Lissaboni leping: kas juba ajalugu?


Kindlasti mitte. Euroopa Liidu valitsusjuhtide äsjane kogunemine Brüsselis andis küll palju kõneainet seoses Prantsuse-Saksa uue initsiatiiviga täiendada ühenduse aluslepingut, kuid samas ei tähenda see siiski katset avada Pandora laegas. Vähemalt on enamik liikmesriik just sellisel seisukohal.

Tegelikult taandub kogu probleem sellele, kuidas tagada tulevikus eurotsoonile kriiside tingimustes  toimekindlust. Kuna prantslased ja sakslased said Kreeka kriisis kõige enam kõrvetada, siis on nad mõistetavalt huvitatud ka oma koormuse jagamisest. 

Eestil kui konservatiivse eelarvepoliitikaga riigil, kes peagi liitub eurotsooniga, on kindlasti suur huvitatud võimalikke uusi riske maandava süsteemi loomisest. Eelmisel reedel kiitis Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon (ELAK) heaks valitsuse seisukohad seoses eelseisva ülemkoguga, kus muuhulgas oli jutuks ka alusleppe muutmise eeldus. Tõsi, pärast äsjast ülemkogu tuleb ELAK selle küsimuse juurde tagasi juba 8. novembril, et saada täpsemat infot toimunud kohtumisest ning edasistest sammudest.

Teatavasti peab president Herman Van Rompuy detsembri keskpaigas toimuvaks järgmiseks ülemkoguks välja pakkuma võimaluse, kuidas võiks Lissaboni lepet alalise kriisiregulatsioonimehhanismiga täiendada selliselt, et see ei peaks läbima uue ratifitseerimisprotsessi. Olemasoleva leppe alusel on seda võimalik teha siis, kui muudatus ei laienda Euroopa Liidu volitusi. 

Kuid vaatame, millised on konkreetsed ettepanekud. Siis saab ka Eesti parlament kujundada oma hoiakud. Igatahes on kujunenud olukord veenvaks kinnituseks siin blogis juba varem öeldule: Euroopa Liidu aluslepingud on dünaamiliselt arenevad.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?