Eesti-Vene suhetest, ka piirilepingust

Eesti Päevaleht küsis eile siinkirjutajalt tänases lehenumbris ilmunud artikli jaoks, mis seisus on Eesti-Vene piirileping ning kuidas kommenteerida Venemaa suursaadiku Juri Merzljakovi vastuseid Delfi intervjuus. Kuna ajaleheartiklisse ei mahtunud kõik minu kirjapandud mõtted, siis edastan vastuse kogu ulatuses alljärgnevalt.

"Mul on hea meel, et suursaadik Merzljakov peab oluliseks kahe riigi parlamentaarse dialoogi taastamist. Tegemist on Eesti algatusega ning loodetavasti juba juuli esimesel nädalal leiab Lõuna-Eestis ja Pihkvas aset Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni kohtumine kolleegidega Venemaa Föderatsiooninõukogu ehk ülemkoja väliskomisjonist. Minu hiljutisel Moskva visiidil võttis küllakutse vastu ka Riigiduuma väliskomisjoni esimees Aleksei Puškov. Nende delegatsiooni ootame Tallinnasse oktoobris-novembris. Viimati olid Eesti ja Vene väliskomisjonid koos 2006. aasta suvel.

Ma olen veendunud, et just poliitilisel tasandil, kus Eesti-Vene kahepoolsetes suhetes on üleval mitmeid lahendamist ootavaid küsimusi, pole võimalik nähtavat edu saavutada, kui poliitikutevahelised töökontaktid on pärsitud. Mõlema riigi parlamentide väliskomisjonid on just need, kes viivad rahvusvahelised lepingud ratifitseerimisele parlamentide täiskogude ette. Täna on vastastikkust usaldusvälja oluline kasvatada just läbi parlamentaarse dialoogi ja selle nimel Riigikogu väliskomisjon on töötanud XII koosseisu algusest saadik. Samas ma tahan rõhutada, et Eesti selget tahet omada Venemaaga heanaaberlikke ning vastastikku lugupidavaid suhteid on väljendatud pidevalt alates meie taasiseseisvumisest alates ja see kehtib täiel määral tänagi.

Me peame endale väga selgelt aru andma, et 2005. aasta mais sõlmitud piirilepinguid juriidilises mõttes pole täna olemas. Eesti tegi omalt poolt kõik vastavad protseduurid ning president Rüütel kinnitas oma allkirjaga Riigikogus ratifitseeritud lepingud. Venemaa otsustas aga mitte tunnistada Eesti parlamendi suveräänset õigust sõnastada ratifitseerimisseadus ning tühistas diplomaatias väga erakordse sammuga oma välisministri allkirja juba sõlmitud lepingutelt. Seega oleme punktis null, kus edasiliikumiseks on vaja mõlemapoolset tahet ja valmisolekut. Erinevalt Merzljakovist ma siiski usun, et viimaste kuude arengud Eesti-Vene diplomaatilistes suhetes annavad mõista, et just piirilepingu küsimuses on vastastikkuse tahte ja valmisoleku teema täna reaalsem kui viimase seitsme aasta jooksul.

Tegelikult on Eesti parlament viimastel aastatel juba korra sarnase situatsiooni läbi elanud, kus üks rahvusvaheline lepe jäi mitte meie süül jõustamata. Euroopa Liidu Põhiseadusleppe saatuse otsustasid ju prantslased ja hollandlased oma referendumitel, olgugi, et enne olid kõikide liikmesmaade valitsused või riigipead kaheksa aastat läbiräägitud lepingu allkirjastanud. Mis juhtus, teame kõik. Lepingut veidi kohendati ning Lissaboni leppe nime all on see tänaseks ammu jõustatud. 

Eesti-Vene piirileping on kindlasti sedavõrd oluline küsimus, et siin on võimalik kandvate lahendusteni jõuda üksnes läbi sisepoliitilise konsensuse. Tugeva konsensuseta poleks meil õnnestunud saavutada Eesti riigi rahvuslikes huvides olevaid välis- ja julgeolekupoliitilisi eesmärke. Riigikogu väliskomisjonis on teema olnud läbi viimase aasta ka arutlusel ning mulle tundub, et nelja parlamendierakonna vahel on tuntav ühisosa. Samas on tangoks vaja ikkagi ka teist poolt. Seepärast ootan huviga, kuidas arenevad meie parlamentaarsed suhted Venemaaga ning kui tõsine on tegelikult Venemaa soov piirilepingu reaalse jõustamiseni jõuda.

Kui küsida, kas meie riigi piiride juriidiline määratlemine on meie rahvuslikes huvides - siis sellele on väga raske või ka vastutustundetu vastata eitavalt. Tasub teada, et hiljuti Soomes furoori tekitanud Venemaa kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov on ühes oma hiljutises ettekandes Venemaa julgeolekuohtudest viidanud ka territoriaalsetele vaidlustele piiririikidega, sealhulgas Eestiga. Siin tuleb Makarovile mäluvärskenduseks muidugi kohe vastu öelda, et Eesti valitsus loobus territoriaalsetest nõuetest piiriläbirääkimistel juba 1990ndate aastate keskel."

Sellised olid siis minu vastused Eesti Päevalehe küsimustele. Lõpetuseks ei saa ma aga kuidagi jätta märkimata, et EPLi toimetaja on korranud paraku meie meediaruumis levivat nii tüüpilist kuid samas väga eksitavat viga. Eraldi lõigus räägitakse, justkui oleks Riigikogu otsustanud lisada "leppe preambulile ehk sissejuhatusele uue variandi, kus Eesti okupeerimisele ei viidata otsesõnu, vaid varem riigikogu vastuvõetud õigusaktide alusel". Teeme ühe asja ikka lõppude lõpuks  selgeks - ükski parlament, ka mitte Riigikogu ei saa muuta juba sõlmitud rahvusvaheliste lepete sisu. Parlament saab vaid otsustada, kas ta kiidab leppe heaks või lükkab tagasi. Seda tehakse ratifitseerimisseadusega. Just ratifitseerimisseaduse sõnastuses lisas Riigikogu 2005. aastal viited oma kahele varasemale dokumendile. Ratifitseerimisseadusel ja lepingul endal puudub juriidiline side.

FOTO: siin on meenutus 2004. aasta aprillist, mil Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon oli viimati visiidil Moskvas.