PRESIDENT 2.0 JA EESTI TULEVIK

Sügisel saab Eesti endale uue presidendi. Seekord ilmselt jälle Estonias, valijameeste abiga. Seetõttu on lisaks Riigikogule kõigil omavalitsustel anda oma kaalukas hääl Eesti järgmise riigipea valimisel.

Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves on kõik olnud eripalgelised presidendid. Igal ühel omad plussid ja miinused. Nii nagu inimestel ikka. Seepärast pole ka järgmine meie president mingi üliinimene. Ei peagi olema.

Küll aga just meie aeg määrab ära mõne olulise mõõdupuu, mille järgi hinnata kandidaate ning teha oma lõppotsus. Aeg on keeruline, tiine meie julgeolekut puudutavatest teemadest ning samas Eesti majanduse ees seisvatest väljakutsetest.

Presidendiks pürgivad naised ja mehed peavad omama inspireerivat, mitte unist nägemust Eesti tulevikust. Edasiminekuks vajab Eesti värskeid ja kartmatuid ideid. Kuigi riigipea roll on meil põhiseaduses tugevasti raamistatud, on ta ikkagi suunda näitav ning karidest hoiatav majakas meile kõigile keerulise aja tormistel vetel. Võib olla on meil siin vaja sõna otseses mõttes presidenti 2.0.

Presidendivalimiste aasta on suurepäraseks võimaluseks Eesti poliitikas  horisondi taha kiikavate visioonide väljatoomiseks ning läbivaidlemiseks. Kuna riigipea kandidaadi taga on ikka erakonnad, siis oleks Eestile kasutoov, et kahasse persoonide mõõduvõtmisele oleks loovas debatis ka laiem avalikkus.

Siin tegi otsa lahti Isamaa ja Res Publica Liit, pakkudes välja kevadiseks aruteluks ISAMAA 2.0 idee Eesti suuremaks tegemisest. 2 miljonit Eestile mõtlevat, Eesti heaks tegutsevat ning lõppeks eestlaseks pidavat inimest on hea ambitsioon ega ei jäta kedagi sellele mõeldes ükskõikseks.

Meie eesmärgiks on ärgitada mõtlema nii tuhandeid erakonnaliikmeid kui ka avalikkust, kuidas praeguses keerulises rahvusvahelises olukorras suudaks Eesti valida oma arengukompassil sellise suuna, tempo ning vahendid, mis aitaksid meid üle eesootavast demograafilisest surutisest ja majanduslikust madalseisust. Samas oma põhiväärtusi kaitstes ning riigi julgeolekut tagades.  Seejuures mitte mõeldes kramplikult üksnes järgmistest valimistest, vaid võttes palju julgema sammu tulevikku.

Eesti on loomult nooruslik ja innovatiivne. Meile on nii omane pidev muretsemine, aga samas ei lase see tarduda.  Haridussüsteemide viimases võrdluses oleme ees lausa Soomestki. Pinnas on seega olemas, kust väetist saada ja headele ideedele rammus kasvukeskkond luua.

Aga selleks on vaja liidrimeelsust ning julgust mõelda suurelt. Liidridefitsiit on tuttav laiemalt kogu demokraatlikule maailmale. Nii lihtne on painduda ja nii lihtne on murduda korraga nii paljude väljakutsete ees. Kuid kui eesmärgid on selged ning väärtused paigas, siis on võimalik ka suurte muutuste algatamine ja nende elluviimine.

Viimastel kuudel on meie sisepoliitilist radarit hägustanud teemad, mis ei oma sedavõrd määravat tähendust ei Eesti julgeolekule ega majandusele. Nii võikski presidendivalimised olla kauaoodatud õhupuhastajaks, mis suunaks ühiskondliku debati tõsimeeli olulistele ja meie kõigi elu määravatele teemadele.

Üks nendest on vaieldamatult Eesti julgeoleku tagamine ja tugevdamine. Käesolev aasta on siin kriitilise tähendusega. Täiendavalt iseseisvale kaitsevõimele on erakordselt oluline, et meie liitlased suurendaksid oma kohalolekut nii Eestis kui teistes Balti riikides. Seetõttu on meie tähelepanu ja jõupingutused suunatud hea tulemuse saavutamiseks juuli alguses toimuval NATO Varssavi tippkohtumisel.

Viimasel ajal Eestiski palju tähelepanu saanud erinevad raportid meie kaitstavusest ja Venemaa võimekustest võivad teha lehelugeja ärevaks. Kindlasti põhjusega,  kuid samas tuleb mõista, et nende raportite peamine eesmärk on just meie  kaitsevõime tugevdamine.

Arvamuslugu ilmus ajalehes Harju Elu 19.02.2016