NATO kohtumine on Eestile väga oluline


Hajuvate tuhapilvede kiuste homme algav NATO välisministrite mitteametlik kohtumine Tallinnas (Peeter Langovits, Postimees) on Eestile väga oluliseks diplomaatiliseks sündmuseks, millel on korraga mitu olulist mõjurit. Need puudutavad nii meie julgeoleku kui alliansi enda tulevikku, aga ka Eesti enda võimekust sarnaseid suurkohtumisi läbi viia.

Minu arvates on väga hea, et NATO välisministrid kohtuvad just sellel kevadel Tallinnas. Miks? Aga seepärast, et juba üksnes Eesti geopoliitiline asend ning meie julgeoleku väljakutsed (näiteks küberjulgeolek) pööravad nii osalejate kui kohtumist kajastavate ajakirjanike tähelepanu nendele teemadele, mis peaksid moodustama NATO uue strateegilise kontseptsiooni selgroo.

See tähendab, et vaatamata püsivatele kõhklustele NATO tulevikust, eksisteerib jätkuvalt väga selge vajadus vabasid ja demokraatlikke riike ühendava tõsise heidutusvõimekusega kaitsekoostöö järele. Kollektiivkaitse põhimõttest loobumine või selle sisu hajutamine tähendaks alliansi hävingut. Seda ei taha aga ükski liitlane. Loodetavasti annab Tallinna kohtumine sellele jõulise kinnituse.

Kui rääkida NATO suhetest kolmandate riikidega, sealhulgas Venemaaga, siis siin tuleks reaalpoliitiline soovmõtlemine tasakaalustada konkreetsete kriteeriumitega. Kui me tahame alliansis tõeliselt toimivat koostööd ning olemasolevate julgeolekuriskide jätkusuutlikku tõrjumist, siis me peaksime selgelt defineerima, kes on meie strateegilised partnerid.

Välja võiks tuua kolm peamist indikaatorit, mille abil määratleda alliansi strateegilist partnerit. Esiteks peaks see riik ühel või teisel määral jagama samu väärtusi, mis on NATO koostoime üheks põhiprintsiibiks. Teiseks näitab partnerluse tegelikku sisu see, kas riik on valmis panustama NATO välismissioonidesse. Viimasel juhul on mõistagi kõige olulisem täna Afganistanis toimuv. Kolmandaks on loomulik, et strateegiline partner ei tohiks töötada vastu NATO julgeolekuhuvidele. Veel vähem sobiks strateegiliseks partneriks riik, kes peab NATOt endale suurimaks julgeolekuohuks.

Eesti välisminister peaks kindlasti kasutama võimalust ning rõhutama oma kolleegidele NATO edasise laienemise olulisust. Eesti enda näide on ilmekaks tõenduseks, et väikeriik mitte üksnes ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut.

NATO kohtumise siseriiklikku dimensiooni ei saa samuti alahinnata. Tegemist on kõigi aegade kaalukaima rahvusvahelise kohtumisega, mida on Eestis peetud. Samas on ilmne, et nii Euroopa Liidu kui NATO liikmesmaana ei jää sarnane suurüritus meile viimaseks. Kasvõi näiteks 2018. aastal tuleb Eestil eesistujama juhtida Euroopa Liidu tööd. NATO kohtumise kogemus kulub seetõttu väga ära.

Kuigi kohtumise eelarve küündib kümnetesse miljonitesse kroonidesse, jääb see raha suuresti siseriiklikku ringlusse, andes kosutavat lisateenistust meie teenindussektorile.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave