Kõne Riigikogu Euroopa poliitika arutelul

Aeg lendab kiiresti. Juba on möödunud mitu aastat sellest, kui võlakriisi raske koorem on rusunud Euroopa Liitu ning pannud tõsiselt proovile kogu ühenduse vastupidavuse. Kuigi viimastel kuudel on liikmesriigid kasvanud surve tõttu suutnud astuda mitmeid olulisi samme üldise närvilisuse ning rahaturgude emotsioonide ohjeldamiseks, olgu selleks kasvõi eilsest käivitunud Euroopa Stabiilsusmehhanism, oleme endiselt alles suurema debati algusjärgus. 

Viimati andis valitsus oma Euroopa Liidu poliitikast siin aru läinud aasta 15. novembril. Juba siis rõhutas IRLi fraktsioon, et Euroopa Liidu poliitikast rääkides peame suutma Eestis vaadata kaugemale ühest valimistsüklist ning mõtlema tõsiselt teemal, mis saab Euroopast ja milline on Eesti roll uue, muutuva Euroopa Liidu kujundamisel.

Siis tegime ettepaneku alustada põhjalikumaid arutelusid ka Riigikogu tasandil, et võimalikult eripalgelise informatsiooni ja arvamuste põhjal kujundada poliitilist ühisosa üleeuroopalises debatis osalemiseks.

Mul on hea meel, et eriti viimastel nädalatel on nii Riigikogu täiskogul kui ka Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni ühisaruteludel räägitud Euroopa Liidu tulevikust nähtavasti rohkem kui kunagi varem siinsete seinte vahel. Ja see on alles algus, sest juba tuleval nädalal annab Euroopa Ülemkogu oma esimese suurema sisendi tulevikudebatti.

Ma olen nõus peaminister Andrus Ansipiga, kes vandeadvokaat Jüri Raidlale viidates rõhutas, et Eesti peaks olema Euroopa koostöö süvendamise eestvedajate hulgas, et omakorda tagada meie rahvuslike huvide järgimine.

IRL on kindlalt arvamusel, et Eesti peab olema uue ja muutuva Euroopa Liidu kujundaja, mitte aga kujundatav. Meil on täna unikaalne võimalus, sest mitte kunagi varem pole me olnud nii lähedal Euroopa tuumikule ning mitte kunagi varem pole meie sõnal olnud selline kaal nagu täna. See on väga kõva kapital, mida tuleb osata investeerida parimal viisil.

Tõepoolest, tänaseks on veelgi kindlamalt selge, et Euroopa Liidus toimuvate arengute peaküsimus pole kaugeltki vaid võlakriisi leevendamine. Euroopa Liidu peaküsimus on – kuidas suuta vananeva elanikkonna, kahaneva tööharjumuse, võlgadele rajatud petliku heaolu  ja maailmas uute atraktiivsete mõjukeskuste kiire esilekerkimise tingimustes säilitada konkurentsivõime ning rahvusvahelistes suhetes tõsiseltvõetavus.

Alles eile kuulsime professor Urmas Varblase ettekandest, miks pole Euroopa Liit parim koht investeerimiseks, tootmiseks või uuendusmeelseks tegutsemiseks ning kuidas meie kohmakas ülereguleeritus, killustunud, probleemide lahendusi edasilükkav ning pingutusi vältiv kuvand takistab soovitud suunas arengut.  

Lisaks esitas professor Varblane veelgi laiema küsimuse – kas Euroopas suudetakse läbi arutada ja mõistetakse, et konkurentsivõime säilitamine globaliseerunud maailmamajanduses ei võimalda enam rahvusriikidel hästi säilitada suveräänsust 1648. aasta Vestfaali rahust pärinevates kategooriates?

Mitmed analüütikud on viidanud, et Euroopa Liidu tänaste sõlmprobleemide üks tekkepõhjuseid seisneb ühenduse järkjärgulises kaugenemises oma kodanikest ja demokraatliku järelvalve defitsiidi suurenemises. Ühest küljest ütleb meid ümbritsev reaalsus, et ilma tihedama lõimumiseta on Euroopa Liidu tulevik pärsitud või koguni määratud marginaliseerumisele. Teisalt pole aga Euroopa poliitikutel olnud piisavalt selgroogu ega visiooni kodanikele eesseisvaid valikuid lahti seletada.

Just sellepärast on täna Eestis laienevas arutelus Euroopa tuleviku üle eriti oluline kaasatuse mõõde. Seejuures on Eestis väga hea pinnas sisuliseks ning tulevikkuvaatavaks aruteluks. Viimase Eurobaromeetri küsitluse kohaselt usutakse just Eestis kõige enam – kaks kolmandikku vastanutest, et Euroopa Liit väljub kriisist tugevamana. See peaks survestama ka meid, poliitikuid, parimate lahenduste otsimisele ning aktiivsele osalusele Euroopa jätkuvas ehitamises.

Euroopa Liidu ja eriti eurotsooni vastutustundliku liikmena on Eestil täna kaugelt rohkem põhjust olla senisest palju nõudlikum partner ühtsema ja tugevama Euroopa kujundamisel. Seejuures on võimalik juba täna palju saavutada olemasolevaid kokkuleppeid järgides ning põhimõtteid austades.

IRLi fraktsiooni arvates tuleb Eestil senisest veelgi jõulisemalt töötada Euroopa Liidu tõeliselt vaba ja avatud siseturu kujundamisel, haridus- ja teadustegevuse tähtsustamisel kogu ühenduse tasandil ning liikmesriikide omavahelist konkurentsi piiravate tõkendite eemaldamisel.

See on ka põhjus, miks tegi IRL eile ettepaneku alustada Riigikogus avalduse eelnõu menetlemist, millega meie parlament võtaks selge positsiooni Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformimisest. Parempoolse erakonnana ei soosi me kaugeltki otsetoetuste ühtlustamist täiendavate üleeuroopaliste eelarveeraldiste kaudu, vaid ebavõrdsete määrade tasandamist alla poole.

Olgem ausad, tänane olukord, kus Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika vahendid ületavad kümnekordselt teadus- , arendus- ja innovatsioonipoliitikasse suunatavaid summasid, ei ole sugugi lootustandev erinevates strateegiates ihaldatud globaalse konkurentsivõime säilitamiseks või tugevdamiseks. Uue finantsperspektiivi aruteludes peab ka Eesti sellele ebakõlale selgelt viitama.

Lõpetuseks. Euroopa Liidus on ees tõsiste valikute aeg. Need saavad olema kindlasti põhimõttelisemad ja arvatavasti kokkuleppimiseks keerulisemad, kui senised otsustamised. Täna me veel ei tea, millisel viisil ja kui kiires muutumises Euroopa Liit on. Küll me teame aga kindlasti seda, et Eesti parema tuleviku huvides on ühtse, atraktiivse ning tulevikku suunatud ühenduse kujundamine.

Ühtse Euroopa idee ja teostus peab muutuma eliidiprojektist Euroopa kodanike tahteavalduseks. Vaid siis on ühenduse vundament vankumatu ning vastupidav ka kõige karmimatele väljakutsetele.