Marko Mihkelsoni blogi

Seekordne välispoliitika arutelu Riigikogu täiskogul langeb ühte ajaga, kui oleme tähistamas Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Ühele väikeriigile on see aukartustäratav vanus. Meie enda ajalugu on meile õpetanud, kui olulist rolli ühe iseseisva riigi ajaloos mängib edukas diplomaatia ning püsivad liitlassuhted sõpradega. 1918. aastal oli maailm suure sõja järelmitest rabatud. Globaalne poliitiline kaart tegi läbi suure muutuse. Rahvusvahelistesse suhetesse lülitus palju uusi riike, nende hulgas ka Eesti Vabariik. Paraku polnud Esimese maailmasõja šokk siiski nii sügav, et see oleks Euroopa riike sundinud suveräänsust jagavale koostööle. Poliitilised arengud Saksamaal ja Venemaal surusid kontinendi peagi ohtlikesse vastandumistesse, mis lõppes suure katastroofiga.    Teise maailmasõja lõpul kujundatud maailmakord on paljuski püsinud tänaseni,  mida pole suutnud kõigutada ei Nõukogude Liidu varisemine ega ka Aasia esiletõus. Ometi on tänases maail...

Ükskõik millise tulemusega ka ei lõpeks Euroopa Liidu uue eelarveraamistiku läbirääkimised, peegeldab nii saavutatu kui protsess ise pigem tänase Euroopa muresid kui tulevikku suunatud pürgimisi. Ja siin pole midagi imestada, sest eelarve eest võitlevad liikmesriigid, jättes Euroopa Komisjoni objektiivselt vaid pealtvaataja rolli. Nii ongi endiselt võimalik, et Euroopa Liit keskendub põllumajandusele, aga mitte näiteks teadus- ja arendustegevusele. Kui lähtuda meie vaatevinklist, siis Eesti võib oma tulemusega kõigiti rahule jääda. Olgugi, et maksimumeesmärgid jäävad saavutamata, ei peaks üldine vahendite kasv meile siiski muret valmistama. Pigem peaksime mõtlema, kuidas uusi avanevaid rahasid kõige efektiivsemal ja tulutoovamal viisil kasutada. Seda nii taristu kui inimvara arendamiseks. Ometi ei saa kõige selle taustal siiski jätta mainimata, et Euroopa Liidus aja sunnil süvenev tulevikudebatt ei kipu üldse peegelduma eelarveprioriteetides. Taaskord on liikmesriigid arus...