INTERVJUU POSTIMEHELE IRLi TÄNASEST JA TULEVIKUST

Üks tõenäolisemaid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) uue juhi kandidaate Marko Mihkelson leiab, et partei aitaks madalseisust välja iganenud dogmadest lahti laskmine, uute nägude esile tõstmine ja ühe kitsa grupi ainuvõimu soovile selge vastu hakkamine. 

IRLi agoonia on jõudnud punkti, kus peamine süüdlane on erakonna põhikiri ja selle puudused. Kuidas teie vaatate erakonna juhi Margus Tsahkna jõulistele käikudele, et erakonda Res Publica nn poistebändi käest päästa?

Margus on teinud tublit tööd, juhtinud meid nii presidendivalimistel kui ka valitsuse vahetusel. Tema algatus Isamaa 2.0 on samm õiges suunas. Margusel on eelmisest suurkogust mandaat erakonna põhikirja muutmiseks, mille on tinginud ka avalikkuses tähelepanu saanud meie varasemate sisevalimiste manipuleerimiskatsed.

Loomulikult on põhikirjamuudatused vaid üks väike, kuid vajalik samm erakonna avatumaks muutmisel. See on ka signaal väljapoole, et IRL on paindlik ja arenev erakond ning et see erakond ei kuulu kitsale seltskonnale, vaid kõigile enam kui 9500 liikmele. Ei maksa unustada, et omanikutunne on alati oluline, see motiveerib ja paneb vastutama.

Kui tõsine peavalu see poistebänd – Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher, Siim Kiisler, Sven Sester – IRLi jaoks ikkagi on? Ise väidavad nad, et on end pigem tagaplaanil hoinud ja Tsahkna pole lihtsalt oma tööga hakkama saanud. 

Margus sai erakonna juhiks hetkel, kui reiting oli langenud alla kümne protsendi. Seega on madalseisu põhjused palju kaugemal. Ma olen aastaid juhtinud erakonnasisestes debattides tähelepanu sellele, et peame suutma oma poliitikat ajakohastada, seda selgemalt piiritleda, ning tooma IRLi eestkõnelejateks värskeid nägusid.

Minu meelest ongi erakonna üks peamisi madalseisu põhjuseid selles, et otsuseid kujundavad aastaid ühed ja samad näod. Ükskõik milline organisatsioon vajab elujõu ja edumeelsuse säilitamiseks hästi toimivat vereringet, inimeste ja ideede rotatsiooni. Nii lihtne see ongi.

Tunnistate, et praegune võitlus on eelkõige võitlus isiklike ambitsioonide ja 2019. aasta riigikogu valimiste kohtade nimel?

Kindlasti mitte. Peab aru saama sellest, et kui me nüüd midagi ei muuda, siis ei pruugi IRLil 2019. aastal olla riigikogu neid kohti, mida osa erakonnaliikmeid justkui eeldab. Küsimus on selles, kas 2019. aastal kujuneb IRList Eesti poliitika paremtiival tugev edumeelne konservatiivne jõud või mitte.

Meile lähemate Põhjamaade näide veenab, et edumeelne konservatiivne jõud peaks demokraatlikus ühiskonnas leidma vähemalt viiendiku valijate toetuse. Miks peaks Eestis olema teisiti.

Milline oleks teie arusaamise järgi kõige haaravam-kaasavam vorm erakonna juhtkonna valimiseks? 

Toon ühe näite. Kogu arenenud maailm on revolutsiooniliste muutuse lävel. Neljas tööstusrevolutsioon viib kõige lähemal ajal töö mõiste põhimõttelise muutumiseni. Märksõnadeks on avatus, paindlikkus, kaasamine, elukestev õpe. See peaks panema ka erakondi mõtlema, kas rangelt hierarhilised kastisüsteemid suudavad tajuda ühiskondlike muutuste sügavust ning pakkuda ideid uue töökeskkonna rajamiseks ja toetamiseks.

IRLil on just praegu suurepärane võimalus muutumiseks. Edukad on need, kes suudavad oma organisatsiooni kujundada võimalikult horisontaalsel viisil, kus ükski hea idee ei tohi minna kaotsi ning kus eneseteostus ei takerdu tagatoa hallide kardinalide kinnisideede meelevalda.

Kuidas on selliste arengute juures võimalik, et meie erakonnas näiteks pole loodud võimalust e-hääletuseks? Seda tuleb kiiremas korras muuta koos teiste erakonna esimehe poolt välja käidud ettepanekutega, mida arutame 8. aprillil volikogus.

- Miks peaks praeguses seisus olema teie või üldse kellegi jaoks põnev IRLi juhiks või ka juhtorganitesse kandideerida?  

IRLil on mitmeid olulisi tugevusi. IRL on andnud palju Eesti eduloosse, meie kultuurikiht on sügav. Meil on hästi toimiv üleriigiline organisatsioon. Selle kinnituseks oli IRLi presidendikandidaadi Allar Jõksi edu valijameeste kogus.

Seega pinnas, millest võiksid võrsuda uued ideed ja uued edulood, on rikas. See ongi põhjus, miks on IRLil tulevikku siis, kui suudetakse sisemine muutus läbi viia, tajuda oma toetajate ootusi ning olla jätkuvalt Eesti eduloo eestvedaja.

- Teie oleksite valmis IRLi juhtima?

Erakonna juhtorganitesse kandideerimisel on minu jaoks oluline see, mil määral leiavad toetust Margus Tsahkna välja pakutud sammud erakonna avatumaks muutmisel. Erakonna esimehe vahetus ei muuda iseenesest midagi, kui erakonda juhib faktiliselt edasi sama seltskond, kes on toonud meid praegusesse madalseisu. Kui Margus peaks otsustama mitte uuesti kandideerida erakonna esimeheks, siis olen erakonna liikmete nõu kuulda võttes valmis seda tõsiselt kaaluma.

- Mis on IRLi kõige suurem häda?

Maailmas on viimastel aastatel toimunud väga põhimõttelised muutused selles, kuidas demokraatlikes riikides poliitikat kujundatakse ning ellu viiakse, aga ka selles, millises suunas edukad ühiskonnad üleüldse liiguvad. Eestil on olnud viimastel aegadel visioonipõud, oleme olnud kehvapoolsed unistajad. Sama on juhtunud ka IRLis. Meie seisukohad on olnud laialivalguvad ning viimastel valimistel on populistlikud eksirännakud tõrjunud meie põhitoetajaid teiste valikute juurde.

- Miks ja kuidas lasti sel juhtuda?

Meie erakonnal on aastate jooksul jäänud poliitilised valikud nüüdisajastamata, uued liidrid esile toomata ning senised dogmad kõrvale heitmata. Me peame tõestama, et edumeelne konservatiivne maailmavaade, mis tugineb isiku- ja majandusvabadustel, egalitaarsusel ning hoiab au sees rahvuslikku väärikust, on elujõuline ning ajakohane. Meie erakond saab oma kandepinda laiendada üksnes siis, kui oleme ise valmis muutuma.

IRL peab muutuma mineviku külge klammerdunud erakonnast nüüdisaegse parempoolse maailmavaatega ning usutava majanduspoliitilise kompetentsiga erakonnaks. Meie eesmärgiks peaks olema kujuneda 2019. aasta riigikogu valimisteks mõistlike inimeste esimeseks valikuks. Need inimesed on Eestis kindel enamus.

Selleks peame üle vaatama oma senised tupikusse jooksnud kinnisideed, mis ennekõike hõlmavad isikuvabadusi käsitlevaid küsimusi. IRL peab seisma inimeste isikliku elu puutumatuse ja eneseteostusvabaduste eest, toetama nüüdisaegsemaid kodakondsuspoliitika põhimõtteid ja teadvustama Eesti vajadust täiendava oskustööjõu järele. Minu meelest aitab just nüüdisaegsem isikuvabaduste käsitlus erakonda välja tuua väärtuspoliitilisest tardumusest ja muudab IRLi taas keskseks poliitiliseks jõuks paremtiival.

Suudaksite neid põhimõtteid ja väärtusi ka praegu valitsusliidus maksma panna või sõidab Keskerakond oma agendaga nii IRList kui ka sotsidest rahulikult üle? 

IRL on praeguse valitsuse ainus parempoolne jõud, kes hoiab partnereid keskteel. See on täiesti uus koalitsioonimudel ning mina ei teeks veel kaugeleulatuvaid järeldusi. Tibusid loetakse valimistel.

Samas teeb mind tõsiselt murelikuks Keskerakonna flirtimine Vene-teemaga ning e-riigi suhtes vaenulik hoiak. Ma loodan, et peaminister Jüri Ratas tunnetab neid piire, mille ületamine võib Keskerakonna taas suruda poliitilisse isolatsiooni. Keskerakonna teatud liikmete propagandalavastust Eestis märkavad ka välisriigid ja meie head partnerid. Mina isiklikult vaatan viimaste nädalate arenguid suure murega.

Olete kuulnud juttu, kuidas Vabaerakond, rohelised ja Indrek Tarand on asunud looma ühisrinnet, mis võiks 2019. riigikogu valimistel veelgi IRLi toetust pihta panna?

Linna peal liigub igasuguseid huvitavaid jutte. Ma ei lähe nende spekulatsioonidega kaasa.

Europarlamendi saadik Tunne Kelam pakkus välja, et IRL ja Vabaerakond võiksid ühineda. Sellest on juba pikalt räägitud, aga praegu kostab Vabaerakonnast küll pigem rõõmu, et nad ikkagi valitsusest välja jäeti, ja seisukohta, et pole mõtet hääbuva IRLiga liituda. 

Vabaerakond tekkis suuresti IRLi liikmetest, kes olid pettunud erakonna juhtimisviisis. Kahjuks ei hinnatud tookord IRLi juhtkonnas tõsiselt Vabaerakonna tekke põhjuseid ja mõju. Eks näis, kuidas läheb seekord.

Muutuste soovi järjekordne allasurumine jätab erakonda minu hinnangul tõsise lõhe. Erakonnasisene jõudemonstratsioon võib viia selleni, et IRL jääb endiselt mõne isiku ainuparteiks. Paljud teised kaotavad igasuguse motivatsiooni IRLi lipu all edasi panustada. Küll aga olen Tunnega nõus, et praeguses olukorras sööme Vabaerakonnaga teineteise hääli ning sellest võidavad vaid konkurendid.