Marko Mihkelsoni blogi

Kui jaanuari alguses puhkesid rahutused Tuneesias, ei pööranud maailm toimuvale suuremat tähelepanu. Alles siis, kui 23 aastat karmikäeliselt valitsenud Tuneesia president Zine al-Abidine Ben Ali oli sunnitud riigist põgenema, mõisteti – ka teistes autoritaarsetes ning sotsiaalsetest pingetest tulvil araabiamaades võib midagi sarnast korduda. Analüütikud viitasid koheselt Egiptusele kui ühele kõige olulisemale lülile araabia riikide seas, kus muuhulgas asub ka Araabia Liiga peakorter. Selleks oli mitmeid põhjuseid. Esiteks on Egiptus piirkonna suurim riik oma 80 miljoni elanikuga, kus sotsiaalsed pinged on aastatega pidevalt kasvanud. Viimased 30 aastat võimu hoidev president Hosni Mubarak on paljudele egiptlastele kujunenud võimu stagneerumise ja probleemide süvenemise sünonüümiks. Teiseks tähelepanu põhjuseks on kahtlemata Egiptuse olulisus nii regionaalses kui globaalses kontekstis. 1979. aastal sõlmitud rahulepe Iisraeliga tagas Egiptusele pikaajalise toetuse Ameerika Ühendri...

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks. Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel. Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ning ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ning positiivse sünergia võimendamisel...

Teisipäevast eile õhtuni väldanud Eesti riigipea arvult kolmas riigivisiit  (enne Toomas Hendrik Ilvest käis Rootsi kuningal külas riigivanem Jaan Tõnisson 1928 ja president Lennart Meri 1995) Rootsi Kuningriiki oli väga märgilise tähendusega. Suurepäraselt õnnestunud visiit näitas veenvalt, kui tugev ja sügav on kahe naaberriigi sõprus. Ja mitte ainult. Tegelikult andis see visiit justkui märku, et Eesti on jõudnud oma arengus tasemele, kus meil on palju teistega jagada ning mõnes osas ka eeskujuks olla. President Ilvese väga head ning intrigeerivalt inspireerivad  kõned küberjulgeoleku seminaril ning Uppsala ülikooli aulas olid sesosas parimaks kinnituseks. Pealegi oli küberseminari korraldaja välisminister Carl Bildt, kelle teeneid Eesti ees on raske üle hinnata. Visiidi ajal kuulsin ise korduvalt väga siiraid komplimente Eesti aadressil nii kuningakoja kui valitsuse liikmetelt, Rootsi sõjaväelastelt Põhjala lahingugrupis kui ettevõtjatelt. See kõik pole ju üksnes ...

Viisavabaduse teema Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on kui kuum kartul, mida juba mõnda aega pillutatakse pihkude vahel ja tehakse ümmargusi poliitilisi avaldusi. Venemaa taob kui rauda, et nemad on valmis ning Euroopa peab nüüd tõestama siirast soovi strateegilisi suhteid edendada. Euroopa riigid aga võistlevad silmakirjalikkuses - mõni süüdistab oma partnereid pidurdamises, mõni lubab kiiret viisavabadust. Kõik on aga niigi ilmne - mingist viisavabadusest pole määratletavas tulevikus võimalik rääkida. Sellest saadakse aru nii Euroopas kui Venemaal. Moskva loodab Euroopa haprusele ning sisemistele vastuoludele, juhtides viisavabaduse teemaga tähelepanu kõrvale hoopis olulisematelt küsimustelt. Üheks nendest on näiteks partnerlusleppe kõneluste venimine, mis takistab terve rea kaubandusprobleemide lahendamist. Teiseks on kindlasti kõikvõimalikud huvide konfliktid energeetikas. Kolmandaks aga üritab Venemaa kõrvaldada Euroopa välispoliitilisest tööriistakuurist ühe ahvatleva vahendi, ...

Eesti ühinemine eurotsooniga on kindlasti samm, mille tegelikku tähendust ja mõju meie edasisele arengule oskame õieti hinnata alles aastate möödudes. Kindlasti ei oma see vaid mustvalget sisu. Kuna euro on meile pigem võimalus, siis sõltub eeskätt Eesti tulevaste valitsuste tegevusest, kuidas me tulevikus euroga ühinemist hindame. Samas on juba täna selge, et Eestil pole oma väiksuse juures olnud kunagi nii suurt rahvusvahelist mõjujõudu kui nüüd. Euroopa Liidu ja NATO ühispoliitikate kujundamisel oleme pea seitsme aasta jooksul omandanud hea kogemuse. Nüüd on siia lisandunud osalemine maailma ühe juhtiva valuutasüsteemi otsuste kujundamisel. Eesti integreeritus läänemaailma tuumikorganisatsioonidega pole mõistagi vaid eesmärk omaette. Meil on niigi piisavalt stressiallikaid, et üksnes pingutamist nõudvate eesmärkide nimel elada. Tegelikult on viimase kümnendiga toimunu loomulik areng, mis on olnud ühtviisi oluline kõigile senistele valitsusliitudele. Samas on juba täna kõlamas ...

Viimase nädalaga on Moskvast tulnud ridamisi halbu uudiseid õiguse väänamisest, mis peaksid iga kodanikuvabadusi hindava eurooplase panema tõsiselt muretsema. Mihhail Hodorkovski uus süüdimõistmine ning endisest asepeaministrist opositsiooniliidri Boriss Nemtsovi ja teiste tema kaaslaste  aluseta vahistamine räägivad rohkem kui president Medvedevi mesimagus uusaastakõne.  Euroopa Liidu, sealhulgas Eesti, soov on mõistagi oma suure idanaabriga edendada mitmekesiseid ning vastastikku kasutoovaid suhteid. Strateegilised partnerid ju ongi selleks, et vastastikku oma positsioone täiendada ning ühishuve kaitsta ja tugevdada. Kahjuks on aga siin juba pikka aega kummitamas soovmõtlemist tegelikkusest lahutavad käärid. Oma raamatus "Venemaa: valguses ja varjus" kirjeldan põhjalikult nende kääride olemust ning karistamatuse sündroomi kujunemislugu Venemaal. Eriteenistuste kontrollimatus kahasse sügavate traditsioonidega autoritaarsusega on loonud Venemaal olukorra, kus vähimgi oposi...