Eesti-Vene kohtumiste kokkuvõtteks

Kolmapäeva õhtul Pühajärvel alanud ja reede pärastlõunal Pihkvas lõppenud Riigikogu väliskomisjoni ning Vene Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni delegatsioonide kohtumist võib pidada kordaläinuks. Ma julgeks isegi öelda, et viimased kaks päeva kinnitasid, et kui pooltel on vastastikune huvi ja soov suhteid arendada läbi konkreetsete koostööprojektide, on kõik võimalik.

Minu kogemus poliitilistest kohtumistest Vene kolleegidega ulatub tagasi aastasse 2003. Äsja lõppenud oli nendest minu arvates üks sisukaim ning vähem konfrontaalsem. Võinuks ju eeldada, et üle kuue aasta taas kokku saades on esimene kohtumine kobav ja ettevaatlik. Tegelikult jäi mulje, nagu poleks vaheaega suhetes olnudki. Ehk enamgi, just konkreetsetele koostööprojektidele keskendudes ning vähem erimeelsusi pedaalides andsime mõista, et suhete uuem tasand on tunnetatav.

Suurema osa ajast rääkisime parlamentaarsete kontaktide laiendamisest ning piiriülesest koostööst, misosas on palju häid näiteid, kuid ka rida kistaskohti. Vene kolleegid nägid Koidula piirijaama ning tunnetasid omal nahal vahet, mida näeb piiripuntkis Eesti ja Vene poole tegevuses. Loodetavasti võtavad nad juba lähemas tulevikus ette parlamendikuulamise Eesti-Vene piiril toimuva lahkamiseks, seda siis piirijärjekordadest kuni viisaküsimusteni (Vene pool annab koostööprojektides osalejatele sageli vaid ühekordseid viisasid). Ka tekkis Koidulas mõte, et kui majandus vähegi kannataks, võiks Tartu ja Pihkva vahel liikuda ka reisirong. 

Selle kokkusaamise üheks eriliseks momendiks oli vastastikku sõjaväeosade külastus. Meie tutvustasime nendele Kuperjanovi pataljoni (foto Ilmar Saabaselt Delfis) ja nemad näitasid meile Pihkva dessantdiviisi 104. polgu tegemisi nii ajaloos kui täna. Usutavasti annab see väike samm võimaluse pisutki suurendada avatust ja usaldust ka selles vallas.

Samuti oli Vene pool nõus meie pakutud ideega, et Soome ja Läti eeskujul võiks ellu kutsuda ka Eesti-Vene tulevikuraporti. Loodetavasti annaks see täiendavaid ideid poliitikute omavahelistesse aruteludesse. Töötame selle nimel, et raporti võimalikud autorid saaksid tööle asuda juba lähitulevikus.

Kohtumisel tuli ääriti jutuks ka piirilepingu küsimus. Teatavasti on lepingud küll meie parlamendis ratifitseeritud, kuid ilma täiendavate konsultatsioonideta valitsuste tasandil on raske ette kujutada, et see küsimus lõplikult laheneks. Pean rõhutama, et Vene pool pole viimasel ajal esitanud ühtegi ultimatiivset tingimust, mis lisab usku ka edasiliikumise võimalusse piirlepingute lõpliku jõustamise suunas. 

Pihkvas leppisime kokku, et taastame regulaarsete kohtumiste tava komisjonide vahel. Pole välistatud, et järgmine kohtumine võiks toimuda veel selle aasta sees. Uskuge, teemasid on küll, mida arutada.