Marko Mihkelsoni blogi

Suurel sünnipäevanädalal on põhjust kõigil Eestis elavatel ja mujal maailmas Eestit oma südames kandvatel inimestel olla tõsiselt uhked. Igaühel meist on oma lugu sellest, kuidas Eesti on meie sees kasvanud ja meid mõjutanud.   Minu lugu on selline. Sündisin ja kasvasin üles piirilinnas Valgas. Toona, 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel tundus Eesti mulle suure ja hoomamatuna. Tallinn ja isegi Tartu näisid kaugete ja uhkete suurlinnadena, kuhu oli väga harva asja. Väikese mehe maailma täitsid kooliõpingud, hoovimängud sõpradega ja sport. Kuigi Valga oli tollal Vene raketibaasidest sisse piiratud, oli minu teadmine sellest, et Eesti asus võõra võimu all, väga ähmane. Kodus nendel teemadel ei räägitud, kuigi Ameerika Häält püüti aegajalt ragisevate raadiolainete kiuste kuulata ja haruharva olid meieni jõudnud kauge sugulase saadetised Baltimore’ist. USAst saabunud kirjad ja eriti pildid näisid kui salapärased sõnumid teiselt planeedilt. Alles keskkooli viimastel a...

Nendel päevadel oleme sageli oma mõtetes Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele eelnenud ajas. 1918. aasta oli suurte murrangute hetk paljude rahvaste ajaloos. Maailmasõja lõpp muutis Euroopa poliitilist kaarti viisil, mis aastakümneid hiljem võimaldas ühtse Euroopa idee teostumise. 24. veebruar 1918 ja sellele eelnenud nädalad on suurepäraseks näiteks, kuidas ühe väikeriigi saatuse otsustajateks võivad korraga olla nii ettenägelikud liidrid kui hetkeks praotunud ajalooline võimaluste aken. Juba 1917. aasta hilissuvel otsustas Maanõukogu siinsamas meie parlamendi Valges saalis, et “kui Baltimaade tuleviku küsimus ilmasõja käigu läbi rahvusvahelise harutuse ja kokkuleppimise aineks muutub, siis tuleb Eesti rahval täieliku kindlusega seletada, kuidas meie maa saatus peab kujunema, et rahval elulised huvid rahuldatud saaksid.” Selleks otsustas Maanõukogu moodustada välisdelegatsiooni, kuhu kuulusid Jaan Tõnisson, Ants Piip, Ferdinand Kull, Mihkel Martna, Karl Menning, Karl...