Kõne Riigikogu välispoliitika debatil

“Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll.” Nii on öelnud ehk üks tänaseid kuulsamaid eestlasi, helilooja Arvo Pärt. Need sõnad on minu arvates väga heaks sissejuhatavaks motoks sellele, kuidas meie siit Eestist suurt muutuvat maailma näha võiksime.

Viimati pidasime välispoliitilist arutelu siinsamas aasta eest, vahetult enne parlamendi käesoleva koosseisu valimisi. Peab tunnistama, et viimased kaksteist kuud on maailmas olnud väga dünaamilised ning terve rida olulisi rahvusvahelisi sündmusi – olgu selleks siis araabia kevad, pingete kasv Lähis-Idas, Euroopa võlakriis või Venemaa valge protestiliikumine, viitavad paratamatult suurematele hoovustele maailma jõujoonte muutumises.

Õigupoolest said suured muutused alguse juba üsna palju varem. Ühed peavad selleks Berliini müüri langemist ja Nõukogude impeeriumi lagunemist, teised terrorismivastase sõja algust ning kolmandad investeerimispanga Lehman Brothers krahhi.

Kuid sõltumata daatumitest on selge, et tehnoloogilise superrevolutsiooni pöörase kiiruse täiendaval tõukel on globaalsüsteem tegemas läbi suurimat murrangut pärast Teist maailmasõda.

2008. aastal vallandunud ja eeskätt läänemaailma raputanud finantskriis tõi globaalpoliitika pealavale 20 suurima majanduse esindajad – 19 riiki pluss Euroopa Liidu. Läänemaailma tööstusriikide eksklusiivklubi G7 on taandumas G20 ees, kus üha kasvavat rolli mängivad Hiina, India, Lõuna-Korea, Jaapan, Brasiilia, Türgi, Saudi Araabia  ja teised uued mõjukeskused. Pole üleliigne lisada, et G20 ühendab endas 80 protsenti maailma majandusest ja kaks kolmandikku elanikkonnast.

Samuti on viimastel aastatel kasvanud tähelepanu 21 riiki ühendavale Aasia ja Vaikse ookeani Majanduskoostöö foorumile (APEC), mis loodi Austraalia eestvedamisel alles 1989. aastal. Täna elab APECi riikides  40 protsenti maailma elanikest, seal asub umbes 54 protsenti maailma majandusest ning 44 protsenti kaubandusest.

Kui veel 2007. aastal ennustasid investeerimispanga Goldman Sachs analüütikud, et Hiinast võib saada maailma juhtiv majandus umbes 2027. aastaks, siis eeskätt läänemaailma majanduse kiire jahtumine ja finantsraskused on seda võimalikku tärminit oluliselt lähendanud.  

Viimase nelja aasta jooksul on Euroopa Liidu majandus vähenenud 0,3 protsendi võrra ning USA majandus on kasvanud vaid 0,6 protsendi võrra, samal ajal Hiina majandus on kasvanud koguni 42,2 protsendi võrra. Nii on Rahvusvaheline Valuutafond juba ennustanud, et sarnaste trendide jätkudes võib Hiina mööduda Ameerika Ühendriikidest ja muutuda maailma suurimaks majanduseks juba aastal 2016.

Ameerika Ühendriikide president Barack Obama ei teinud juba oma ametiaja alguses mingit saladust sellest, et maailma mõjukese on pöördumas Atlandilt Vaiksele ookeanile. Nagu näeme, siis 2008. aastal puhkenud finantskriis üksnes kiirendas niigi ilmset protsessi.

Läinud aasta 17. novembril Austraalia parlamendis Canberras peetud kõnes ütles president Obama ühemõtteliselt, et Aasia ja Vaikse ookeani piirkond on maailma kiiremini arenev regioon ning Ameerika Ühendriikide kohalolek peab kujunema tähtsaimaks majandus- kui ka julgeolekupoliitiliseks prioriteediks.

USA administratsiooni tähelepanu on mõistetav. Just Hiina on viimasel kümnendil oluliselt kasvatanud oma sõjalist võimekust. Samal ajal kui näiteks Euroopa on kohati justkui desarmeerimisprotsessis, siis Hiina kulutused relvastusele ja armeele tervikuna kasvasid 2011. aastal üksnes eelmisega võrreldes 12 protsenti. Washingtonis asuva Strateegiliste Uuringute Rahvusvahelise Instituudi (IISS) analüüsi põhjal võib praeguste trendide jätkudes Hiina saavutada USAga sõjaliste võimekuste tasakaalu juba 15-20 aasta pärast.

Head kolleegid,

Mitte üksnes Hiina, vaid kogu Aasia piirkonna kiire esiletõus maailmamajanduses ja –poliitikas on peamine põhjus, miks Riigikogu väliskomisjon on oma tegevuses sedavõrd palju tähelepanu pühendanud nimetatud regioonile.

Eelmisel kevadel alustatud kuulamiste ning Tallinna Ülikooli teaduritelt tellitud analüüsi alusel koostatav raport peaks meie arvates kaasa aitama eeskätt Aasia paremale teadvustamisele Eesti välispoliitilises debatis ning pikaajaliste võimaluste kaardistamisele meie piiratud ressursse arvestades. Raporti koostamisega seoses toimus eelmisel aastal väliskomisjoni visiit Jaapanisse ja Korea Vabariiki.

Tahan rõhutada, et huvi Aasia suunas ei tähenda mingil juhul teistest meile olulistest teemadest loobumist või millegi asendamist. Pigem vastupidi. Me peame olema suutlikud oma loomulikke tugevusi hoides järgima maailmas toimuvat, et muutuste positiivsetest mõjudest osa saada ja rahvusvahelises tööjaotuses kindlat kohta omada.

Väliskomisjoni koostatav raport keskendub perioodile kuni aastani 2025. See võimaldab korraga  tajuda suuremaid trende Aasia sajandi kujunemisel ning samas kaardistada lühemaajalisi tegevusi, mida Eesti valitsus võiks või peaks tegema, et maailma ühe potentsiaalsema kasvupiirkonna väljakutseid paremini rakendada Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamisse.

Mul on hea meel, et Aasia programmi koostamine on lõppjärku jõudmas ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis. Väliskomisjoni eesmärk ongi läbi oma tegevuse panustada nimetatud riikliku programmi ja eesmärkide sõnastamisse.

Väliskomisjon kavatseb oma raporti valmis saada veel käesoleva istungjärgu jooksul ning korraldada selle põhjal kevadel Riigikogu täiskogul Aasia teemaline arutelu. Siis räägime nendel teemadel ka pikemalt.

Head kolleegid,

Aasia esiletõus ei tähenda mõistagi, et läänemaailma osatähtsus maailmapoliitikas taanduks tähtsusetuks. Pigem tähendab see maailma poliitilise kaardi märkimisväärset mitmekesistumist. Kuna maailma mõjukeskus on nihkumises, siis seab see suurima väljakutse eeskätt Euroopale.

Möödunud aasta on olnud Euroopa Liidu üks keerukamaid viimaste kümnendite jooksul. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tunnistas eelmise aasta lõpul oma parteikaaslastele esinedes koguni, et “Euroopa elab üle üht keerukamat, võib olla kõige keerukamat tundi pärast Teist maailmasõda”.

Ühest küljest on Euroopa jõudnud sisemises arengus olukorda, kus harjumuslik heaoluühiskonna sageli populismist pakatav taastootmine enam hästi ei tööta. Viimase kolmekümne aastaga pidevalt pidurdunud majanduskasv ei suuda enam piisavalt teenindada kiirelt kasvanud võlakoormust. Ei maksa unustada, et üksnes viimase kümnendiga on Euroopa Liidu liikmesriikide koguvõlg peaaegu kahekordistunud, küündides üle 10 triljoni euro.

Euroopa väljavaateid oma positsioone lähiaegadel parandada muudavad keerukamaks pidurdunud konkurentsivõime ning fundamentaalset probleemile osundav  demograafiline surve elanikkonna vananemise suunas. Üksnes teadmine, et 2050. aastal on Euroopa elanike keskmine vanus 52 aastat, samal ajal kui meie lähinaabruses, eriti lõunas, ja ka USAs püsib see kas alla 30 või veidi peale, räägib sõnakalt ise enda eest.

Sisemised probleemid oleksid kindlasti kergemini ületatavad kui välimine keskkond poleks nii dünaamiline ja ohtuderikas. Kes oleks uskunud, et üksikuna paistnud enesepõletamisjuhtumist Tuneesia provintsilinnas võib puhkeda  Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas suuri muutusi esilekutsunud  sündmuste ahel.

Ka seal mängis oma rolli demograafia, kasvanud keskklass ning tüdimus stagneerunud võimust. Ometi on ennatlik ja teataval määral isegi eksitav võrrelda Egiptuses, Tuneesias, Liibüas, Jeemenis, Süürias ja mujal toimuvat Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemisega. Taustsüsteemid on selleks võrdluseks piisavalt erinevad. Samas ei taha ma kuidagi eirata võimalust, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid võiksid pikemas perspektiivis rajada püsivad demokraatlikud institutsioonid. Näiteks Türgi eeskujul.

Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuva analüüsimisel ei maksa unustada Iraani kasvavat mõju regioonis, Iisraeli närvilisust seoses Iraani tuumaprogrammi ja Palestiina ofensiiviga ÜROs, USA vägede lahkumist Iraagist, al Qaeda erinevate harude jätkuvat aktiivsust vaatamata Osama bin Ladeni tapmisele, Liibüa kodusõja käigus liikvele läinud suure hulga relvastuse saatust ja palju muid tegureid.

Kui Euroopal on lähimatel kümnenditel tegu demograafilise miinuskõveraga, siis meie lõunapiiridel asuvad riigid on samas kujunemas maailma suurima rahvastiku juurdekasvuga piirkonnaks. Mõistagi seab noorenev elanikkond eeskätt regioonis asuvatele riikidele väljakutse: kuidas tagada noortele hariduse kättesaadavus ning tööhõive, et vältida nende võimalikku radikaliseerumist.

Kuid nagu lõunanaabruses toimuvast veel vähe oleks. Euroopa lähiaja ehk isegi suurim väljakutse asub hoopiski idas. Ja selleks ei ole muu kui Venemaa püsiv ambitsioon tõmmata selge piir Euroopa Liidu ja eriti NATO võimalikule itta laienemisele. Samal ajal üritatakse väsimatult ligemale pääseda mõlema organisatsiooni otsuste mõjutamisele.

Meile pole jäänud märkamatuks, et Venemaa on viimasel ajal jätkanud oma julgeolekujõudude kasvatamist või uute sõjaliste installatsioonide paigutamist Läänemere piirkonnas. Kõige ilmekamaks siin on Venemaa kindralstaabi otsus paigutada Kaliningradi oblastisse kaasaegsed õhukaitsekompleksid S-400 Triumf ja lühimaaraketid Iskander. Seda ei saa kuidagi teisiti hinnata, kui arutu poliitilise šantaažina oma strateegilise partneri NATO vastu.

Nii äsjaviidatud arengud kui teised muudatused Läänemere julgeolekukeskkonnas on põhjuseks, miks Riigikogu väliskomisjon on käimasoleval aastal kavandamas teemakohaseid kuulamisi ning tellimas vastavasisulist analüüsi. Meie eesmärgiks on paremini mõtestada eeloleva kümnendi suurimad väljakutsed regiooni julgeolekupildis ning vajadusel anda valitsusele ka omapoolsed soovitused. Koostöös riigikaitsekomisjoniga võtame aasta teisel poolel ka analüüsida, kuidas Vabariigi Valitsus on täitnud julgeolekupoliitika alustes sätestatut.

Julgeolekuteemat laiemalt kavatseme arutada ka erinevatel regionaalsetel parlamentaarsetel foorumitel, sealhulgas nii Balti koostöö kui NB8 tasandil. Muuhulgas on sellel kevadel Riigikogu korraldada Põhjala ja Balti riikide väliskomisjoni esimeeste traditsiooniline kohtumine.

Kuid korraks veel tagasi Venemaa juurde. Pooleteise nädala pärast asetleidvad Venemaa presidendivalimised on toimumas oluliselt teises keskkonnas, kui seda võis veel kolm kuud tagasi ennustada. Valge protestiliikumine ausate valimiste ja kodanikuvabaduste kaitseks on äratanud naaberriigi keskklassi, mida pole võimalik märkamata jätta ning mis omakorda võib kaasa tuua suuremate sisemiste muutuste ahela.

Nii või teisiti on Venemaa Eestile oluline naaberriik. Arvestades nii kahepoolsetes suhetes jätkuvalt eksisteerivate probleemide hulka kui ka teisest küljest positiivset potentsiaali, mida tegelikult vastastikku tunnustav ja tegudes heanaaberlik suhe võiks pakkuda, on kõige olulisem omada kõigil tasanditel toimivat dialoogi. Ilma selleta pole võimalik segavaid müüte hajutada ega ka olemasolevatele probleemidele lahendusi leida. Parlamentaarsel diplomaatial on siin kindlasti oma roll mängida.

Head kolleegid,

Kogu see kirev ja dünaamiline maailmapilt paneb ka väikeriigi Eesti diplomaatidele ning välispoliitikat kujundavatele poliitikutele täiendava vastutuse. Meil on kõvasti vedanud, et sellises ohtuderohkes maailmas on meil täna rohkem sõpru ja liitlasi kui kunagi varem meie riigi ajaloos. On ilmne, et kiirelt muutuvas maailmas eeldab liitlassuhete arendamine pidevat tähelepanu.

Samas on meile väga hästi teada, et liitlassuhted on siis püsivalt tugevad, kui me ka ise oleme valmis järjekindlalt panustama ja enda eest seisma. See omakorda eeldab, et meie välispoliitika elluviimiseks kasutusesolevad tööriistad oleksid piltlikult öeldes korras ning õlitatud.

Tänases kiires ja muutusterohkes maailmas on äärmiselt oluline, et Eesti kui väikeriigi välisesindamine oleks võimalikult sihipärane, läbimõeldud ning erinevaid vorme ja sisutegevusi integreeriv.

Just sellel eesmärgil tegi Riigikogu väliskomisjon eelmisel nädalal teatavaks oma järeldused ja soovitused Vabariigi Valitsusele seoses Eesti esindatusega maailmas ja meie välisesinduste võrgustiku arendamisega. Oma seisukohtade kujundamiseks viis komisjon läbi 21 kuulamist ning tellis Eesti Välispoliitika Instituudilt  teemakohase analüüsi. Komisjoni lõppotsus oli konsensuslik.

Kui küsida Eestis elavalt välismaalaselt, mis tema arvates on Eestil maailmaga suhestumises suurim kitsaskoht, siis sageli mainitakse riigi vähest tuntust. Mõistagi on väikeriigil piiratud ressursside juures tuntuse kasvatamine keerulisem ja vaevarikkam kui suurriikidel. Ometi on tänases konkurentsitihedas maailmas väga oluline olla aktiivne, oma eripära leidev ja tugevustele rõhuv.

Täna on Eestil maailmas kokku 46 diplomaatilist esindust, lisaks veel 10 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ning 2 Eesti Instituudi esindust. Kui siia juurde lisada veel 144 aukonsulit 66 riigis, siis on Eesti kohalolek maailmas väikeriigile muljetavaldav. Selle võrgustiku kaudu on Eesti suutnud tagada märgatava edu rahvusvahelistes suhetes, mida on ilmestanud meie kiire integreerumine läänemaailma alusstruktuuridega.

Väliskomisjon tunnustab Vabariigi Valitsust tema senises tegevuses, kuid kutsub samas üles piiratud ressursside, uute väljakutsete ning avaramate esindusvõimaluste tingimustes põhjalikult analüüsima Eesti välisesinduste paigutumist ja sisulist tegevust lähtuvalt meie lühema- ja pikemaajalistest välispoliitilistest ja välismajanduspoliitilistest eesmärkidest.

Võttes arvesse olemasolevate vahendite optimeerimise vajadust, soovitab väliskomisjon lähiajal kaaluda saatkondade arvu vähendamist Euroopas. Meie positsioonid heade partnerite seas Euroopas pole määratletud mitte pisikeste ja sageli väheefektiivsete saatkondade kaudu, vaid eeskätt läbi meie mitmekülgse koostöö Euroopa Liidu või NATO tasandil. Saatkondade arvu vähendamine ei tohi olla kindlasti mehaaniline, vaid ranges kooskõlas meie välispoliitilise võimekuse tugevdamisega.

Väliskomisjon rõhutab, et  vabanevaid vahendeid võiks seejuures kasutada olemasolevate esinduste tugevdamiseks nii Euroopas kui kaugemal ning noorte diplomaatide palgataseme tõstmiseks.

Väliskomisjoni meelest tuleb töötada ametkondadeüleselt Eesti kuvandi sihipärase loomise nimel eesmärgiga, et sisu vastaks kuvandile. Seda tehes tuleks pöörata suuremat tähelepanu Eesti tutvustamisele maailmas mõtestatult integreeritud tegevuste kaudu. Selle ühe hoovana näeb komisjon avaliku diplomaatia potentsiaali paremat rakendamist.

Samuti leidsime komisjoni soovitustes, et Vabariigi Valitsus peaks kaasajastama Eesti diasporaa poliitikat, et paremini kasutada olemasolevaid vahendeid võõrsil elavate eestlaste sidemete hoidmiseks kodumaaga.

Eraldi rõhutas komisjon oma soovitustes välisesinduste rolli Eesti kodanike ja ettevõtjate huvide kaitsmisel. On ilmne, et ilma tugeva ja konkurentsivõimelise majanduseta on ka meie välispoliitiline võimekus pärsitud. Komisjoni liikmed leidsid, et tuleks kinnistada põhimõte, mille järgi Eesti esindused olenemata majandusdiplomaadi olemasolust pakuksid oma tegevusega konkreetset lisandväärtust ajakohase teabe ja ideede hankimisel ning kontaktide loomisel ja hoidmisel ettevõtete tasandil. Arvestades meie naaberriikide kogemust tuleks kaaluda võimalust majandusanalüüsi tasuliste teenuste pakkumiseks saatkondade poolt ettevõtjatele.

Kokku tegi väliskomisjon valitsusele 23 soovitust, mille võimalike ellurakendamiste üle jätkatakse arutelu juba selle aasta lõpul.

Head kolleegid,

Lõpetuseks tahaksin pöörata tähelepanu Riigikogu välisdelegatsioonide ja sõprusrühmade tegevusele. Tänase päeva seisuga on meil moodustatud kuus välisdelegatsiooni ja 45 parlamendirühma.

Jaanuaris toimunud traditsioonilisel kohtumisel meie välisdelegatsioonide juhtidega tõdeti, et kõigis rahvusvahelistes parlamentaarsetes foorumites on Riigikogu hästi nähtav ning saadikute töö kindlasti tunnustamist väärt.

Näiteks on Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees Eesti kanda mitu olulist positsiooni, nende hulgas mõjuka monitooringukomitee esimehe koht Andres Herkeli, Ukraina raportööri koht Mailis Repsi või Serbia raportööri koht Indrek Saare näol.

Eeloleval kevadel võõrustab NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsioon kolleege organisatsiooni kevadistungil Tallinnas. Tegemist saab olema seni suurima rahvusvahelise parlamentaarse üritusega Eestis. Riigikogu on selleks tõsiselt valmistumas ning loodetavasti suudame enam kui 40 riigi parlamentide delegatsioonidele korraldada meeldejääva sündmuse.

Sarnaselt välisdelegatsioonidega on oma aktiivsust näidanud paljud parlamendirühmad, kelle tegevus peaks kaasa aitama riikide kahepoolsete suhete mitmekesistamisele. Riigikogu väliskomisjoni eestvõttel on istungjärgu jooksul vähemalt korra toimunud parlamendirühmade esimeeste kohtumine, mis on väga heaks võimaluseks informatsiooni vahetamiseks ning heade tavade kujundamiseks.

Kahjuks tabas meid selles töös ka kurb uudis, kui Hiinas tööülesandeid täitnud parlamendirühma juht kolleeg Peeter Kreitzberg ootamatult suri.

Head kolleegid!

Riigikogu väliskomisjon keskendub ka eeloleva aasta jooksul parlamentaarse diplomaatia edendamisele ning meie sisemiste ressursside paremale kasutamisele. Selles töös oleme tunnetanud kõigi fraktsioonide aktiivset kaasamõtlemist ning panustamist. Eesti välispoliitika üheks suurimaks eeliseks on olnud suutlikkus leida poliitiline konsensus ning ühiselt välja töötatud eesmärkide poole ka liikuda. See on väärtus, mis on Riigikogu väliskomisjonile oluline ka oma edasises töös.

Aitäh tähelepanu eest!