium on just praegu alustamas oma esimese välispoliitika arengukava koostamist ning Riigikogu väliskomisjon  on valmis menetlema välisteenistuse seaduse võimalikke muudatusi. Kõigele lisaks tellis väliskomisjon ka teemakohase uuringu, mis on abiks raporti lõplikul valmimisel. Tunnetus sellest, et Eesti diplomaatia vajab tõsist turgutamist, on üha enam jagatud arvamus.

Head kolleegid,

Eesti on üks avatuma majandusega riike maailmas. Me kaupleme enam kui 170 riigiga, käime viisavabalt 165 riigis ja meie väliskaubanduse käive on üle 150 protsendi SKPst. Ekspordi edukusest sõltub seejuures vähemalt 300 000 töökohta, mis teeb väliskaubandusest Eesti inimeste heaolu olulise mõjutaja. See on väikeriigi jaoks päris hea tulemus, kuid saab veelgi paremini. Selleks on vaja selgemat poliitilist juhtimist ja ühiseid eesmärke.

Kogu maailmamajandus on eriti kriisijärgselt muutunud üha konkurentsitihedamaks ning innovatsiooni ja uute tehnoloogiate võidukäik muudab tuntavalt nii töö kui tootmise põhialuseid. Seetõttu on just praegu õige hetk küsida, mida saaks Eesti eeskätt poliitilisel tasandil muuta, et riigi edukusele nii suurt mõju avaldavas sektoris võiksime olla tänasest märgatavalt ambitsioonikamad ja edukamad.

Läinud aasta detsembri lõpul ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Urve Palo poolt allkirjastatud Äridiplomaatia strateegias tõdetakse, et “oluliseks arenguvõimaluseks on välisturgudega tegelevate ametkondade suurem omavaheline koordinatsioon ja keskse vastutaja määramine. See tähendab, et puudu on olnud selgelt defineeritud ja mõõdetav eesmärk, samuti tuleks täpselt fikseerida raamistik, mis neid seatud eesmärke kõige paremini aitavad realiseerida, see tähendab missugune oleks optimaalne äridiplomaatiat teostavate organisatsioonide omavaheline koordinatsioon ja rollijaotus”.

Täpselt samale seisukohale on jõudnud ka Riigikogu väliskomisjon, kes viimase aasta jooksul viis läbi kuulamised Eesti väliskaubanduse ja rahvusvahelise konkurentsivõime kitsaskohtade selgitamiseks. Lisaks poliitilise vastutaja puudumisele on strateegiline visioon olnud hägus või muutlik, väliskaubanduses osalevate üksuste (EAS, välisministeerium, MKM jt) eesmärgid erinevad ning infokorje pole jõudnud poliitilise otsustustasandini. 

Milline oleks siis väliskaubanduspoliitika parema juhtimise lahendus? Eesti ei peaks siin jalgratast leiutama, vaid järgima maailmakaubanduses edukate ja meile sarnaste riikide kogemust. Tooksin siin esile näiteks Hollandi, Belgia, Soome ja Rootsi. Kõigis nendes riikides on väliskaubanduse eest peavastutajaks välisministeerium, kus lisaks välisministrile on ametis ka väliskaubanduse eest vastutav minister. Sama mudel sobiks hästi ka Eestile.

Praegu on Eesti olukorras, kus ekspordihuvide ja välisinvesteeringute meelitamise eest ei vastuta valitsuses oma põhitöös otseselt mitte keegi. Nii pole imestada, et eesmärkide ja rollijaotuste koordineerimine mitme ministeeriumi ja ametkonna vahel on ebatõhus. Samas on tegemist riigile strateegilise tähtsusega valdkonnaga, kus peab toimima pidev poliitiline juhtimine ja professionaalne ametkondlik tugiteenus.

Sarnaselt Hollandile või Soomele võiks väliskaubandusminister meil vastutada ka arengukoostöö eest. Need on mõlemad väga olulised ja sageli teineteisega kattuvad suunad meie välispoliitikas. Selline samm tugevdaks ja motiveeriks laiemalt meie välisteenistust ja  survestaks välisesinduste võrgustikku senisest tulemuslikumalt rakendama Eesti majandushuvide kaitsmisele.

Head kolleegid,

Lisaks väliskaubanduspoliitika hetkeseisu hindamisele analüüsis väliskomisjon läinud aastal põhjalikumalt ka strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas erinevates ametiasutustes tehtavat ning riigikantseleis loodud uut juhtimismudelit.

Nagu eelpool mainisin, on vaba ühiskond üha enam välise mõjutustegevuse sihtmärgiks. See on otseselt seotud riigi julgeoleku ja ühiskonna sidususega. Mõelgem kasvõi, kui suurt segadust on tekitanud siiani Venemaa sekkumine USA presidendivalimistesse.

Valitsuse otsus eraldada strateegilise kommunikatsiooni arendamiseks ja meie ühiskonna vastu suunatud mõjutustegevuse tõkestamiseks täiendavad lisavahendid on kõigiti toetust vääriv initsiatiiv. Edasises töös on tähtis, et erinevates ametkondades asuvad seirekeskused ja analüütika toetaksid paremini koordineeritult valitsuse igapäevast tegevust kui ka valmisolekut reageerimaks erineva astme kriiside puhul.

Väliskomisjoni enda välissuhtlemine oli möödunud aastal tavapäraselt aktiivne. Välisvisiite kavandades keskendusime eeskätt liitlassuhete tugevdamisele, mis osas oli märkimisväärne visiitide vahetus meie Itaalia kolleegidega. Samuti külastas väliskomisjoni delegatsioon Hiinat, et edendada parlamentaarseid kontakte maailma ühe mõjukama riigiga. Käesoleval aastal on ettevalmistamisel visiidid nii Ameerika Ühendriikidesse kui ka Ukrainasse ja Moldovasse.

Eriliseks tegi aga läinud aasta mõistagi Euroopa Liidu eesistumise parlamentaarne dimensioon, mille raames korraldasime koos riigikaitsekomisjoniga septembri algul julgeolekukonverentsi. Siinkohal tahan tänada kõiki, kes töötasid selle konverentsi õnnestumise nimel. Tagasiside meie kolleegidelt kinnitab, et võime saavutatuga rahul olla.

Valmistudes tänaseks välispoliitika aruteluks kuulas väliskomisjon ära Riigikogu välisdelegatsioonide ja parlamendirühmade tegevuse ülevaated. Mul on hea meel kinnitada, et Eesti on rahvusvahelises parlamentaarses suhtluses esindatud aktiivsete ja pühendunud saadikutega.

Kõne Riigikogu välispoliitika debatil 13.02.2018. Foto: Erik Peinar.