Intervjuu ERRi portaalile Euraasia Liidu ideest

Kuivõrd on tegu ainult paremat majanduskoostööd taotleva ideega? Või on tegu osaga suuremast geopoliitilisest visioonist?

Euraasia Liidu idee pole sugugi uus. Sellest on vahelduva eduga räägitud Nõukogude impeeriumi lagunemisest saati. Samas on ilmne, et tuleva aasta kevadest Venemaa presidendiks naasvale Putinile näib just endisel Nõukogude avarusel integratsiooni süvendamine ühe peamise prioriteedina eeloleval kümnendil. Siin toimivad korraga nii majanduslikud kui geopoliitilised huvid. Venemaa eliit on õigustatult mures riigi (lähi)tuleviku pärast, mistõttu püütakse “liberaalse impeeriumi” piiride laiendamise ehk kaasaegse “maade kogumise kaudu” leida lahendusi korraga nii geopoliitilistele, majanduslikele kui sotsiaalsetele väljakutsetele.

Kui palju on nimetatud artiklis tunda nn Euraasia liikumise ideoloogide (näiteks Aleksandr Dugini) mõju? Kui suurt mõju need ideoloogid reaalselt Kremli ringkondades Teie hinnangul omavad?

Dugini ja teiste mõju on kindlasti olemas. Kui mitte otsene, siis kaudne kindlasti. Dugin on näiteks olnud autoriteetseks allikaks Venemaa kindralstaabi strateegiate kujundamisel, ta on mõjutanud ka laiemalt Venemaa eliidi mõtlemist. Kuid samal teemal on kirjutanud ja rääkinud ka näiteks Aleksander Solženitsõn. Tõsi, nii Dugini kui Solženitsõni puhul on jutt käinud mitte üksnes majanduslikust, vaid ka poliitilisest integratsioonist. Aga eks üks ilma teiseta pole kuigi toimekas.

Palju on räägitud Putini kunagisest väitest, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Kui adekvaatselt on aga seda lauset teie arvates meedias tõlgendatud? Kas ka praeguse Euraasia liidu ettepanekus võidakse hakata nägema seda, mida eelkõige tõlgendaja ise soovib näha?

Putini sõnad 2005. aastast, kui ta kirjeldas parlamendi mõlema koja ühisistungil peetud kõnes Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kui 20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi, pole oma tähendust tänaseks sugugi kaotanud. Seda võib ju tõlgendada mitmeti, kuid üks on selge – Nõukogude Liidu lagunemine lükkas Venemaa globaalses kontekstis suurvõimu positsioonilt teisejärguliste riikide liigasse. Euraasia Liidu kaudu püüab eeskätt Venemaa oma hääbuvat mõjujõudu maailmas kasvatada. Euraasia Liit pakuks Venemaale võimalust mobiilsema ja suurema demograafilise kapitali järele ning võimaldaks Hiina ja Euroopa Liidu vahel nähtavaks jääda. Seejuures saab võtmeteguriks mitte niivõrd Valgevene, Kasahstani, Kõrgõstani või Tadžikistani integreerimine, vaid ikka Ukraina pehmeks rääkimine. Ilma Ukrainata jääb Euraasia Liit poolikuks unistuseks.

Kui edukas ja kiire Putini Euraasia liidu idee rakendamine saab olema - nii majanduslikult kui ka poliitiliselt?

Integratsiooni erinevat laadi projektidest on juttu olnud pidevalt. Ka Putin viitab oma artiklis nendele. Ükski pole õnnestunud siiani nii, nagu seda on kavatsetud. SRÜ on sisuliselt varjusurmas, Venemaa ja Valgevene liitriik elab endiselt vaid paberil, Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliit on aga alles piisavalt noor, et midagi järeldada. Probleemiks on kindlasti riikide väga erinevad kaalukategooriad, suure inertsjõuna taustal olev ajalugu. Vene impeeriumi aladel toimiv integratsioon on paratamatult kõveras Moskva suunas, mistõttu riikide võrdne kohtlemine ei pruugi olla iseenesestmõistetav. Teine probleem on õigusriigi põhimõtete mahatallamine ning demokraatlike institutsioonide nõrkus. Kolmas takistav tegur on pööratu korruptsioon, mis ei luba vabal turumajandusel efektiivselt toimida. Kõik need kolm tegurit ei luba minu hinnangul kiireid tulemusi. Mitte vähemalt sellistes piirides, nagu Putin Izvestia artiklis visandas.

Mida võiks selle idee edasine arendamine ja rakendamine Eesti jaoks kaasa tuua?

Siin on kaks võimalust. Mis saab meil olla selle vastu kui majandus- ja kaubandussuhted idanaabritega muutuvad läbipaistvamateks,  kui õigusriigi põhimõtete realiseerimine vähendaks korruptsiooni ning bürokraatlikke piiranguid. Kui kavandatud sammud viivad just selle tulemuseni, siis võime ka meie Eestis olla oma tuleviku ja heaolu pärast palju muretumad. Üksnes tänaseid eeldusi arvestades on siiski kahjuks suurem võimalus, et integreerumispüüdlus lõpeb nii nagu alati – Venemaa sooviga domineerida. See pole kindlasti mitte uus Nõukogude Liit, kuid autokraatsusega paratamatult kaasaskäiv õigusriikluse eiramine ei loo integraatoritele kuigi helget tulevikuväljavaadet. 

Intervjuu link.