ZAPAD 2017 JA EESTI JULGEOLEK

Venemaa on ainus riik maailmas, kes varjamatult kasvatab oma militaarmusklit võimalikuks sõjaliseks konfliktiks lääneriikidega. Selle ilmekaks näiteks on septembri keskel toimuv suurõppus Zapad-2017, mille tõenäoliseks virtuaalseks stsenaariumiks on taaskord NATO ja Euroopa Liidu riikide ründamine.

Samas on meil ja liitlastel oluline näha veelgi suuremat pilti. Ohtlikud arengud Korea poolsaarel, jätkuv “Unustatud sõda” Ida-Ukrainas, plahvatusohtlik Lääne-Balkan, katkine laiem Lähis-Ida, keriv diplomaatiline pinge USA ja Venemaa suhetes – kogu see negatiivselt laetud dünaamika võib luua olukorra, kus eeskätt Ameerika Ühendriikidel on korraga seotus mitmes tõsises vastasseisus. Juhtivate lääneriikide võimekuste hajutamine ongi kõige ohtlikum areng Eesti julgeoleku tulevikku silmas pidades.

Suur(jõudude)riikide jõupoliitika naasmine on kahjuks paratamatu. Maailm on suures muutumises ning seda sõnadega ei peata. Meil on tähtis osata kohanduda ning koos liitlastega tajuda, kuidas suudame parimal viisil oma maailma kaitsta. Ka seda, kuidas Venemaa impeeriumimeelset ja autoritaarset tungi ohjeldada.

Mis seal salata, Venemaa on kohati paremini valmis reaalse maailma jõumängudeks. Nagu ka Hiina. Väärtused ja rahvusvaheline õigus pole takistuseks, loeb vaid jõud ning pragmaatiline kalkulatsioon. Samal ajal leiavad Euroopa Liit ning USA aega vaidluseks tühistel teemadel. Seda ajal, kui Lääne ühtsus on vabas maailmas nõutum kui ehk kunagi varem. Viimane aeg on sellest üle saada.

Õppuste Zapad (tõlkes: Lääs) ajalugu on parim näide sellest, kui vähe on Venemaa viimase poolsajandi jooksul olemuslikult muutunud. Esimest korda viidi läänemaailma vastane õppus Zapad läbi juba 1973. aastal. Vene impeerium varjunimega Nõukogude Liit oli siis oma absoluutse mõjujõu tipu lähedal. Tänaseks on neid peetud seitse korda (1973, 1977, 1981, 1984, 1985, 1999, 2013), kaheksas on kohe tulekul.

Zapad-81 oli näiteks suurim sõjaväeõppus, mille Nõukogude Liit Külma sõja ajal korraldas. See algas 4. septembril 1981 ning vältas kaheksa päeva. Õppusest võttis kõikide väeliikide koosseisus osa kuni 150 000 meest. Selle käigus katsetati ka mitmeid uusi relvi nagu näiteks strateegilisi keskmaarakette RSD-10 Pioneer (laskeulatus 5500 kilomeetrit, NATO klassifikatsioonis SS-20 Mõõk). Läänemerel toimunud massiivsetest mereväeõppustest võttis osa ka ristlejast lennukikandja “Kiiev”. Muide, selle laeva saatuseks kujunes hiljem saada lõbuatraktsiooniks ja lukshotelliks Hiinas.

1981. aasta õppus oli mõeldud eeskätt jõudemonstratsiooniks, kus propagandamasin töötas täiel võimsusel. Õppused päädisid suure võiduparaadiga. Lisaks NATO hirmutamisele Saksamaa ründamise imiteerimisega oli õppuste ajastus ning ka tegevused seotud kriisiolukorraga Poolas, kus ametiühinguliikumine Solidaarsus oli tegemas oma esimesi samme. Seetõttu oli ka mõistetav, miks maabumisoperatsioon toimus õppuse ajal just Gdanski lähistel.

Sellest ajast on möödas terve igavik, kuid vastasseisu olemus pole muutunud. Suurim erinevus Zapadi õppustest 1970ndatest või 1980ndatest aastatest on Venemaa sihtmärk. Kui siis olid peamisteks virtuaalseteks ründesihtideks Taani väinad ja Saksamaa, siis nüüd on selleks Balti riigid, Läänemere saared (sealhulgas Rootsi Gotland ja Soome Ahvenamaa) ning Poola.

Ekslik oleks arvata, et Venemaa õpib ja harjutab sõda üksnes NATO vastu. Täpselt sama palju on see vaenutegevus ka Euroopa Liidu vastu. Nagu ütles kunagi USA president Ronald Reagan: meil pole usaldust teineteise vastu mitte selle tõttu, et meil on palju relvi, vaid meil on relvi palju, kuna pole usaldust teineteise suhtes. Miskit pole 30 aastaga muutunud. Kahjuks. Läänemaailma ja Venemaa vahel laiub endiselt suur ideoloogiline kuristik. Kõik sillaehituskatsed on siiani läbi kukkunud.

Iseneesest on ilmekas, et Venemaa käivitas Zapadi õppuste seeria uuesti 1999. aasta juunis. See oli kaks kuud enne Vladimir Putini määramist Venemaa peaministriks, kuid mis olulisem, mõned kuud pärast NATO õhurünnakute algust Jugoslaaviale Kosovo kaitsmise eesmärgil. Just see aasta tähistab mesinädalate lõppu Vene-Lääne kaasaegsetes suhetes. Sümboolseim murdehetk oli Venemaa peaministri Jevgeni Primakovi U-pööre Atlandi kohal 1999. aasta kevadel, kui ta teel Washingtoni otsustas NATO rünnakute alguse tõttu oma lennuki Moskvasse tagasi suunata.

Sageli on arvatud, et Venemaa muutus sõjakaks alles president Putini ajal. Aga kuhu jäävad tuhanded hukkunud inimesed Karabahhias, Gruusias, Moldovas, Tšetšeenias? Impeerium on olnud vasturünnakul juba terve viimase inimpõlve ning nii jääb see veel paraku pikaks ajaks.

Zapad-2017 õppused on seetõttu vaid üks lüli pikas ahelas ning selle vahetu ohustav mõju ei ole mõõdetav üksnes loetud päevadega septembri keskpaigas. Täna pole mingit alust arvata, et Venemaa võiks suurõppust kasutada uueks sõjaliseks avantüüriks. Pigem me näeme erinevaid suurele sõjale kohaseid harjutuselemente (erivägedest tuumarusikani), naabrite (sealhulgas Valgevene) hirmutamist, Ukraina närvidel mängimist. Kõige olulisem on aga väljakuulutamata vaenukiskumine Ameerika Ühendriikide ning tema liitlastega.  

Kremlis on ammu klaar, et ainus reaalne jõud Venemaa mõjujõu taastamise teel on Ameerika Ühendriigid. Enamike Euroopa riikide vabatahtlik desarmeerimine on jätnud kontinendi kaitsevõimesse tõsise lünga. Seepärast on ka Venemaa tegevus kõigil võimalikel rinnetel alates mõjutusoperatsioonidest kuni kaudsete sõjaliste vastasseisudeni sihitud USA rahvusvaheliste positsioonide nõrgestamisele. Selle kaudsem eesmärk on kujundada selline olukord, kus senine vaba maailma julgeolekuarhitektuur mureneb ning selle asemele kerkib juba Venemaa tahtest sõltuv süsteem. Tõsi, siin ei tohi muidugi unustada veelgi mõjukamat tegurit tänases maailmapoliitikas – Hiinat. Aga see on hoopis eraldi lugu.

Eesti välis- ja julgeolekupoliitika üks keskseim küsimus on seega läänemaailma ühtsus ning suutlikkus korraga hallata väga erinevaid kriise. See saab olema peamiseks läbivaks teemaks ka septembri algul Tallinnas toimuval Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi välis- ja kaitsepoliitika konverentsil.