Marko Mihkelsoni blogi

Pole midagi öelda, selliseid päevi tuleb ajaloos ikkagi harva ette. 42 aastat diktaatorlikult Liibüat juhtinud kolonel Gaddafi leidis täna oma kuulsusetu lõpu. Tema surma asjaolud on segased, kuid fakt on ilmne - Gaddafit enam pole. Tema verine türannia on minevik. Samas pole sugugi kindel, et loodetud muutused vabama ja parema valitsemisviisi suunas Liibüas on sillutatud tee. Täna on Liibüas paljudele mõistetavalt juubelduste päev. See on kaheldamatult meeletu vabanemine nendele, kes on pea inimpõlve pidanud kannatama Gaddafi vägivalla all. Kuid samas ei maksa unustada, et Liibüas on ka täna neid, kes peavad Gaddafit kangelaseks ning tema surma NATO või välismaailma teoks.  See viitab asjaolule, et just lähimad päevad ja nädalad omandavad määrava tähenduse Liibüa lähitulevikku silmas pidades. Sellistel murrangulistel hetkedel on ikka nii, et võitev pool peab looma ühise sisevaenlase kadumisel piisava usaldusfooni, et emotsioonide hajudes rahvuslikku ühtsust tagades edasi liikud...

Kuivõrd on tegu ainult paremat majanduskoostööd taotleva ideega? Või on tegu osaga suuremast geopoliitilisest visioonist? Euraasia Liidu idee pole sugugi uus. Sellest on vahelduva eduga räägitud Nõukogude impeeriumi lagunemisest saati. Samas on ilmne, et tuleva aasta kevadest Venemaa presidendiks naasvale Putinile näib just endisel Nõukogude avarusel integratsiooni süvendamine ühe peamise prioriteedina eeloleval kümnendil. Siin toimivad korraga nii majanduslikud kui geopoliitilised huvid. Venemaa eliit on õigustatult mures riigi (lähi)tuleviku pärast, mistõttu püütakse “liberaalse impeeriumi” piiride laiendamise ehk kaasaegse “maade kogumise kaudu” leida lahendusi korraga nii geopoliitilistele, majanduslikele kui sotsiaalsetele väljakutsetele. Kui palju on nimetatud artiklis tunda nn Euraasia liikumise ideoloogide (näiteks Aleksandr Dugini) mõju? Kui suurt mõju need ideoloogid reaalselt Kremli ringkondades Teie hinnangul omavad? Dugini ja teiste mõju on kindlasti ol...

Viimasel paaril päeval on meie ajakirjanduses (delfi.ee, Õhtuleht, Äripäev jt) justkui imestatud selle üle, et käesoleval nädalal (sic! Riigikogu istungitevaba nädal) on veerand Riigikogu liikmetest erinevates välislähetustes. Üles on loetud reisid ja inimesed ning võetud selle juurde arvamus inimeselt, kes pole ise kunagi kokku puutunud parlamentaarse diplomaatiaga. See eksitav ja pinnapealne käsitlus vajab veidi selgitust.  Parlamentaarne diplomaatia on lahutamatu osa riigi üldises välissuhtlemises ning sellel on minu hinnangul kasvav tähendus.  Eriti tunnetatav oli see meie liitumise järel NATO ja Euroopa Liiduga. Viimane asjaolu on survestanud ka Riigikogu liikmeid olema paremini ettevalmistatud välissuhtlemises osalemiseks. Kui 1990ndatel aastatel võis keeleprobleem olla suurem, siis täna võib see puudutada vaid üksikuid saadikuid. Samas, kui ma oma kogemuses võrdlen meie saadikuid teiste Euroopa partnerite parlamendisaadikutega, siis siin pole meil miskit vajaka. Eks ...

Viimastel nädalatel on Eestis palju räägitud Hiinast. Põhjuseid on olnud mitmeid. Dalai laama visiit Tallinnasse tõmbas palju tähelepanu ning avas seoses Hiinaga ühe keerulise tahu. Kuid see pole kaugeltki ainus teema, mis nii meid kui tegelikult kogu maailma Hiinaga seoses mõtlema paneb. Vaid mõned aastad tagasi rääkisid analüütikud sellest, kuidas Hiina majandus möödub hiljemalt 2030. aastaks Ameerika Ühendriikidest ja võtab sisse absoluutse juhtpositsioni. 2008. aastal tabas peamiselt läänemaailma finantskriis, mis pole siiani lõppenud. Võlakoorem on surunud lääneriigid kaitseasendisse ning oma kulutusi kärpima. Samal ajal on Hiina jätkuvalt kiire majanduskasvu tingimustes jõudsalt kasvatanud oma reserve, mis tänaseks küünivad juba 3 triljoni dollarini. Kõige selle taustal on analüütikud hakanud rääkima Hiina hoopis kiiremast esiletõusust, kui seda veel mõned aastad tagasi ennustati. Rahvsuvahelise Valuutafondi arvutuste kohaselt võib Hiinast saada maailma esimene majandus juba ...