Marko Mihkelsoni blogi

Postimehe ja Eesti Päevalehe otsus piirata oma veebikanalite sisu on küll mõistetav, kuid näib võitlusena tuuleveskitega. Majandusraskused sunnivad kõiki rahateenimise võimalusi proovima, kuid see ei ole minu arvates väljapääs. Liiati on seda varemgi proovitud, kuid ilma eduta. Maailma meediatrendid näitavad, et juba eeloleva kümnendi keskel ületab online-meedias ringlev reklaamiraha trükiajakirjanduse oma. Kui siia lisada uue põlvkonna harjumused, interneti kättesaadavuse paranemine, tehnoloogia pidev täiustumine, suhtlusvõrgustike ja ajaveebide mõju, siis pole kahtlust, et tulevik on just netimeedia päralt. See kindlasti ei tähenda trükimeedia täielikku kadu. Kindlasti on õigus nendel, kes räägivad kvaliteedi või nišitoote (nädalavahetuse eirpaketi) võimalikkusest trükivariandis. Kuid sellekski on vaja päris palju raha ning häid ajakirjanikke. Ehk peaks ajalehed siiski targalt panustama uute tehnoloogiliste võimaluste rakendamisse veebiruumis. Tellimisraha sealt küll ei saa, kuid rek...

Viimastel päevadel on meie meediaruumis laiemat tähelepanu pälvinud vasakpoolse kallakuga Berliner Zeitungi ajakirjaniku Matthias Kolbi 18. juunil ilmunud ning vastakaid arvamusi tekitanud lugu Eestist. Ausalt öeldes ei oleks ma sellele isegi reageerinud, kui poleks täna lugenud Iivi Masso suurepärast vastukommentaari Kolbile. Nii nagu Iivile nii ka mulle paistis kõige kummalisemana Tallinna ülikooli politoloogi Raivo Vetiku väidetav kommentaar olukorrast Eestis. Kolbi kirjutatu põhjal olevat Vetik asetanud Eesti olukorra inimeste vabadustega samale pulgale mis Venemaal. " Wie in Russland versuche man in Estland, mit Fusseisen und Wasserwerfen "die Einheit der Gesellschaft und die richtige Weltanschauung einzuführen ", kõlab professor Vetiku suhu pandud arvamus. Kui see tsitaat tõele vastab, siis tahaks küll väga kuulda Vetikult endalt, kuidas ta argumenteerib nii avarat ja julget võrdlusjoont. Kas tõepoolest on Eestis inimesed jalaraudades ning veekahuritega sunnitaks...

Balti riike väga hästi tundev ajakirjanik Edward Lucas on viimases Foreign Policy numbris avaldatud kriitilises artiklis võtnud küsida: kas kolm piiririiki (mida ta kokku Atlantiseks nimetab) on jälle uppumas? Ta kirjeldab värvikalt Eesti, Läti ja Leedu taasvabanemist 1990ndate algul ning ühinemist euroatlantilise kultuuriruumiga, viitab julgetele reformidele ning avatud majanduse võidukäigule. Suure tõusu järel on aga halb/mugav valitsemine ning odava laenuraha hellitav mõju viinud kolm Balti tiigrit sügavasse langusesse. Lisaks on ähvardamas väline oht. Lucas ütleb, et Eesti, Läti ja Leedu kõige hirmutavamaks väljavaateks on Saksamaa välispoliitika "schröderiseerumine". "Balti riigid tunnetavad ennast kokkusurutuna. Kes kaitseb nende majanduslikke ja poliitilisi huvisid, kui suured riigid teevad taaskord otsuseid üle nende peade?," küsib Lucas. Lucas lõpetab oma loo pessimistlikul toonil: Kas mitte ei tõuse veetase uuesti Atlantise müüridele? Kas tõesti on lood n...

Selliseid anonüümseid lendlehti nähti eile mitmel pool Tbilisis. Tekst meenutab 1980ndate aastate Nõukogude parteikooli kasvandiku käekirja. Tegemist võib olla nii mentaalse probleemi kui pisut tõsisema hoiatusega. Igatahes on viimastel nädalatel ja eriti päevadel kogunenud päris palju vihjeid Venemaa võimalikule uuele sõjalisele avantüürile Georgia vastu. Kui juuni lõpul lahkuvad Georgiast OSCE vaatlusmissiooni liikmed ning samal ajal alustab Venemaa Kaukaasia-2009 suurõppust, langeb just Euroopa Liidule suurim koormus võimalike provokatsioonide ennetamiseks. Nagu juba veebruaris võis eeldada, jääb Euroopa Liit praegu oma vaatlusmissiooniga ainukeseks rahvusvaheliseks jõuks Georgia okupeeritud aladelt lähtuva võimaliku ohu maandamiseks.

Esmaspäeva keskööl ütles üks Eesti diplomaat mulle lahkudes - eks vaatame nüüd, mida Vene meedia Vabadussõja võidusamba kohta ütleb. Ja nagu karta oligi, tuli lugu täies propagandistlikus eheduses. Tõele au andes poleks Vene ametlikult telemeedialt (antud juhul siis ORT) midagi enamat ka oodanud. Ikka see SS-liini esiletoomine, Linteri ja Zarenkovi Eestit vihkavad seisukohad, Ganini mõrvalooga manipuleerimine. Loomulikult ei ühtegi sõna Vabadussõjast ja selle tähendusest Eesti riigi loomisloos. See lihtsalt ei sobi Kremli tõekomisjoni narratiiviga. Alles mõned päevad tagasi tuli informatsioon sellest, et FSB on tellinud dokumentaalfilmi "Ukraina fašism", mille eesmärgiks on Ukraina võimude rahvusvaheline diskrediteerimine. Paraku näitavad need uudisnupud, et nn ametlikus käsitluses pole üldised hoiakud Eesti ega ka teiste naabrite suhtes muutunud. Samas on siiski märke Eesti-Vene suhete teatavast elavnemisest, mis ei ole nii emotsionaalsed, kui Vene telemeedia esitleb.

Eesti presidendi eile õhtul väljaöeldud mõte lillede viimisest üle maa Vabadussõja võidusammastele on väga hea ning väärib kõigiti järgimist. Olen ise täna liikumas Vändra suunas ning võtan kindlasti ette viia lilli tee peale jäävale Rapla vabadussambale. Ma olen päris kindel, et eileõhtune liigutav sündmus Tallinnas ajendas meid kõiki hoopis enam mõtlema nii meie ajaloos olulisele tähisele - Vabadussõjale, kui kõigile nendele, kes on võidelnud meie vabaduse eest. Eestlased pole kuigi varmad avama oma tundeid. Kuid see on ilus traditsioon, mis võiks just nüüd rohkemat tuult tiibadesse saada. Mis oleks ilusam, kui Võidupäeva lilleehtes vabadussambad üle Eesti. See foto siin pärineb 1988. aasta septembrist. Sündmuspaigaks on Valga kesklinna surnuaed. Kohaliku muinsuskaitse seltsi eestvõttel kaevame välja 1940ndatel hävitatud Vabadussõjas langenute monumenti. Kaevamas vasakult paremale kirikuõpetaja Peep Audova, tudengist siinkirjutaja ja kahjuks juba manalateel olev vabadusvõitleja Juhan...

Ma olen päris kindel, et vaevalt tund aega tagasi Tallinna südalinnas toimunu jääb kirkalt Eesti riigi ajalukku. Esimest korda 90 aasta jooksul on meil nüüd ühine mälestusmärk nendele, kes võitlesid ja kaotasid elu meie vabaduse eest 1918-1920. Enam kui 5000 Vabadussõjas hukkunu seas oli ka minu vanaema vend. Teadagi on selle samba ümber käinud ehteestlaslik kaikavedu. Arvamusi on kahtlemata erinevaid, kuid ütlen ausalt oma hinnangu - mulle võidusammas meeldib. Eriti võimsalt tuli selle kaasaegse lahenduse mõju välja läbi tänase väga hästi väljapeetud tseremoonia. Urmas Sisaski suurepärane oratoorium, ürituse heas mõttes patriootlik alatoon ning kõigele lisaks parim Eesti suveöö andsid sündmusele erilise aura. Ainus, mis ehk silma torkas, oli Tallinna linnapea puudumine. Kui ühel mehel sobib Lasnamäel avada viineriputkasid, siis oleks tal sobinud austada pärjapanekuga ka Eesti vabaduse eest langenuid. Kuid see, kui ükskõikselt suhtub Tallinna linnapea Eesti riiki ning meie ühisesse ide...

Venemaa tuntud sõjandusanalüütik Pavel Felgenhauer avaldas sellel nädalal Jamestown Foundationi Euraasia monitooringus oma arvamuse võimalikust uuest sõjast Gruusia vastu. Juba varemgi ning siinseski blogis viidatuna on Felgenhauer ennustanud uue sõja puhkemist. 29. juunil algavad suurõppused "Kaukaasia-2009", kus osaleb enam kui 8000 Vene sõdurid. Õppused kestavad 10. juulini, mille järgset perioodi kuni augusti lõpuni peab Felgenhauer kriitiliseks ajaks võimaliku uue konflikti tekkimisel. Aga lugege ise. Tema analüüs väärib tõsist tähelepanu.

Eilsed verised kokkupõrked (foto: cnn.com) valitsusjõudude ning demonstrantide vahel Teheranis näitavad, et olukord selles islamiriigis on kaugel äsjaste presidendivalimiste tulemustega leppimisest. Ka viitab rahva meeleavaldused sellele, et kõrgem usuliider Ayatollah Ali Khamenei pole vaieldamatuks autoriteediks mitte kõigile. Tema reedene pöördumine ei veennud protestijaid kodudesse jääma. Täna hommikuks on Teheranis protestimeeleavaldustes hukkunud vähemalt 26 inimest. Kinnitamata andmetel on ohvreid aga 150. Midagi taolist pole Iraani pealinn näinud viimase 30 aasta jooksul. Ka mitte seda, et rahvas skandeerib "Surm diktaatorile!" ja "Surm diktatuurile!". Kas see märgib mullade võimu murenemist, on mõistagi vara öelda. Samas on päris selge, et vägivald pole võimudele lahenduseks. Presidendivalimiste tulemusi vaidlustav ning protestivat rahvast innustav Mir Hossein Mousavi on nõudmas uusi valimisi. Ta on kutsunud oma toetajaid jätkama proteste ning kuulutanud, et...

Mõned päevad tagasi avati internetis kommunismiohvrite virtuaalmuuseum . Tegemist on aastatepikkuse töö tulemusega, mis rajab väga olulise aluse enam kui 100 miljonit inimelu nõudnud kuritegude paremaks rahvusvaheliseks teadvustamiseks. Nagu ühele virtuaalkeskkonnale kohane on kindlasti ka "Kommunismi globaalmuuseum" pidevas täienemises. Kui avada täna näiteks Eesti rahvuslik osa , siis leiab sealt veel veidi hõreda ülevaate ning faktoloogia kommunismi kuritegudest meil. Tahaksin teha vaid väikese viite võimalikule täiendusele. Kirjutasin Tartu ülikooli lõputööna 1993. aastal punasest terrorist Vabadussõja päevil. Väga hästi säilinud arhiiviallikate põhjal tegin kindlaks, et 1918. aasta novembri lõpust kuni 1919. aasa kevadeni tapsid kommunistid Eestis vähemalt 650 süütut inimest. Rakvere Palermo metsa või Tartu krediitkassa keldri tapatalgud on nendest ehk kõige tuntumad. Igatahes on tegemist väga olulise ettevõtmisega, mis vajab kindlasti ka Eesti omapoolset sihikindlat pan...

Vastavalt rahvusvahelise konsultatsioonifirma Strategy Analytics värskele uurimusele on Eesti maailma 58 netiriigi seas koduse lairiba internetiühenduse poolest 18. kohal. Interneti sünnimaa Ameerika Ühendriigid on selles reas paar kohta meist taga pool. Eesti on Euroopa Liidu riikidest seitsmes, jäädes vaid napilt maha Rootsi vastavast näitajast. Meil siis 62 protsenti kodudest on lairiba ühendusega, Rootsil 63 protsenti. Kui arvestada seda, et juba lähikuudel on oodata ülikiire interneti võimaldamist Eestis ning valitsuse programmi netileviku parendamiseks, võib see number muidugi peagi veelgi edeneda. Samas on meil vist päris keeruline saavutada urbaniseerunud Lõuna-Korea taset (95 protsenti kodudest lairibaühenduses), kuid isegi hajaaasustusega Eesti võiks saavutada vähemalt 70-protsendilise taseme. Midagi praeguse Soome kanti. Kuid Eesti puhul toimib kindlasti veel üks näitaja, mida see uuring ei haara. Ma pole küll kusagil näinud wifi leviku edurivi, kuid siin peaks Eestil olema...

Eilsed uudised Brüsselist kinnitavad, et Iirimaale antud tagatised Lissaboni lepingu osas võivad suure tõenäosusega lõppeda kauasepistatud reformileppe heakskiiduga 1. novembriks. Iiri peaministri sõnul võib kordusreferendum toimuda juba oktoobri algul. Kui iirlaste soosiv hoiak (täna 60 poolt, 30 vastu) leppe suhtes püsib ka oktoobris, siis ei jää ka Poola ega Tšehhi presidentidel muud üle, kui nimetatud riikide parlamentides ratifitseeritud lepetele oma allkiri anda. Mõistagi oleks ühenduse huvides, kui uus Euroopa Komisjon, mis formaalselt peaks kokku tulema 1. novembril, saaks alustada tööd vastavalt uuele leppele. Sama kehtib ka Euroopa Parlamedi kohta, mis oma viieaastase perioodi alustaks sel juhul täienenud kaasotsistamisvolitustega. Lissaboni leping teeb samuti võimalikuks jõudsama edasimineku ühenduse ühtse välispoliitika tugevdamisel ning energiapoliitika rajamisel. Mõlemad on väga olulised teemad ka Eestile. Kuid pole vähimatki kahtlust, et Lissaboni leping ei anna vastuse...

Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese eilne kohtumine USA kolleegi Barack Obamaga pole võitnud küll praeguseks ridagi rahvusvahelise meedia ega isegi Valge Maja uudiste tähelepanu, kuid sellele vaatamata oli tegemist väga õigeaegse ning meie liitlassuhet kindlustava sündmusega. Kohtumise sisust on hetkel teada vaid president Ilvese kommentaaride kaudu. Selle järgi võib eeldada, et Eesti presidendil oli võimalus taaskordselt rõhutada kahe riigi väga heade suhete seisu ning rääkida mõlemapoolselt huvipakkuvatel teemadel nagu globaalne julgeolek, NATO missioon Afganistanis, küberjulgeolek, suhted Venemaaga. Arvestades mitmeid olulisi eesseisvaid rahvusvahelisi sündmusi oli kindlasti väga õigeaegne edastada USA presidendile vahetult Eesti positsioon mitmes meile olulises küsimuses. Kindlasti puudutas see lääneriikide suhteid Venemaaga ning olukorda Euroopa idanaabruses laiemalt. Ilvese kohtumine Obamaga on väga oluline ka seetõttu, et kinnitab USA uue administratsiooni pühendumust suhete...

Pärast läinudöist ÜRO julgeolekunõukogu läbikukkunud katset pikendada missiooni Gruusias (sealhulgas Abhaasias) tõuseb automaatselt Euroopa Liidu vaatlusmissiooni tähtsus piirkondliku pingelõdvendajana. Kuna Venemaa asetas ÜRO vastavasisulisele resolutsioonile veto, lõppes ÜRO missioon (UNOMIG) Gruusias täna varahommikul. Kuna sama saatus on tabamas ka OSCE missiooni tegevust, siis on ainukeseks toimivaks vaatlusmissiooniks jäämas eelmisel sügisel alguse saanud Euroopa Liidu missioon (EUMM). Venemaa tegevus on suunatud eeskätt Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale rahvusvahelise tunnustuse leidmiseks. Seetõttu püütakse ka ÜROs peale suruda Gruusia territoriaalse terviklikkuse mõistest loobumist. Pole välistatud, et ka näiteks viimased pinged Venemaa ja Valgevene suhetes on tingitud Minski vastupuiklemisest tunnustada Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat. Euroopa Liit peaks nende uudiste põhjal tugevdama oma missiooni Gruusias, et vältida võimaliku julgeolekuvaakumi teket Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga...

Riigikogu töö üks iseärasus seisneb selles, et erinevalt suure saali istungitest on komisjonide tegevus avalikkusele varjatud. Komisjoni istungid on seaduse järgi suletud, kui ei otsustata teisiti. Samas just komisjonides tehaksegi suurem osa tegelikest otsustest, mis täiskogul saavad sageli vaid formaalse ülekinnituse. Euroopa Liidu asjade komisjon on aga vastavalt kehtivale seadusele selleks "lõppjaamaks", kus tehakse kõik Euroopa Liidu seadusandlust või Eesti positsioone puudutavad otsused. Suurde saali ei liigu meie juurest enam midagi. Paraku on aga see suur osa parlamendi tööst avalikkusele mitte kõige paremini kättesaadav. Täna teeb Euroopa Liidu asjade komisjon väikest viisi ajalugu. Kell 14 algab komisjoni korraline istung, kus teemaks on Eesti positsioonid eelseisvaks ülemkoguks. Valitsuse seisukohti tutvustab komisjonile peaminister Andrus Ansip. Komisjon tegi mai alguses otsusele, et alates tänasest on kõik ülemkogu eelsed komisjoni arutelud peaministri osavõtul ...

Tegin täna pisukese muudatuse oma ajaveebi väljanägemises. Endise kujundusega alustasin blogi 2006. aasta novembris, mistõttu oli aeg väikeseks värskenduseks küps. Nagu näha, tegemist on kõige tavalisema formaadiga, kuid minu arvates on ta päris hästi loetav ja jälgitav. Tänaseks on mul veebipäevikusse kogunenud üle 800 sissekande. Selge see, et midagi leida on sellest hulgast juba veidi keeruline. Eriti blogi lugejatele. Seepärast on väga heaks lisanduseks Google'i pakutav otsingumootor, mis nüüd toob märksõnade kaudu kiirelt esile kõik, millest olen kirjutanud. Soovitan soojalt!

Esimeste tulemuste põhjal on tänastel Iraani presidendivalimistel oma koha säilitanud käremeelne Mahmoud Ahmadinejad. Kuigi veidi reformimeelsemate hoiakutega läänemaailmale silma pilgutanud aseri päritolu Hossein Mousavi on kuulutanud ennast samuti võitjaks, näib olukord soosivat ikkagi Ahmadinejadi. Iseenesest on valimised Iraanis üks omalaadne nähtus. Seekord soovis mõõduvõtus osaleda ligi viissada kandidaati, neist 42 naist. Revolutsiooniline kaardivägi sõelus neist siiski välja vaid neli, kellel lubati ette võtta valimiskampaania. 1980ndatel aastatel Iraani peaministriks olnud Mousavi oli kindlasti läänemaailmale (eeskätt USAle) meelepäraseim kandidaat. Uue reformimeelsema presidendiga oleks näiteks Obama administratsioonil olnud näiliselt lihtsam asju ajada. On ju kuulutatud avatud uste poliitikat Iraani suunal. Samas on preisdendivalimistel Iraanis siiski minu arvates rohkem väline sära, kui sisuline tähendus. Tegelik võim Iraanis on alates 1979. aasta islamirevolutsioonist keh...

Kauaoodatud lennuliini avamine Tallinna ja Peterburi vahel on kahtlemata heaks uudiseks Eesti-Vene suhetes. Kuigi tegemist on vaid suvise lennugraafikuga, näitab see siiski, et kahe riigi ametkonnad on võimelised saavutama mõlemale poolele huvipakkuvaid kokkuleppeid. Lennuühenduse avamine Peterburiga võib luua head eeldused nii majanduskoostöö edendamiseks meie lähinaabruse suurima linnaga, aga ka transpordikoostöö laiendamiseks Venemaaga. See uudis on vahelduseks positiivne ka Estonian Airile (foto: PM), kes on viimastel aastatel oma arendustegevuses olnud väga hektiline ning sihitu. Alles see oli, kui Air Baltic tegi Tartu-Riia lennuliini avamisega nii Estonian Airile kui Tallinna lennujaamale paraja ninanipsu. Ehk oleks aeg siiski veidigi liigutama hakata:)

Euroopa Komisjoni täna avalikustatud teatis Läänemere strateegiast ning detailsem tegevuskava on suur samm edasi 2006. aastal Euroopa Parlamendis Toomas Hendrik Ilvese ja Alexander Stubbi algatatud idee tegelikus elluviimises. Peagi algav Rootsi eesistumine Euroopa Liidus annab suurepärase võimaluse selle unikaalse strateegia vastuvõtmiseks. Kuigi täna võib kuulda teatavat umbusku mõnede Euroopa Liidu liikmesriikide seas, peaks naaberriigi eesistumine kinnistama arvamust, et tegemist on siiski kogu ühenduse huvides oleva strateegiaga. Kes on selle strateegia kujunemislugu jälginud, teavad, et tegemist on põhjaliku ning Läänemere ääres asuva kaheksa liikmesriigi ideid arvestava dokumendiga. Hea on see, et strateegia koordinaatoriks saab just Euroopa Komisjon, mis annab ettevõtmisele vajaliku üleeuroopalise mõõtme. Kuigi rahaeraldused on tänasel päeval kavandatud läbi olemasolevate struktuurifondide või teiste vahendite, näevad seatud tõsised eesmärgid (keskkonnakaitsest infrastruktuur...

Iirimaa oli üks nendest Euroopa riikidest, kus läinud nädalavahetusel peetud valimised kutsusid esile tõsise poliitilise maavärina. Seejuures kaotajaid oli korraga kaks - nii valitsev koalitsioon kui Lissaboni leppe vastased. Korraga peetud kohalikud ning Euroopa Parlamendi valimised tõid valitsevale koalitsioonile (liberaalne Fianna Fail ja Rohelised) ränga kaotuse. Peaminister Brian Cowenil tuleb seepärast juba homme vastakuti olla umbusaldushääletusega . Suure tõenäosusega suudab ta sõltumatute kandidaatide toel siiski oma koha säilitada. Kuid kas sellest piisab valitsemiskriisist väljumiseks. Iirimaa majandus on Lääne-Euroopa riikide kõige hapramas seisus. Tööpuudus on 13 aasta kõrgeimal tasemel, samas pole suurt eelarvedefitsiiti (13 %) suudetud maksutõusuga kuidagigi leevendada. Seepärast pole imestada, et Cowen on silmitsi ülimalt madala toetusega rahva seas (86 protsenti pole valitsuse tööga rahul). "Mässu" on alustanud ka Coweni enda erakonna liikmed. Kuid isegi olul...

Euroopa Parlamendi valimised kinnitasid veenvalt, et sellised stalinistlike mõtete levitajad nagu Bäckman ja Hietanen on Soomes täielikud marginaalid. Esimene kogus 549 ja teine 247 häält. Kui siia lisada veel juurde näiteks "aprillikangelase" Juri Žuravljovi (Politsei pildil õllekastiga, 26.04.07) häältesaak (584), siis võib päris kindlalt öelda, et provokatiivsele äärmuslusele panustavatel tegelastel puudub nii Eestis kui Soomes vähegi arvestatav toetuspinnas. See muidugi ei tähenda veel, et nende tegemistel ei peaks silma peal hoidma. Eestis on sügisel ees kohalikud valimised, mis võib aktivisaeerida äärmuslikumalt esinevaid tegelasi. Samas tahan rõhutada, et Žuravljovi ja ka Klenski kandideerimised eurovalimistel kinnitavad Eesti riigi demokraatlikkust. Just seda, mida nii mõnedki laia suuga siltidekleepijad püüavad eitada.

Seekordsed Euroopa Parlamendi valimised ei toonud kaasa suuri üllatusi. Nii nagu ennustati, võitsid valimised ülekaalukalt paremtsentristliku Euroopa Rahvapartei koosseisu kuuluvad erakonnad. Kõige enam kaotasid kohti sotsid ning liberaalid. Seega võib kergemalt hingata Jose Manuel Barroso, kes konservatiivina võib nüüd kindlamalt loota Euroopa Komisjoni presidendikoha säilitamisele. Eesti on tema jätkamist juba varem toetanud. Esialgsete tulemuste kohaselt saavad IRLi sõsarad Euroopa Parlamendis 267 kohta. Konservatiivid tegid puhta töö muuhulgas Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias, Hispaanias, Itaalias. Tõsi sellest tuleb ilmselt peagi maha lahutada Briti konservatiivid ja veel mõned liikmed, kes tõenäoliselt moodustavad oma fraktsiooni. Kuid isegi see ei võta Euroopa Rahvaparteilt liidrirolli. Sotsid said 159, liberaalid (kuhu Eestist siis 3 liiget) said 81 ja rohelised tublid 51 kohta. Kuigi mõnel pool saatis edu ka äärmusparteisid, ei mängi nad uues koosseisus mingit arvestat...

Homme valitakse Eestist Euroopa Parlamenti kuus saadikut. See on tähtis valik, sest nende inimeste tööst sõltub paljuski ka Eestile oluliste küsimuste menetlemine Euroopa Liidus eeloleva viie aasta jooksul. Viimastel nädalatel Eesti erinevates paikades inimestega kohtudes olen tajunud meeldivalt soosivat hoiakut meie erakonna senise tegevuse ning tulevikuplaanide suhtes. Loodan, et see hoiak peegeldub ka valimistulemustes. Mõned kõhklejad on arusaadavalt üle küsinud, miks ma peaksin just Isamaa ja Res Publica Liitu toetama. Pikema jututa toon viis põhjust, miks just nendel valimistel eelistada IRL i nimekirja number 105: 1. IRL on tõestanud, et suudab teha nii Eestis kui Euroopas õigeid otsuseid ka rasketel aegadel. Täna on meile kõige olulisemad majandusküsimused, eeskätt aga riigieelarve tasakaalu saavutamine ja tööpuuduse leevendamine. 2. IRL kuulub Euroopa Parlamendi suurimasse fraktsiooni. See tagab parima võimaluse Eestile tähtsate küsimuste algatamiseks ja läbiviimiseks. 3. Tunn...

See foto (autor Aleksander Saks) pärineb 24. veebruarist 1989. Sündmuspaigaks on Valga kesklinn. Esimest korda pärast pikki okupatsiooniaastaid on sinimustvalge lipp just saanud oma õnnistuse Jaani kirikus. Lipuga on Valga tänane aselinnapea Enno Kase, lipuvalves lahkunud vabadusvõitleja Juhan Teder ja siinkirjutaja. Heiskasime lipu sel päeval Valga kesklinna pargis asunud endisel ohvitseride majal.

Venemaa kaitseministeerium on juba mõnda aega oma veebikanalite kaudu "võitlemas" ajaloo "väänajate" vastu. Nüüd, pärast president Medvedjevi loodud tõekomisjoni, on tegevus mõistagi veelgi sihikindlam ning motiveeritum. Paar päeva tagasi ilmus nimetatud veebiküljel materjal , kus sõjateadlane polkovnik Sergei Kovaljov püüab tõestada, et II maailmasõja päästis valla poolakate paindumatus anda ära osa oma territooriumist ning et Balti riigid liitusid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Selles stalinistlikus käsitluses pole midagi üllatavat. Ometi rõhutab just kaitseministeeriumi infokanal sellise materjali ametlikkust. Tegemist pole millegi muuga, kui katsega täielikult õigustada Stalini ja Hitleri sobingut. Minu arvates on tänases Eesti Ekspressis intervjuu andnud Timothy Garton Ashil õigus, kui ta Venemaa "ajalooväänamist" väga ohtlikuks pidas. Eesti ja teised teemasse puutuvad riigid peaksid selle küsimuse tõstatama Euroopa Liidu tasandil. Ei maksa arvata...

Tänasest alanud USA presidendi Barack Obama kauaoodatud Lähis-Ida visiidiga teeb Valge Maja katse parandada suhteid araabiamaailmaga. Samas on selge, et al Qaeda ning teised islamiäärmuslikud jõud ei tee Obamal ja Bushil mingit vahet. Sellest viimasest andsid kinnitust nii Osama bin Ladeni kui tema "parema käe" Al-Zawahiri tänased raadiosõnumid . Obama on nendele samasugune "globaalne kurjategija" nagu oli tema eelkäija Bush. Ka Briti pantvangi tapmine Malis on märk sellest, et mingit meelemuutust usufanaatikute seas ei ole toimunud ega ole ka tulemas. Olukord Afganistanis, Pakistanis, Iraanis, Liibanonis, Somaalias, Iisraeli-Palestiina suhetes ja nii edasi annavad paraku piisava aluse äärmusjõududele oma tegevuse jätkamiseks. Obama administratsioon tajub ilmselt hästi, et USA imagot pole võimalik muuta lihtsalt presidentide vahetusega. Tõsi, diplomaatilises võimekuses mängivad persoonid suurt rolli. Kuid ikkagi. Siin on tegemist hoopis sügavama, põhimõttelisema ja...

Kui uskuda teateid Lõuna-Koreast, siis oli äsjaste tuuma- ja raketipingete peamiseks ajendiks ikkagi Põhja-Korea sisemise võimujärgluse kindlustamine. Eelmisest aastast südamerabanduse järel hinge vaakuv Kim Jong-il olevat riigi militaarse konsolideerumise kaudu surunud läbi oma noorima poja, 25-aastase Kim Jong-uni kinnitamise oma ametijärglasena. Tegemist on ebahariliku olukorraga, kus maailmas mitte keegi pole näinud Šveitsis haridust omandanud noorsandi kinnitatud fotot. Siinsel pildil (BBC) on noor Kim lapsena. Sedagi vaid väidetavalt. Kui kogu lugu päädib võimujärgluse küsimusega, siis võib eeldada Põhja-Korea taandumist agressiivsest retoorikast. Samas on kahtlane, et tuumaambitsioonid ning sõjakus Lõuna-Korea vastu kuhugi kaoksid. Kuna nii noorest Kimist kui kogu selle stalinistliku riigi õukonnakompositsioonist teatakse vähe, siis on mõistagi ka lootusetu teha pikaajalisi järeldusi.

Praegusel kiirel ajal on paras luksus raamatuid lugeda. Samas on vähemalt minu soovide nimekiri päris pikk. Oleks vaid rahulikumat aega:) Üks värskematest raamatutest, mis väärib kindlasti põhjalikumat tähelepanu, on Riigikontrolli ja kirjastuse SE&JS koostöös ilmunud "Faatum. Eesti tee hävingule". See räägib laiemalt läbi dokumentide ja fotode Eesti saatuseaastatest 1939-40, kusjuures peateljeks on toonase riigikontrolöri Karl Soonpää väga huvitavad päevikumärkmed. Näiteks saab Soonpää päevikut lugedes teada, - mida president Konstantin Päts, peaminister Jüri Uluots, kindral Johan Laidoner, ja teised riigimehed 1939. ja 1940. aastal valitsuses Eesti olukorrast ja saatusest tegelikult rääkisid; - kes oli see Eesti tipp-poliitik, kes tahtis pärast baaside lepingu sõlmimist asuda otsekohe kaitsekulutusi kärpima ja tegema rahva hulgas kihutustööd Nõukogude baasidele heakskiidu saavutamiseks; - missugused paberid ja miks lasi peaminister Kaarel Eenpalu ära põletada 1939. aas...

Kõige vähem, mida Eesti täna vajab, on poliitikute lühinägelik sõnasõda. Üheks selliseks näiteks oli tänahommikuse Terevisiooni intervjuu, kus räägiti kõigest muust kui täna Eestile tähtsatest otsustest. Olukord majanduses on sedavõrd keeruline, et õigete otsuste tegemiseks pragusel raskel hetkel tuleb unustada erimeelsused ning lähtuda riigi huvidest. Vastasel juhul oleme kõik koos kaotajad. IRLi eilne volikogu pööras tähelepanu just nendele otsustele, mida on vajalik teha eelarve tasakaalustamiseks ning töökohtade säilitamiseks ja uute loomiseks. Viimaste majandusnäitajate põhjal vajab selle aasta eelarve vähemalt 6,5 miljardi krooni suurust kärpimist. Kahjuks pole siiani meie partnerite seas olnud täit arusaamist sellest, et tühjad lubadused ning "punased jooned" tuleb unustada. Ma tahaksin meelde tuletada sõnasõja pidajatele, et IRL pööras juba aastapäevad tagasi tähelepanu eelarve kärpimise vajadusele. Kahjuks ei uskunud meie partnerid siis olukorra tõsidust ning nii on...

Läinud nädalal lahvatas uus pisiskandaal Euroopa Liidus, kui Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy muutis ootamatult ära oma visiidi Rootsi. Teatavasti saab meie läänenaabrist 1. juulist ELi eesistuja. Mitmed Rootsi poolt tõstatatud teemad, nende hulgas Türgi soosimine, polevat kuigi meeltmööda Prantsusmaale. Viimase piisa Sakrozy plaanide muutmisse olevat toonud Rootsi välisministri Carl Bildti intervjuu Prantsuse ajalehele Le Figaro, kus ta muuhulgas rääkis Türgist kui Euroopale strateegiliselt olulisest riigist. Elysee palee on visiidi ärajäämist põhjendanud asjaoluga, et Sarkozy ei tahtvat Türgi teemat tõstatada enne Eurovalimisi. Kuid see näib siiski vaid otsitud põhjusena. Pigem püüab Prantsusmaa ikkagi rohkem survestada oma troika (eesistumise kolmik Prantsusmaa, Tšehhi, Rootsi) partnerit teemadevalikul ning arvestama Pariisi huvidega. Sarkozy püüdis sarnaselt survet avaldada ka Tšehhi eesistumise eel ja ajal. Midagi enamat kui asjatuid pingeid see endaga kaasa ei toonud. Loode...