Marko Mihkelsoni blogi

Kolmapäeva õhtul Pühajärvel alanud ja reede pärastlõunal Pihkvas lõppenud Riigikogu väliskomisjoni ning Vene Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni delegatsioonide kohtumist võib pidada kordaläinuks. Ma julgeks isegi öelda, et viimased kaks päeva kinnitasid, et kui pooltel on vastastikune huvi ja soov suhteid arendada läbi konkreetsete koostööprojektide, on kõik võimalik. Minu kogemus poliitilistest kohtumistest Vene kolleegidega ulatub tagasi aastasse 2003. Äsja lõppenud oli nendest minu arvates üks sisukaim ning vähem konfrontaalsem. Võinuks ju eeldada, et üle kuue aasta taas kokku saades on esimene kohtumine kobav ja ettevaatlik. Tegelikult jäi mulje, nagu poleks vaheaega suhetes olnudki. Ehk enamgi, just konkreetsetele koostööprojektidele keskendudes ning vähem erimeelsusi pedaalides andsime mõista, et suhete uuem tasand on tunnetatav. Suurema osa ajast rääkisime parlamentaarsete kontaktide laiendamisest ning piiriülesest koostööst, misosas on palju häid näiteid, kuid ka...

Alustuseks tahaksin meelde tuletada, et eelmise aasta 15. novembril Riigikogu täiskogus peetud Euroopa Liidu poliitika arutelul kutsusin kolleege  Euroopa Liidu asjade komisjonis üles sügavamalt analüüsima, kuhu on Euroopa Liit liikumas ning mis võiks olla Eesti positsioonid kujunevas lõimumisarutelus. Kahjuks on pool aastat läinud mööda rohkem tulekustutamise teemadele keskendudes, pean silmas eurotsooni muresid, ja vähem on olnud aega Euroopa aluspõhimõtete kestvuse üle juurdlemiseks. Kuid siin pole sugugi hilja, sest arutelud on alles hoogustumas ning loodetavasti juba sügisel saab komisjon teemadele rohkem keskenduda.  Juba ammu on ilmnenud, et Euroopa Liit tema tänasel viisil pole kestvalt jätkusuutlik ning maailmas konkurentsivõimeline. 2007. aastal Islandilt alguse saanud kriiside ahel on püstitanud tõsise küsimuse - kas Euroopa Liit muutub poliitiliselt integreeritumaks ning jääb maailmas arvestatavaks jõuks ka käimasoleval sajandil või taandub oma mugavuse...