Intervjuu uudisteagentuurile BNS

Alljärgneva pikema intervjuu andsin 26. mail 2011 BNSi ajakirjanikule Toomas Toomsalule. Rääkisime paljudel Eesti välispoliitikat puudutavatel teemadel.

- Inimesel, kes jälgib välispoliitikat meedia vahendusel, eriti Eesti meedia vahendusel, võib väga kergesti tekkida mulje, et välispoliitikale on iseloomulik kampaanialikkus. Kord on põhitähelepanu Gruusial ja muud teemad leiavad vaid harva mainimist. Kord läheb kogu aur Valgevenele, kord Ukrainale, nüüd Põhja-Aafrikasse. Kas selline mulje vastab ka tegelikkusele?

Ma ei nimetaks seda kampaanialikkuseks. Kui küsida, millest Eesti välispoliitikas sisulises plaanis pisut vajaka jääb, eriti nüüd, kus me oleme juba seitse aastat Euroopa Liidu ja NATO liige, tuleb tõdeda, et ühest küljest on meil välispoliitiline päevakord on äärmiselt suur ja lai. Enne Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist olid meie välispoliitilised prioriteedid selged ja tajutavad, need olid eeskätt nende samade organisatsioonidega liitumine. Nüüd, kus me oleme nende organisatsioonide liige, on meil ees terve maailm, nii poliitiline kaart kui ka kõik mured, mis lai maailm pakub.

Küsimus on selles, kuidas me selles maailmas oma piiratud ressursside ja esindatusega orienteerume ning mis on meie välispoliitika põhiteljeks, mille ümber kujunda pikemajalisi poliitikaid ning välispoliitilisi tegevusi nii strateegilises kui ka taktikalises mõttes.

Üheks väga oluliseks mõõdupuuks, millega hinnata Eesti välispoliitikat ning vaadata välispoliitika prioritiseerimist, on lähtumine tõsiasjast, et ennekõike peab Eesti välispoliitika teenindama meie rahvuslikke huve ja kindlustama meie julgeolekut ehk tegema kõik seda, mis on täiesti normaalne ja loomulik ühele demokraatlikule riigile.

Teisest küljest on Eestile kui riigile, mis on demokraatlik, vaba ja õigusriigi põhimõtteid jälgiv, väikeriigi staatusest tulenevalt ennekõike oluline lähtumine väärtustest. Meile on oluline, et nii meie lähinaabruses kui ka kaugemal oleks rohkem riike, kes austavad põhiväärtusi, inimõigusi ning jälgiks oma riigi valitsemisel head valitsemistava.

Siin tuleb muidugi meeles pidada, et kultuuriruumid on erinevad, samuti riigid ise ja ajaloolised taustsüsteemid. Ühe lauaga ei saa kõiki kunagi lüüa.

Aga mis puudutab Gruusiat, mis küsimuses näitena kõlas, siis Gruusia on Eesti jaoks väga oluline part n erriik ning on seda olnud pikka aega, väga selgelt ja tuntavalt pärast rooside revolutsiooni 2003. aastal. Gruusia on üks sihtriike, kellele Eesti suunab oma vähest arenguabi, kahasse siis Ukraina, Moldova ja Afganistaniga. Need neli on nö prioriteetsed riigid arenguabi sihtriikidena.

Aga Gruusia on oluline partenr ennekõike seepärast, et Gruusia on ise sisemiselt nende aastate jooksul näidanud, et nad soovivad muuta oma ühiskonda, reformida seda vaba ja demokraatliku õigusriigi suunas. See ei ole neil lihtne ülesanne. Aga Eesti roll selles läbi aastate on sõltumata sellest, kui palju seda on presenteeritud pressiteadetes või mõningas muus avaliku suhtlemises, ma usun ka täna sama oluline, kui see oli aasta võiks kaks tagasi.

- Samas, näiteks paari aasta eest kõlas sõna „Gruusia“ Eesti poliitikute suust sagedamini Rooma senatis „Kartaago“ Cato vanema suust, siis praegu on Gruusia teemalised avaldused pigem harvad.

Selleks oli ka väga selge põhjus: Venemaa agressioon 2008. aasta augustis. See oli selgelt üks põhjustest, miks Gruusia oli pealkirjades ja kõikvõimalikes teadetes oluliselt rohkem, kui ta seda on täna. See, mis toimus 2008 aasta augustis, omas väga suurt tähendust mitte ainult Gruusia ning meie suhetele Gruusiaga, vaid omas hoopis laiemat rahvusvahelist mõõdet.

Kindlasti ei saa öelda, et Gruusia teema oleks täna [välispoliitiliselt] tagaplaanil. Lihtsalt paljud tegevused, mis toimuvad, ei pruugi tihtipeale pälvida automaatset tähelepanu kasvõi pressiteate vormis.

Tuues näiteks kasvõi väliskomisjoni viimase aja tegevuse, siis mai keskel oli meil istung, kus Eesti saadik Gruusias Toomas Lukk andis väga põhjaliku ülevaate kahepoolsete suhte seisut ja üldisest olukorrast Gruusias. Mõned päevad enne seda kohtusin ka Gruusia asepeaministriga, kes oli Tallinnas Lennart Meri konverentsiga seoses. Üks sagedasemaid külalisi väliskomisjonis ka selle riigikogu koosseisu ajal on Gruusia suursaadik Eestis.

Seega mina ei saa küll öelda, et me oleksime Gruusia suunal vähem aktiivsed kui varem.

- Kuidas mõista presidendi kõnes IRL-i volikogule kõlanud kriitikat välisministeeriumi kaadripoliitika suhtes? Kas sellest võib välja lugeda ka kriitikat ametisoleva välisministri suhtes?

Ma arvan, et välisministeerium vajab tõepoolest sisemise struktuuri ajakohastamist ning välisteenistus tervikuna veidi avatumat lähenemist. Eestil on kujunenud 20 aastaga väga arvestatav karjääridiplomaatide kaader, mis on väikeriigile suureks rikkuseks. Samas on siin alati oht, et süsteem võib muutuda kinniseks ning värsketele ideedele immuunseks. Miks ei võiks meie välisesinduste juhid tulla ka mõnest teisest ministeeriumist, näiteks NATO esinduse juht kaitseministeeriumist?

Juba mõned aastad tagasi räägiti sellest, et liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga võivad tuua meile teatud pingelanguse ning eesmärkide hajususe. Selleks on objektiivsed põhjused, sest Eesti välis- ja julgeolekupoliitika päevakord on täna kordades laiem ja sügavam kui veel kümme aastat tagasi. Ressursid pole aga oluliselt kasvanud. Seda enam tuleb meil täna suuta keskenduda meile olulisele ning maailma dünaamilisust arvestades olla valmis paindlikult ja samas loominguliselt lähenema.

Riigikogu väliskomisjon võtab sügisel põhjalikumalt analüüsida, kas 2006. aastal täiendatud välisteenistusseadus vajab muutmist. Rohkem kui seadusemuudatusi on aga vaja meie välispoliitika sisulist ja pidevat eesmärgistamist ning selle nimel ka tegutsemist.

- Millistes on siis need teemad, suunad ja valdkonnad, mis on meie jaoks olulised ja vajaksid prioritiseerimist?

Kõigepealt, me oleme ennast EL-i ja NATO liikmesriikidena väga edukalt kehtestanud. Me ei ole kaugeltki enam „uusliikmed“. Samas ei oma tiitlid „uus“ ja vana“ tiitlid tegelikult enam mingit tähendus. Küsimus on sinu panuses ja tegevuses nendes organisatsioonides.

Kui küsida, mis meie välispoliitikas ja julgeolekupoliitikas puudu on, siis minu arvates võiksime käituda pisut enesekindlamalt, et suudaksime panustada ka välispoliitika kujundamisse EL-i tasandil.

Teisalt me peame endale selgeks tegema, kuhu panustada rohkem ja kuhu vähem. Meie prioriteedid võiksid olla tajutavamad. Meie ressurss välispoliitika tegemisel on ikkagi piiratud ning kogu Euroopa Liidu välispoliitilist päevakorda me ei jõua ega peagi katma.

Samas on olemas teemad, mis võiksid olla meie jaoks olulisemad. Loomulikult sõltub ka ajast ja perioodist, millised teemad on meie jaoks taktikaliselt olulised esile tõsta. Ma ootaksin välisministeeriumilt ja välispoliitika täidesaatvalt poolelt prioritiseerimist rohkem, kui seda täna näha on.

Eesti lähinaabreid puudutavad teemadel on meie jaoks väga mitmemõõtmeline mõju ja tähendus. See puudutab laiemas plaanis kasvõi julgeolekut, aga ka teisi valdkondi: kaubandust, turismi, jne. Mida kindlamalt liiguvad meie naabrid õigusriigi ja demokraatia suunas, seda paremini saame teostada oma välispoliitika eesmärke, milleks on meie rahvuslikest huvidest lähtuvalt Eesti julgeoleku ja kodanike heaolu tagamine.

Pikemas perspektiivis on Eestil mängida olulist rolli nimelt Euroopa Liidu idasuunalise poliitika kujundamisel. Meil on selleks nii kogemust, teadmisi kui ka enda huvidest lähtuvat selget visiooni.

Eriti oluline on see praegu, kus Euroopa Liidul on seoses Põhja-Aafrikas ja Lähis-Ida kujunenud olukorra tõttu nendes suundades väga palju lõpetamata töid. Neil suundadel tuleb kogu aeg uusi probleeme peale, tähelepanu hajub, resurss hajub ning juba räägitakse, et peaksime rohkem tähelepanu pöörama lõunasuunale ning idasuunale vähem.

Samas muutub olukord Valgevenes iga päevaga kriitilisemaks, Ukraina ees seisab jätkuvalt valik: kas ida või lääs. Või millised on väljavaated Moldoval, kus esimest korda pika ajal jooksul on võimul poliitikud, kes tahavad reaalselt oma riiki integreerida Euroopa. Milline on Euroopa tugi Moldovale? Või Gruusiale, mille territooriumist on üks viiendik okupeeritud ning mille elanikest üle 70 protsendi soovib näha oma riiki tulevikus NATO-s? Pluss veel teada-tuntud probleemid Armeenia-Aserbaidžaani vahel ning lõppude lõpuks Venemaa, mis mõjutab mitmel tasandil nii lähinaabreid kui ka Euroopa Liidu poliitikaid.

Teine oluline teema on vajadus maailmast laiema strateegilise nägemuse järele. Meil on vaja lahti seletada ja lahti mõtestada maailmas toimuvad arengud ning hinnata nende mõju Eestile.

Näiteks alustasime väliskomisjonis Aasia-teemalise kuulamisega, millega loodame lõpuni jõuda järgmisel kevadel toimuvaks istungjärguks. Meie eesmärgiks on ärgitada poliitilist arutelu, näiteks kantuna aastatesse 2020-2025. Mida tähendab Aasia sel hetkel maailmale ning millised on Eesti võimalused eri tasanditel – nii diplomaatilise esindatuse, majandussuhete, kaubanduse, turismi, hariduse jne vallas .

Eesti häda on paljuski selliseis, et suuremaid poliitilisi või strateegilisi otsuseid on tihtipeale keeruline ellu viia, kuna eri ametkondadel või huvirühmadel on erinevad huvid ja tegevused. Koostegevust on seetõttu vähe. Sellest on palju räägitud, ka valitsuse tasandil, et ministeeriumid ajavad igaüks eraldi oma rida. Näiteks eelmine kord, kui lahkasime väliskomisjonis välismajanduspoliitikat, siis selgus, et koostöö ministeeriumite ja ametiasutuste vahel on keeruline.

Järgmiseks kevadeks tahame väliskomisjonis jõuda sinnamaale, et saame anda omapoolseid soovitusi Eesti Aasia strateegia kohta ning tuua kokku nii valitsuse, valitsusväliste organisatsioonide kui ka muud huvid.

Üks valdkond, kus peaksime oma tegevust intensiivistama, on välismajanduspoliitika või siis välismajandussuhete edendamine läbi diplomaatilise tegevuse. Selles valdkonnas on meil päris palju arenguruumi. Samas, kui me räägime välismajandusest, siis näiteks ettevõtjad väidavad tihtipeale, et meie jaoks on oluline geograafiliselt lähedad piirkonnad. Ehk siis umbes 2000 kilomeetrise raadiusega ring, mille keskpunktiks on Tallinn: Skandinaavia, Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina, otsati ka Poola. Nendes piirkondades on meil praegu küllaltki hea esindatus, sealhulgas ka diplomaatiline.

Samas on maailmas praeguseks on küllalt suured murdumised juba toimunud, ennekõike arengud Aasias on sellised, mis peaksid panema meid mõtlema.

Küsimus on selles, kas ja millise ressursiga me kohal oleme. Praegu on väga oluline kujundada mõttemalle. Me võime ju öelda, et me oleme väikesed ja ressurssi on suurte asjade tegemiseks vähe. Aga vaadakem Soomet, mis tegelikult on vaid sutsu suurem riik kui Eesti. Pikaajaline sihikindel tegevus Aasia suunal on soomlastel päris hästi ära tasunud. Meil on aeg välismajanduspoliitilises mõtlemises kastist välja tulla.

- Kas Aasia suuna tähtsuse kasvuga välispoliitikas peaks kaasnema ka esindatuse suurendamine selles piirkonnas? Kui jah, siis mille arvelt?

Eestil on täna ümmarguselt 40 välisesindust Euroopas ja mujal maailmas. Väikeriigi kohta on meie saatkondade võrgustik muljetavaldav. Samas nõuab maailma kiire dünaamika ning uute mõjukeskuste (näiteks Brasiilia, India, Lõuna-Aafrika Vabariik, Indoneesia ja teiste) kiire esiletõus meilt vastust küsimusele: kas meie esinduste võrgustik toetab Eesti välispoliitiliste eesmärkide täitmist ning kui ei siis, mida peaks muutma ning milliseid ressursse selleks kasutame.

Ressursside piiratus nõuab eriti kaugemates maades väga hoolikat eelplaneerimist. Samas on selge, et varem või hiljem tuleb meil avada näiteks saatkond Indias, miks mitte tulevikus ka Brasiilias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Samas on selge, et eelolevatel aastatel pole loota täiendavate ressursside saamiseks riigieelarvesse saatkondade rajamiseks. See aga nõuab praeguse esinduste võrgustiku põhjalikku analüüsi eeskätt meie välispoliitilistest huvidest lähtuvalt. Pole ju näiteks kuigi normaalne, et meie esindused Kreekas ja Hiinas on täna täpselt ühesuurused. Ka vajab senisest suuremat sünergiat saatkondade ja EASi välisesinduste koostöö.

Riigikogu väliskomisjon kavatseb juba sügisel võtta teema oma istungite päevakorda, et koostöös välisministeeriumiga analüüsida põhjalikumalt meie saatkondade võrgustikku. Isegi nii heal majanduslikul järjel riik nagu Norra, on viimasel ajal teinud mitmeid otsuseid mõne esinduse sulgemise osas.

- Kui Hiina teema jutuks tuli, siis kas väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson kavatseb kohtuda dalai-laamaga, kui viimane Eestisse visiidile tuleb?

Dalai-laama visiidi üksikasjadega pole ma hetkel kursis. Samas pole mul kahtlust, et dalai-laama kolmas Eesti külastus kulgeb sama edukalt kui kaks varasemat.

- Millise reaktsiooni võib dalai-laama visiit kaasa tuua Hiina poolt?

Jällegi, sellele vastates tuleb enne vastata küsimusele milline on meie välispoliitika põhitelg. Varem ma ütlesin, et meie jaoks on tähtsad inimõigused, väärtused ja väärtuspõhine välispoliitika, siis ei maksaks see jutt punast krossigi , kui dalai-laama visiiti Eestisse ei toimuks või sellele tehtaks takistusi.

Kui ma meenutan neid kordi, kui me oleme kohtunud oma Hiina kolleegida, viimati näiteks 2009. aasta visiidi käigus, siis me oleme alati rääkinud väga avameelselt Hiina parlamendi väliskomisjoni kui ka Hiina kommunistliku partei välissuhete osakonna juhatajaga. Viimane on tegelikult Hiina välispoliitika täidesaatva poole elluviija. Me rääkisime neil kohtumistel inimõiguste teemast, Tiibeti ja Taiwani temaatikast. Need ei ole tabuteemad, millest ei saa ja ei pea rääkima. Vastupidi.

Sarnastel teemadel rääkides tuleb teada taustsüsteemi. Ma tooksin näiteks hiljutise Kasahstani presidendi visiidi Eestisse. Ka siis oli tajuda kriitilist suhtumist: miks me suhtleme Kasahstaniga, miks me võtame vastu Nazarbajevi. Kui me lähtuksime täielikust äärmusest ning suhtleksime ainule endasarnaste demokraatlike riikidega, siis oleks meie välispoliitika varsti tupikus.

- Tulles tagasi Euroopasse, siis minu meelest on Eesti praegu esimest korda olukorras, kus tavakodanik tajub, et kusagil Euroopa teises otsas toimuv mõjutab teda otseselt. Samas on see kaasa toonud regionaalse vastandumise. Näiteks võiks tuua Läti abipaketi, mille suhtes Eesti avalikkuses ei olnud märkimisväärset vastuseisu. Samas Kreeka ja Portugali väljaaitamisele on vastuseis suur. Miks me oleme valmis aitama Lätit, mitte aga Portugali?

Eestlased pole praegu ainsad, kes tajuvad, kuidas Euroopa teises ääres toimuv teda mõjutab. Ma usun, et seda tunnetatakse nii põhjas, lõunas, idas ja läänes ja eriti neis riikides, kes kasutavad eurot ühisraha esimese finantskriisi ajal.

Taustaks on tõsiasi, et eurointegratsioon on käinud tegelikult uskumatu kiirusega. Võtame näiteks EL-i laienemise, Schengeni süsteemi tekke, euro, ühtse välispoliitika, need kõik on tekkinud alles viimase 20 aasta jooksul. Seega on täiesti loomulik, et tekkinud on palju „seedimata asju“, mis tekitavad kõhklusi ja probleeme.

Kui võrrelda näiteks eestlaste suhtumist Lätisse ning Kreekasse ja Portugali, siis minu meelest on erinevus selles, et me teame paremini seda, mis toimub Lätis, aga Kreeka ja Portugali puhul me ei tea nende probleeme. Läti on meie naaber, meie ettevõtjatel on Lätis suuremad ärihuvid. Kui näiteks Läti kukuks või kui neil oleks läinud oluliselt halvemini – siinkohal olgu öeldud, et Läti on suutnud keerulisest olukorrast väga edukalt välja tulla – siis oleksid mõjud nii Eesti ettevõtjatele kui ka kõigile olnud märksa tõsisemad, kui nad olid. Kreeka ja Portugal ei mõjuta meid nii vahetult ja otseselt ning meie investeeringud nendesse riikidesse ei ole võrreldavad meie investeeringutega Lätisse.

Praegu on kogu Euroopa taas olukorras, mis on korduvalt tekkinud: kuidas edasi liikuda. Päevakorral on palju teravaid küsimusi. Näiteks kas sellised majandus- või rahanduspoliitilised mudelid, mis ühes või teises riigis kasutusel, on üldse jätkusuutlikud ja kuidas nad mõjutavad nii eurotsooni kui ka kogu Euroopa tulevikku.

Ma arvan samas, et need küsimused on õigustatud ja väga head. Need näitavad, et meil on kujunemas Euroopa identiteet. Me ei vaata enam, mida konkreetne riik ise teeb, vaid kuidas see mõjutab Euroopat laiemalt.

- Praegu vastandatakse väga teravalt Põhja ja Lõunat, mis tegelikult on ju kunstlik. Kui hakkame võrdlema, siis majandusabi on saanud kaks Lõuna-Euroopa riiki – Kreeka ja nüüd ka Portugal. Põhja-Euroopas on selliseid riike kolm – Island, Läti ja Iirimaa...

Põhjused olid kõigi puhul siiski erinevad

- Seda kindlasti. Ometi ei saa kindlasti väita, et Põhja-Euroopa tervikuna oleks paremas seisus või mõistlikumalt käitunud. Ometi põhineb vastandumisretoorika geograafilisel jaotusel.

Ma ei nimetaks seda vastandamiseks. Kuvandi mõttes jah, võib rääkida sellest, et mõned riigid suutsid rasketel aegadel teha raskeid otsuseid, aga teistel võtab see rohkem aega või ei ole tulemusi paista.

Samas on kriis toonud kaasa nähtava murrangu suhtumises. Euroopa Liidu suurema laienemise ajal 2004. aastal oli selgelt märgatav vastandumine Ida-Lääne kontekstis. Täna ei ole selline vastandamine selgelt enam domineeriv ning riike ei jagata enam uuteks ja vanadeks. Pigem jagatakse riike selle järgi, kuidas ühes või teises riigis on vastatud majanduskriisist ja globaalsest finantskriisist lähtuvatele väljakutsetele.

Ma arvan, et küsimus pole mitte Põhja-Lõuna kontekstis, kuivõrd riikide võimekuses kasutada eelarvelist ressurssi ja millised on riikide võimalused maksata kinni väga kulukaid sotsiaalprogramme ja heaoluühiskonna komponente olukorras, kus Euroopa elanikkond hakkab kiiresti vananema ning majandused ei ole enam nii tootvad kui 20 aastat tagasi.

- Mis huvi on kontoriametnik Maril või traktorist Jüril hoida Kreekat vee peal, kulutades selleks raha, mida võiksime kulutada oma probleemide lahendamiseks?

Kaks põhjust. Esimene neist on seotud rahaga, mida me igapäevaselt kasutame. Kui eurotsoonis peaks toimuma mingisuguseid kardinaalselt negatiivseid muutusi, siis mõjutab see eurot ja seega igaühe rahakotti. See aga ei tähenda, et kui meil oleks praegu kasutusel Eesti kroon, siis probleemi pole. Eesti kroon oli väga üheselt seotud euroga. Negatiivsed mõjud oleksid tunnetavad mõlemal juhul, kui eurotsoonis peaks juhtuma midagi, mis oleks võrreldav Kreeka või mõne teise riigi pankrotiga.

Teine põhjus on Euroopa sisemine kooskõla, millele praegune olukord kindlasti hästi ei mõju. Euroopa ühtseid poliitikaid on erinevate huvide tõttu niigi raske ükskõik mis vallas äärmiselt keeruline kujundada. Euroopa kontekstis on oluline solidaarsus. Mitte aga pime solidaarsus, vaid tulemusele suunatud solidaarsus. Kindlasti mitte selline solidaarsus, kus me anname oma taskust raha kreeklastele, et nad saaksid seda kulutada nii, kuidas pähe tuleb. See ei ole asja mõte.

- Enne kriisi oli päevakorral kahekiiruselise Euroopa kontseptsioon. Millistel kiirustel liigub praegu Euroopa?

Päris kriisi algushetkel, kui Lehman kukkus kokku ja kriisilaine hakkas lähenema Euroopale, küsiti Läänes nö suures meedias, kas Ida-Euroopa hädaorg suudab kriisi üle elada ja milliseid poliitilisi kataklüsme võib kriis kaasa tuua riikides, kus demokraatlikud süsteemid on nõrgad. Ida-Euroopat kajastati toona väga mustades värvides. Muidugi, kui vaadata pelgalt numbreid, mis kasvõi Eesti kohta käisid – kahekohalise numbriga väljendunud majanduslangus ja nii edasi -, siis sellelt põhjalt võis teoreetilisele tasandile projitseerida igasuguseid õudusi.

Kui ühel riigil osutus võimalikuks keset kriisi liituda euroga, siis on tegemist kuvandi kontekstis piiride nihutamisega. Ma arvan, et selle kriisiga astus Eesti paljudes küsimustes olulise sammu lähemale Põhjala kontekstile.

Täna ei saa enam jagada Euroopat poliitilisel tasandil pelgalt Idaks ja Lääneks (geograafiliselt jääme meie loomulikult endiselt itta), pigem tuleks kasutusele võtta palju kirjum valik eesliiteid. Omaaegne kontseptsioon kahekiiruselisest Euroopas ei ole täna enam pädev, pigem on Euroopa praegu multikiiruselises situatsioonis.

Kuidas riike jagada, pole tegelikult oluline. Oluline on see, et me praeguste väljakutsete juures ei looks uusi, Euroopat killustavaid piire. Siis on kaotajad kõik.

Ma arvan, et praegune kriis (mis ei ole ju globaalsel tasandil taandunud ning teatud indikaatorid viitavad, sellele, et kriis võib olla tsükliline) on tegelikult tervendanud Euroopa sisemist diskussiooni. Kui euro pisut enam kui kümme aastat tagasi loodi, ei rajatud ühtegi mehhanismi, mis kaitseks eurot kriiside või finantsspekulatsioonide eest. Nüüd seda tehakse. Samuti tegeletakse rahanduspoliitika strateegilise planeerimisega, et vältida õnnetusi, nagu näiteks Kreekaga juhtunu.

- Soomes parlamendivalimistel võidukad Põlissoomlased on Lõuna-Euroopa abipakettidele väga selgelt ja teravalt vastu, nõudes näiteks Kreeka väljaviskamist eurotsoonist. Kas Põlissoomlasi võib pidada nö Euroopa nö lapsesuuks, kes ütlevad välja selle, mida teised välja öelda ei julge?

Ma arvan, et Põlissoomlastel on kindlasti täita väga oluline roll poliitilses diskussioonist, mis Euroopas praegu puudu on, või mida kirjeldatakse mingisuguse äärmuslusena. Euroopa on ikkagi ideede ja mõtete paljusus ja selle paljususe pealt saab toota ühisosa või kokku leppida ühisosas.

Iga riigis on omad, sisepoliitilisest kontekstist tulenevad põhjused, kuidas välispoliitiline debatt areneb. Näiteks Eestis olid valimised enne Soome valimisi, kuid küsiks: kui palju oli meil valmisdebatis üleval Euroopa või üldse välispoliitilisi teemasid? Väga vähe, aga need ei olnud üleval ka seetõttu, et selleks puudus huvi ja ootus. See, et Soomes tõusis välispoliitika peaaegu et valimiste põhiteemaks oli mõnevõrra üllatav. Soome ise on seni seadnud end selgelt tuumik-Euroopa konteksti konsensulikult, väga selgelt pro-Euroopa riigina käitunud riik ja nüüd puhkeb selline diskussioon.

Minu kolleegi, Soome parlamendi väliskomisjoni esimehe Timo Soinineni väljaütlemised on tekitanud tõsist arutelu Soomest kaugemalgi. Kindlasti mõjutab see lähenemisi, mida kavandatakse tulevikus selliste kriiside ärahoidmiseks rakendada.

- Kui tõenäoliseks võib pidada Kreeka väljaastumist eurotsoonist?

Ma ei tahaks selle üle spekuleerida. Ma pigem arvan, et Kreeka on selgelt huvitatud eurotsoonis jätkamisest ning ma pole kindel, et väljaastumine oleks probleemi lahendus. Küll aga näitab praegu Kreekas toimuv, et see riik ei olnud eurotsooniga ühinemiseks täielikult valmis.

Teiseks, kontrollmehhanismid ja kõlblikkuse kriteeriumid ei töötanud täiel määral. Olgem ausad, stabiilsuspaktile hakati läbi sõrmede vaatama ammu enne kriis. Juba eelmise kümnendi alguses oli näha, et suured riigid lubasid endale rohkem, kui lubati teistele. Ja kui ühele riigile lubatakse erandeid, miks siis ei lubata teistele?

- Kreeka võib ju olla huvitatud eurotsoonis jätkamisest, aga nad ei ole astunud reaalseid samme, mis seda huvi tõestaks.

Kui poliitiline keskkond soosis tegevust, mis viis Kreeka sinna, kus ta praegu on, siis ollaksegi praegu seal, kus ollakse.

Aga võrreldes ajaga, kui Kreeka liitus eurotsooniga, on praegu nii Euroopa Keskpanga kui ka teiste struktuuride surve ja tähelepanu Kreekale oluliselt suurem. Kreeka peab vastu võtma otsused, mis tooksid Kreeka tagasi toimivate eurotsooni liikmete hulka.

- Kui alguses rääkisime sellest, kuidas kerkivad esile teemad, mis haaravad avalikkuse tähelepanu endale, jättes teised sama olulised teemad tahaplaanile, siis minu meelest on praegu juhtunud nii Afganistaniga. Kogu tähelepanu on Põhja-Aafrikas, Araabia kevadel ning Afganistani probleemid on taandunud suuresti nappidele rindeteadetele. Kas Araabia kevad on tõmmanud vähemaks tähelepanu Afganistanilt, kus tänavu on käivitunud või käivitumas mitu olulist protsessi?

See on tõsi, et meedia toimib kuumade sündmust kontekstis, eriti kui tekib sõjaline situatsioon, nagu praegu näiteks Liibüas. Selge, et eetriaeg on piiratud.

Aga ma ei arva, et välispoliitiline tähelepanu Afganistanile oleks vähenenud. Kasvõi väliskomisjonis oleme kasvõi praeguse kuu jooksul jälginud nii Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuvat, seda loomulikult ka meie pantvangis viibivate kodanikega seotud vahejuhtumiga seoses. Meil oli pärast bin Ladeni tapmist väga sisukas kuulamine rahvusvahelist terrorismi ja al-Quaida võimalike tegevuste teemal ning juunis toimub kuulamine Pakistani arengute teemal. Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjon käivad üle kuu kaitseväe peastaabis, kus me saame täiemahulise briifingu meie välismissioonidest. Neist loomulikult on kõige olulisem Afganistan.

Sel nädalal osalen ma näiteks Bulgaarias Varnas toimuval NATO parlamentaarse assamblee istungil, kaks kolmandikku teemadest on seotud Afganistaniga. Äsja kohtusin ma Norras Oslos oma Põhja- ja Baltimaade kolleegidega. Afganistan oli ka selle kohtumise keskne teema, lisaks andis Norra endine suursaadik Afganistanis omapoolse ülevaate Afganistani olukorrast ja arengutest.

Pigem on küsimus selles, et maailm on muutunud niivõrd kriisirohkeks, et kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et mõni oluline välispoliitiline teema on tahaplaanile vajunud. Mina seda küll ei tunneta.

Me ei saa käsitleda Afganistani probleeme, ilma et võtaksime arvesse arenguid Pakistanis ning kuidas need, eriti pärast bin Ladeni tapmist, mõjutavad nii regiooni kui ka globaalset julgeolekut.

Afganistani jaoks on iga aasta olulise tähtsusega. Ma ei ütleks, et käesolev aasta võiks kujuneda Afganistanis murranguaastaks. Afganistanis toimuv on otseselt seotud ümberkaudsete riikide huvidega. Siin on mitu tasandit. Ennekõike on oluline Pakistani valitsuse ja luureorganisatsioonide huvi ja tegevus. Teiseks president Hamid Karzai ja kohapealsete provintsijuhtide nägemus oma provintsi ja riigi tulevikust. Palju sõltub sellest, kas ja kui suured autoriteedid on viimased on kaks riigi ja kohalikul tasandil.

Lõppeks on selge, et Afganistani probleemi ei ole võimalik pikemas perspektiivis lahendada ilma teatava kokkuleppeta Talibaniga. Neid kõnelusi on püütud korraldada, kuid ma ei usu, et sellel pinnal oleks lähiajal võimalik edu saavutada.

Kindlasti on oluline küsimus ,mida hakkavad tegema mõned Euroopa riigid, kui Ameerika Ühendriigid hakkavad oma väekontingenti vähendama. 2011. aasta on Afganistani jaoks üks paljudest aastatest. Pigem on mõõdupuuks 2014. aasta, mil loodetavasti on julgeolekuvastutus üleantud Afganistani valitsusele.

- Samas, kui on näha, et tänavu alanud julgeolekuvastutuse üleandmine ebaõnnestub, siis ebaõnnestub ka julgeolekuvastuse üleandmine ning vaja on uut strateegiat. Sel juhul juba enne 2014.aastat.

Selles mõttes on käesolev aasta kindlasti oluline, kuid tegelikus julgeolekupildis suurt vahet ei ole. Survet on küll kõvasti suurendatud, kuid samas, kui me kuuleme uudistest, et Kandaharis toimus väga tõsine rünnak pärast seda, kui vanglast pääses põgenema sadu Talibani keskastme komandöre, või kui näeme, et valitsusvastane tegevus on aktiviseerunud näiteks Mazar- e-Sarifi piirkonnas, mis tundus olevat enam-vähem kontrolli all, siis ei saa kindlasti öelda, et me oleme lähedal Afganistani stabiliseerimisele.

Võtmetähendusega on ikkagi see, mil määral suudab Afganistani valitsus ennast riigis kehtestada ja provintside üle kontrolli saavutad, millised on keskvõimu suhted ühe või teise provintsijuhiga ja mida sellest kõigest arvab Taliban.

Me ei oska öelda, millal saabub hetk, kus võime öelda et meie töö on nüüd tehtud ja võime hakata Afganistanist lahkuma või hakata oma abi ümberprofileerima.

- Eesti on praeguseks täitnud kolm oma suurt välispoliitilist sihti – liitunud Euroopa Liidu ja NATO-ga ning võtnud kasutusele euro. Samas on praegu suured probleemid nii EL-is, NATO-s kui ka eurotsoonis. Kuidas hinnata viimasel ajal sagedasti kõlavaid väiteid, et Eesti liitus eurotsooniga liiga hilja või suisa valel ajal?

Probleemi võib püstitada ka teistmoodi - me saime EL-i ja NATO liikmeks ajal, kui neis organisatsioonides on tekkinud mõrasid rohkem kui kunagi varem on olnud. Aga mõrad ei ole arusaadavalt seotud Eesti liitumisega, vaid maailmas toimuvaga. Ma olen nõus USA endise suursaadikuga NATO-s Kurt Volkeriga, kes muuseas andis hiljuti päris hea intervjuu Postimehele, et nii NATO-s kui ka EL-is on palju murekohti. Need on tingitud nii objektiivsetest kui ka subjektiivsetest sisemistest ja välistest arengutest.

Eespool rääkisime Eesti välispoliitika prioriteetidest. Üks neist on meie jaoks olulistest asjadest on EL-i ja NATO liikmelisus kui meie majanduse heaolu kui ka julgeoleku tagaja. Seega on EL ja NATO meie jaoks vajalikud, olulised ja kasutoovad siis, kui nad toimivad ühtselt ja tugevalt.

Üks meie eesmärk on kindlasti püüda kasvatada NATO ja EL-i ühisosa nii palju kui see meist sõltub, mitte aga ühisosa lõhkuda.

- Kas majandusolukorra kiire halvenemine võib muutuda režiimivahetuse katalüsaatoriks Valgevenes? Või on pigem tõenäoline, et see riik saab olema veelgi tihedamalt seotud Venemaaga?

Valgevene majandus on sisuliselt kokkukukkumise äärel. Rubla devalveerimine on tõsine löök president Lukašenka autoriteedile, sest siiani on ta uhkustanud stabiilse oaasiga keset tormist üleilmset majanduslangust.

Kõigi eelduste kohaselt kasvab Valgevenes veelgi Venemaa mõju ning lääneriikidel võib vähemalt lühemas perspektiivis olla keerulisem Minskiga suhelda. Samas tuleb läänemaailmal jätkata ehk senisest jõulisemaltki demokraatlike jõudude toetamist nende püüdluste saavutamisel.

- Viimasel ajal on märgatav Eesti ja Venemaa suhete elavnemine mitmes valdkonnas. Millal võiksid elavnemine toimuva poliitilistes suhtetes ja miks on poliitiliste suhete areng maha jäänud kasvõi majandussuhete arengust?

Iga areng, mille juures on kasvutrendi näitav plussmärk, on positiivne. Näiteks kui vaadata turismi kohta käivaid numbreid, siis Venemaa turiste arv on kasvanud umbes 50 protsenti. Eesti diplomaatilised esindused annavad viisasid sama liberaalselt kui Soome ja liberaalsemalt kui teised Schengeni riigid. Turistide arvu kasv on seetõttu tunnetatav.

Samuti on lood ka majanduses. Ma arvan, et Venemaa on aru saanud sellest, et sanktsioonide poliitika, mida hakati kasutama pärast pronksiöö sündmusi ja veel hiljuti kasutati avalikus retoorikas, ei ole kuigi efektiivne. Huvi majandussuhete arendamiseks on ettevõtjate seas mõlemal pool piiri. Näiteks võib tuua huvi juu n is toimuva järjekordse Eesti-Vene ärifoorumi vastu. Majandussuhete paranemist näitavad numbrid on märk normaalsest suhtlusest, nagu need kahel naaberriigil peaksid olema.

Kui inimeste vaheline suhtlemine on aktiviseerunud, kultuurisuhted on jätkuvalt väga tihedad ja majandussuhetes on toimunud selge elavnemine, siis valdkond, mis selle trendiga pole haakunud, on poliitiliste suhete tasand. Paraku ei ole see haakinud 1991. aastast alates. Või siis tegelikult 1939. ja 1940. aastast alates.

- Või 1920. aastal.

Nimelt. Olgem ausad, hoiakute küsimus on paraku jätkuvalt üleval ja see on segav tegur. Eesti puhul julgen väga selgelt öelda, et ma ei näe takistavaid probleeme. Ma ei näinud neid ka varasemates parlamendikoosseisudes ja valitsustes ega näe ka praeguses riigikogus ja valitsuses. Kõigil neil on olnud väga selgelt ja üheselt tajutav soov, et meil oleksid kõigi naabritega normaalsed suhtes. Erinevusi oli vaid taktikas, kuidas neid eesmärke saavutada.

Aga ükskõik, kui palju meie siitpoolt ka ei püüa, tango tantsimiseks on vaja kahte partnerit. Ja meie partner ei ole hetkel tantsupõrandale tulnud.

Teatud valdkondades on küll toimunud kohtumisi poliitilisel tasandil, näiteks Venemaa regionaalministri visiit Tallinnasse. Väliskomisjon läheb varsti Setumaale uurima, kuidas toimib piiriülene koostöö. Kui näiteks rääkida Setumaa valdade liidu juhtidega, siis nad ütlevad et 20 aasta jooksul pole sel tasandil olnud Venemaaga nii tihedat ja mõnes mõttes ka mõistvat suhtlemist kui praegu. Kui see ka on seotud EL-i piiriüleste programmide rahadega, mis on üpris tõenäoline, siis me peaksime seda usalduse suurendamiseks ära kasutama.

Paradigmaatilist muutust kahe riigi suhetes ma aga hetkel veel ei näe. Kas see on võimalik, sõltub väga selgelt Venemaa poliitilisest tahtest. Näiteks terve rida kaubandus- ja majanduslepinguid on juba aastaid tagasi läbi räägitud ja kokku lepitud ning ootavaid vaid allkirju. Meie poolt ei ole probleeme, me ei tee mingeid takistusi, aga mida ei ole, on vastavat soovi Venemaa poolelt

Mida on aga viimasel ajal kindlasti näha, eriti kui võrrelda 2007. ja 2008. aastaga, siis emotsionaalsust on mõnevõrra vähemaks jäänud.

- Seda ühelt või mõlemalt poolelt?

Mõlemalt poolelt. Selge see, et kui ühel poolel on emotsioonid üleval, siis paratamatult tekivad need ka teisele poole. Sageli on emotsioonide tekitajaks ajalugu, erinevad vaated eriti II Maailmasõjas toimunule. Ma arvan kahjuks, et lähiajal siin väga suuri muutusi näha ei saa.

Ma ei saa öelda, et Eesti ja Venemaa poliitiliste suhete seis oleks normaalne. Ajaloost pole tuua eriti palju näiteid olukorrast, kus kahel naaberriigil puudub viimase 20 aasta jooksul poliitiline suhtlus tipptasandil. Pean silmas seda, et selle aja jooksul pole toimunud ühtegi ametlikku kahepoolset visiiti peaministri või presidendi tasandil. Kõik senised kohtumised on toimunud kas muude ürituste või muude probleemide lahendamise raames. Aga need pole toimunud kontekstis, mis annaks tõestust kahepoolsete suhete paranemisest.

Mõnikord on öeldud, et sellises olukorras peaks väiksem tegema esimese sammu ja huvi üles näitama. Eesti on teinud neid samme nii varem kui ka praegu ning näidanud üles avatust ja valmisolekut.

- Valmisolekut tangot tantsida?

Jah. Tango on tants, kus on tantsu sees kindlad positsioonid. Mõlemad pooled teavad oma põhimõtteid ja poose. Aga selge on see, et selliste tippkohtumiste mittetoimumine on ebanormaalne. Tuleb olla kannatlik.

Kui Venemaa tänased liidrid suudaksid hinnata suhteid maailmaga ja oma lähinaabritega XXI sajandi, mitte XX või XIX sajandi kontekstis, oleks see küllaltki hea eeldus, et nihked võiksid toimuda ka poliitilisel tasandil.

- Kas Venemaa majandusliku olukorra ja välispoliitilise retoorika vahel võib näha seoseid?

Ma ei näe suhteid sel moel. Läbi üheksakümendate ja nullindate on korduvalt hellitatud lootusi peatsest läbimurdest. Meil ei ole vaja kuhugi murda, meil on vaja suhelda, nagu kahel normaalsel naaberriigil. Tõsi, üks neist väike ja teine suur, üks on demokraatlik ja teine autoritaarne.

Meil on terve rida probleeme, alates piiriülesest koostööst ja Narva sillast, lõpetades kaubandussuhetega, kus võiks koos leida lahendusi.

Küsimus on pigem paradigmaatilisest kontekstist. Kui Venemaa endine peaminister Mihhail Kasjanov käis Eestis esitlemas oma raamatud, siis a küsisin tema käest, mis on tema hinnangul suurim probleem, mis on viimase 20 aasta jooksul takistanud Eesti ja Venemaa suhete arengut. Kasjanov vastas, et suurim probleem seisneb ikkagi Venemaa praeguses juhtkonnas. Kui Venemaa liidrid peavad Nõukogude Liidu lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, on nende suhetes endise Nõukogude Liidu osistega väga keeruline näha muud, kui domineerimissoovi.

Ükski impeerium ei ole lagunenud kergelt ning lagunemise järelmid on pikaajalised. Aga ajalugu näitab, et need on mööduvad vaevused. Seega on ka meil lootust, et suhted muutuvad kindlasti millalgi paremaks.