MINU ISIKLIK EESTI IME
Suurel sünnipäevanädalal on põhjust kõigil Eestis elavatel ja mujal
maailmas Eestit oma südames kandvatel inimestel olla tõsiselt uhked. Igaühel meist
on oma lugu sellest, kuidas Eesti on meie sees kasvanud ja meid mõjutanud.
Minu lugu on selline. Sündisin ja kasvasin üles piirilinnas Valgas.
Toona, 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel tundus Eesti mulle suure ja
hoomamatuna. Tallinn ja isegi Tartu näisid kaugete ja uhkete suurlinnadena,
kuhu oli väga harva asja.
Väikese mehe maailma täitsid kooliõpingud, hoovimängud sõpradega ja
sport. Kuigi Valga oli tollal Vene raketibaasidest sisse piiratud, oli minu
teadmine sellest, et Eesti asus võõra võimu all, väga ähmane.
Kodus nendel teemadel ei räägitud, kuigi Ameerika Häält püüti
aegajalt ragisevate raadiolainete kiuste kuulata ja haruharva olid meieni
jõudnud kauge sugulase saadetised Baltimore’ist. USAst saabunud kirjad ja eriti
pildid näisid kui salapärased sõnumid teiselt planeedilt.
Alles keskkooli viimastel aastatel hakkas minuni jõudma arusaamine,
et Eesti on midagi enamat kui pelgalt kodupaik. Tänu headele mentoritele leidis
minu huvi ajaloo vastu lõpuks üles õiged raamatud. Maailmapilt, mida kunagi oli
mõjutanud ka Hillar Palametsa õpik “Jutustusi kodumaa ajaloost”, kus laste
mällu söövitati nuhkide, mõisnike, kodanlaste ja teiste pahalaste piltkujundid,
varises kokku kui kaardimajake.
Minu isiklik Eesti ime sündis 1987. aasta lõpul. Alles siis tajusin
täiel määral, kuidas ja miks on Eesti Vabariik olemas olnud. Eduard Laamani
“Eesti iseseisvuse sünd”, mille andis mulle lugeda üks tuntud Valga
koduloolane, avas mu aja- ja ruumitaju täiesti uuel viisil. See oli kui
pimedast ruumist valgusse, vaimsest vanglast vabadusse liikumine. Ilmselt oli
neid teisigi, kes toonasel pöördelisel ajastuhetkel nii tundsid.
1988. aasta kevadel toimunud Tartu muinsuskaitsepäevade lainel, kus
esimest korda üle kümnendite toodi kartmatult avalikku ruumi tagasi Eesti
lipuvärvid, pühendusin innustunult Valga elu muutmisse.
Ma ei mäleta täpselt, mis mind selleks ajendas, kuid 1988. aasta
juulis tegin kohalikus ajalehes arhiiviallikate põhjal avaldatud artiklis
ettepaneku ennistada Valga okupatsioonieelsed tänavanimed. Vaatamata KGB
kohaliku osakonna küsimustele leidis teema vastukaja ning juba aasta hiljem
kadus Nõukogude märgisüsteem Valga
avalikust ruumist. Lenini tänavast sai Kesk, Gagarini tänavast Puiestee, Võidu
tänavast Vabaduse, Nõukogude tänavast
Kuperjanovi tänav ja nii edasi.
Augustis 1988 olin üks Valga Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Just
siis sain esimest korda kokku Eesti muinsuskaitseliikumise superstaaride
Trivimi Velliste, Mart Laari ja Tõnis Lukasega. Loomulikult polnud mul
vähimatki aimu, et vähem kui 20 aasta pärast satume taas kokku ühte erakonda.
Valga muinsuskaitsjate esimeseks ettevõtmiseks oli Vabadussõja
mälestusmärgi taastamine. See oli lihtne ülesanne, sest okupandid polnud omal
ajal näinud suurt vaeva samba hävitamisega. Vanemad inimesed teadsid, et sammas
oli lihtsalt tõugatud jalamilt auku. Nii oligi. Juba 1988. aasta septembris
kaevasime Metsa tänava kalmistul samba välja ning veidi hiljem avati see
taastatud kujul.
Minu jaoks murdelise aasta tipphetk saabus aga 24. veebruaril 1989.
aastal. See oli esimene kord okupatsiooniaegses Eestis, kui üle riigi tähistati
iseseisvuspäeva. Just sellel päeval hakkas Pika Hermanni tornis taas lehvima
sini-must-valge.
Ka Valgas otsustati seda päeva tähistada suurejooneliselt. Jaani
kirikus pühitsetud rahvuslipp heisati Säde pargis asuva Zenckeri villa torni.
Maja ise on oma ajalooga suurepäraseks näiteks Eesti keerukast ajaloost, kuna
läbi sajandi oli see olnud koduks lisaks Kaagjärve mõisavalitsejale Zenckerile
ka Säde seltsile, ohvitseride kasiinole, hävituspataljoni staabile, Saksa
sõjaväe staabile, pioneeride majale. Nüüd asub seal raamatukogu.
Valga Muinsuskaitse Seltsi liikmena määrati mind lipu pühitsemisel
ja heiskamisel üheks lipuvalvuriks. Kohe pärast liputseremooniat kogunesid
linnaelanikud kultuurimajja, kus pidulikul koosolekul lugesin ette Eesti
iseseisvusmanifesti. Pilgeni täis suur saal kuulas püsti seistes. See oli hetk,
mis noore inimese jaoks oli mõistagi suurem, kui oskaks sõnadega kirjeldada.
See oligi ime.
Aga kõik see oli vaid üks pisike, väga isiklik kild minu enda Eesti
loos. Neid lugusid on Eestis ja kaugemalgi loomulikult tuhandeid. Nende lugude
või kohati ka ilusate imede kaudu on
Eesti Vabariik saanud selliseks, kus me elame või mille eest maailmas seisame.
1988. aastal unistasime ülikooli esimesel kursusel, et äkki võiks Eesti
taas vabaks saada sajandivahetuseks. Meil polnud vähimatki aimu, et maailma
suur muutumine annab Eestile uue võimaluse juba mõne aasta pärast.
Praegustele noortele on vaba Eesti iseenesestmõistetav. Nende lood ja Eestiga samastumised on hoopis
teistsugused. Need on kindlasti tulevikku suunatud ja maailmale avatud. Täpselt
sellised, nagu Eesti edendamiseks uuel sajandil vaja on.
Kolumn ilmus veebiväljaandes Edasi.org
Kommentaarid