Eesti on maailma netivabaduse liider

Uudis sellest, et Eesti on maailma netivabaduse liider, on kui päikesekiir meie igapäevases muserduses. Heritage Foundationi korraldatud uurimuses on võetud vaadelda 15 riiki, nende hulgas demokraatlikud ja autoritaarsed riigid.

Kuigi uurimuse autoreid võib hurjutada Eesti paigutamise eest Euroopa asemel endisesse Nõukogude ruumi, oleme jällegi kõige väiksema riigina selles valimis püstitanud teistele sellise standardi, mis isegi teisele kohale jäävale Suurbritanniale on veel kaugel püüda.

Eesti edukust põhjendatakse nii: "Estonia stands out as having particularly widespread access and strong protections for user rights and personal data". Igatahes on tegemist huvitava lugemisega.

Fotomeenutus eilsest Viljandimaa käigust

Euroopa Liidu asjade komisjoni väike delegatsioon (peale minu veel Evelyn Sepp) käis eile Viljandimaal tutvumas Euroopa Liidu vahendite rakendamisega. Üks kohtumistest leidis aset Viljandi Ühendatud Kutsekeskkoolis. Siin oleme koos kooli direktori Tarmo Loodusega, taustaks Gagarini pannoo. Vana-Võidu kool olevat olnud Nõukogude Liidus üks neljast koolist, millel oli kosmonaut Gagarini nimi.

Samuti rääkisime kutsekeskkooli õpilastele ja õpetajatele Eestist Euroopa Liidus.

Siin oleme sisenemas Pajumäe talu meiereisse ning hiljem piimakarja kaema lauta. Midagi sellist pole ükski ELAKi visiit veel varem kogenud. Kah ajalugu:)

Abja Gümnaasiumi X ja XI klasside õpilased olid usinad kuulajad ja küsimuste esitajad.

Tule mulle appi!

Euroopa Parlamendi valimised on 7. juunil. Kandideerin nendel valimistel oma erakonna - Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas teise numbrina. Valimisteni on tänasest jäänud veidi üle kuu aja. See saab olema põnev kampaaniaperiood ning eks alles 7. juuni õhtul näeme, mis on tulemused.

Selleks aga, et Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon - IRLi sõsarate konservatiivide fraktsioon saaks Eestist võimalikult hea esindatuse, kutsun kõiki mõttekaaslasi üles aktiivselt osalema nii valimistel kui ka tahtmisel osalema minu kampaanias. Kes soovib kampaaniameeskonnaga ühineda, andke märku kas e-mailil marko.mihkelson@riigikogu.ee või helistage numbril 5141442.

Samuti oleme Karoli Hindriksiga välja kuulutanud konkursi "Eesti otsib abi". Mida see endast kujutab ning kuidas konkursil osaleda, leiab vajaliku informatsiooni siit. Ärge kartke. Julge pealehakkamine on rohkem kui pool võitu!

EPP-ED leaders held a meeting in Tallinn

Välisministeeriumi ajaveeb on hea idee

Märtsi lõpust tegevust alustanud välisministeeriumi blogi on igati kiiduväärne algatus ning loodetavasti muutub see peagi üheks leotavamaks ajaveebiks Eesti välispoliitikast huvitatutele. Kes siis veel kui diplomaadid ise võiksid avada meie välissuhtlemises toimuvat.

Loomulikult paneb amet teatud piirid, kuid nagu kantsler Marten Kokk oma sissekandes viitab, pole ei personaalne ega kollektiivblogi kaugeltki uus nähtus diplomaatiamaailmas.

Eesti on maailmas tuntud kui e-riik, mistõttu oleks internetivõimaluste laiem ja julgem kasutamine ka diplomaatilise töövahendina kõigiti arusaadav.

Soovin välisministeeriumi töötajatele julgust ja järjekindlust ajaveebi sisustamisel. See pole kerge, sest nõuab pidevat pühendumist. Kuid välispoliitika ja meie lai esindatus üle ilma annavad piisaval hulgal igapäevaselt teemasid, mis paeluksid lugejate tähelepanu.

Sotši linnapea valimistel muutusteta

Eilsed valimised 2014. aasta taliolümpia linnapea kohale möödusid üllatusteta. Võimupartei kandidaat Anatoli Pahhomov sai väidetavalt ligemale 80protsendilise toetuse. Teise koha sai 13protsendilise toetusega Venemaa demokraatide üks väljapaistvamaid figuure Boriss Nemtsov.

Mida sellest tulemusest arvata? Esiteks oli juba enne valimisi ilmne, et oma sünnilinnas kandideerinud Nemtsovil puudusid tegelikud väljavaated saada Venemaa esikuurorti juhi ning 2014. aasta taliolümpia ühe peategelease roll. See lihtsalt ei passi kokku tänase Venemaa sisepoliitilise võimupassiansiga.

Teiseks oleks Nemtsovi edu loonud Kremlile tõsise peavalu, sest Sotši linnapea koht oleks andnud demokraatlikule opositsioonile võimaluse näidata tegelike alternatiivide olemasolu. Mõistagi tuli see ära hoida.

Kui uskuda Nemtsovi valimisstaabi andmeid, siis tehti valimised ära mitte eile, vaid eelhääletuse ajal. See on tüüpiline viis mittedemokraatlikes riikides hääletuste tulemusi mõjutada. Seega ei leidnud aset mitte valimised, vaid soovitud tulemuse vormistamine. Täpselt nii, nagu Venemaa viimastel valimistel on kombeks olnud.

Kuid vaatamata kõigele näitas nii Nemtsov oma kampaaniaga (üks näide siin) kui ka tulemus ise (eriti exit poll), et Venemaa inimesed pole sugugi nii joondu Kremli käskudele, vaid näevad ka teisi alternatiive. See annab siiski lootust, et demokraatlike jõudude tegevusel on oma eesmärk ning võimalused.

Vastuseks Eesti Päevalehe juhtkirjale

Eesti Päevalehe tänane juhtkiri "Ilustamata pilk Gruusiale" on oma sisult huvitav ning vajalik, kuid lugejat selgelt eksitav. Kindlasti on tähtis, et sündmustest Gruusias oleks meie ajakirjandusest võimalik saada objektiivset ning kriitilist pilti.

Olen ise siin kirjutanud, et Gruusia püsimine demokraatliku riigina on tähtis mitte üksnes Gruusia enda tulevikule, vaid laiemalt Euroopale, sealhulgas Eestile. Mida selgem on vastusurve demokraatlike protsesside vastastele, seda suurem on ka lootus püsivama stabiilsuse saavutamisele Euroopa Liidu idanaabruses.

EPL kirjutab tänases juhtkirjas, et "mitmed Eesti poliitikud, eriti Isamaa ja Res Publica Liidust, asetavad end endiselt selgelt Gruusia presidendi poolele". See on selge vale ning ei vasta mingil viisil tõele. Täpsemini väljendub selles poliitiline erapoolikus.

Nii IRLi kui Eesti ametlik positsioon suhetes Gruusiaga on alati olnud toetada nende püüdlusi tugevdamaks demokraatlikku ning õigusriiklikku riigikorraldust. Suhetes ühe demokraatliku riigiga ei lähtuta mitte persoonidest, vaid vabade valimiste tulemustest.

Nii on see ka Eesti-Gruusia suhetes. Eesti toetus on lähtunud Gruusia võimude vastavast soovist ning meie võimalustest. Seejuures pole kunagi olnud küsimus, kes on üks või teine konkreetne persoon ühes või teises institutsioonis. Eestile (ja IRLile) on tähtis, et Gruusia edeneks põhiseaduslikkuse raames ning poliitilised erimeelsused lahendataks ausate ja vabade valimiste kaudu.

Loomulikult on Gruusial küllaga nii seadusandlikke, majanduslikke kui julgeolekupoliitilisi vajakajäämisi. Olukorra teeb keerulisemaks kohalik kultuuritraditsioon, mis ei luba tihtipeale valida kõige lihtsamat ja valutumat teed probleemide lahendamiseks. Selleks on vaja kannatust. Nii grusiinidel, kui otsati meilgi.

Millal saab Islandist Euroopa Liidu liige?

Mitte kas, vaid millal saab Islandist Euroopa Liidu liikmesmaa. Selline küsimus on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Eriti pärast tänaseid ennetähtaegseid parlamendivalimisi, mida on eeldatavalt võitmas vasakpoolne koalitsioon.

Islandi majandusprobleemid, mis sundisid kaks aastakümmet võimul olnud iseolemismeelse paremtsentristliku valitsuse jaanuaris tagasi astuma, on tõuganud riigi Euroopa Liiduga ühinemise suunas.

Valimisi võitev vasakpoolne koalitsioon pole siiski mitte täielikult eurointegratsiooni pooldav, kuid eeldatavalt edukaim - sotsiaaldemokraatlik partei eesotsas vahevalitsuse peaministri Johanna Sigurdardottiriga võtab initsiatiivi Euroopa Liidu ja euro suunas. Viimane on arvanud, et euro võiks Islandil kasutusel olla juba nelja aasta pärast.

Islandi tee Euroopa Liitu ei kujune siiski lihtsaks jalutuskäiguks. Kuigi enamik Kopenhaageni kriteeriumitest on Islandil juba tänaseks täidetud, võib näiteks kalandustemaatika läbirääkimine võtta mitte kuid, vaid aastaid. Viimane on olnud näiteks Norrale takistuseks Euroopa Liiduga ühinemiseks.

Euroopal on torujuhtmed sõlmes

Kuigi Euroopa Liidu energiapoliitika on täna tunduvalt sõnakam ning rohkem ühtsuse poole kaldu kui veel mõni aasta tagasi, jääb veel paljugi teha. Eriti silmatorkav on liikmesmaade erinev suhtumine ida suunalt lähtuvatesse gaasitoruprojektidesse.

Venemaa president käis just Soomes Nord Streamile tuge tegemas. Soome tunnustuseks võib öelda, et seoses selle projektiga on keskkonnamure nendele alati peateema olnud ning sarnane vastus anti ka nüüd. Vähemalt avalikult.

Saksamaa seevastu on Nord Streamile jäägitut toetust jaganud. Schröderi roll on mõistagi läbinähtav, kuid ega ka kantsler Merkel pole oma suurfirmade huvidele vastu rääkinud. Kas sügisesed valimised toovad siin selgust?

Hoopis kummalisem või siis keerulisem on lugu lõunapoolsete torujuhtmetega. Teatavasti on Venemaa pakkumas Euroopale South Streami projekti, mis peaks tõrjuma Lõunakoridori ehk Nabucco torujuhtme tahaplaanile.

Ülehomme peakski Bulgaaria pealinnas toimuma South Streami promoüritus, millest pidi algselt osa võtma ka Venemaa peaminister Vladimir Putin. Moskva on soovinud näha Sofia deklaratsioonis South Streami tunnistamist Euroopa Liidu prioriteetseks projektiks. Brüssel pole selles minu teada aga kuigi veendunud ning loodetavasti sellist määratlust ei anta.

Euroopa Liidu eesistuja Tšehhi on aga 8. maiks kavandamas Prahas omakorda Nabucco toetuskonverentsi, kus peaksid osalema Türgi, Turkmenistani, Kasahstani, Aserbaidžaani ja Gruusia liidrid. Vaatlejatena nähakse veel Iraaki, Egiptust, Usbekistani ja Venemaad. Nabucco projekt peaks valmima 2014. aastaks, mis oleks ida-lääne-suunalises gaasitranspordis Euroopa Liidule vajalik alternatiivkanal.

Tegelikult vajab Euroopa Liit hädapäraselt liikmesriikide ülest lähenemist kõigile nendele torujuhtmetele. Vaid ühise positsiooni ning liikmesriikide huvisid arvesse võtva lähenemisega on võimalik vältida manipulatsioone ning hinnamänge mistahes gaasitootja poolt.

Sellega seoses on veelkord oluline üle rõhutada, kui oluline oleks Euroopa Liidu ühtse välispoliitika aktiviseerimine just Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia suunal.

Ettevaatust: tulemas on stalinistlik eelnõu!

Vene Föderatsiooni Riigiduuma asus täna oma ümarlaual arutama seaduseelnõud, mida on raske teisiti nimetada kui katset stalinismi rehabiliteerimiseks ja ülistamiseks. Kui see, "natsismi ilmingute" vastu võitlev dokument peaks seaduseks saama, ei paranda see mingil viisil Venemaa suhteid oma lähimate naabritega.

Arvestades selle pretsedenditu eelnõu teksti tõlgendusruumi ning suveräänsete riikide vastu lubatud sanktsioonide ulatust, võib ajaloo seesugune relvastamine Riigiduuma poolt hoopiski oluliselt halvendada kahepoolseid suhteid. Sisuliselt tähendaks see avalikult ideoloogilise pealetungi kuulutamist Euroopa õigusruumi vastu, kus on üheselt võrdsustatud kommunismi ja natsismi kuriteod.

Kuigi eelnõu tekst vajab põhjalikumat juridiilist analüüsi, tooksin välja viis olulisemat momenti, mis ka meil vaja silmas pidada:

Esiteks on tegemist seaduseelnõuga, mis ei piirdu üksnes Vene Föderatsiooniga, vaid püüab reguleerida õigusruumi suveräänsete riikide territooriumil. Nendeks riikideks on kõik endise Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riigid, lisaks veel siis Gruusia okupeeritud alad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Eelnõu kohaselt on Eesti Vabariik "uus" riik, mis tekkis 1991. aastal. Seega on teadlikult eiratud meie õigusliku järjepidevuse printsiipi. Teiste sõnadega määratleb see eelnõu Venemaa "eluliste" huvide piirkonna oma naabruses ning järgib Putini põhimõtet, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

Teiseks rõhutatakse 22. juunil 1941 kehtinud piire, millega püütakse kõigiti eirata Molotov-Ribbentropi pakti olemust ning Nõukogude Liidu sekkumist Teise maailmasõtta Saksamaa poolel juba 1939. aasta septembris.

Kolmandaks võiks tahtmise korral selle eelnõu kohaselt süüdlaseks tembeldada kõik inimesed, kes hingavad vaba riigi õhku. Sinimägedes sinilillede korjamine võib olla oma "natsimeelsuse" väljendamine.

Neljandaks meenutab uueks föderaalkehandiks pakutav Ühiskondlik Komisjon (Tribunal) oma olemuselt kurikuulast "leninlik-stalinistlikku troikat". Kolmandik liikmetest tuleks presidendi, kolmandik parlamendi ja kolmandik ühiskondliku kogu nimetatutest.

Viiendaks lubab eelnõu Venemaal rakendada sisuliselt kõiki vahendeid ja meetmeid "patustanud" riigi vastu alates viisakeeldudest kuni täieliku blokaadi või ÜRO sanktsioonideni. Välistatud on siiski sõjaline sekkumine.

Kindlasti leiab sellest tekstist veel ridamisi "pärleid". Kuigi täna on tegemist alles seaduseelnõuga ning pole välistatud, et presidendi allkiri just sellisele dokumendile jääb panemata, peaksid rahvusvahelised organisatsioonid (eeskätt Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja teised) ning kodanikuühendused kiirelt märku andma eelnõu mittevastavusest rahvusvahelistele õigusnormidele ning Euroopa Nõukogu põhimõtetele.

Euroopa Liit ei vaja uut energiahartat

Venemaa president Dmitri Medvedev teatas täna Soomes, et teeb ettepaneku muuta globaalseid energiasuhteid, asendades energiaharta lepingu uue raamdokumendiga. See on Kremli kaval käik varasemate kohustuste eiramiseks ning mitmete tõsiste juriidiliste probleemide lahendamiseks.

Medvedevi meelest ei ole Venemaa seotud 1994. aastal sõlmitud energiaharta leppega ning võib seepärast julgelt pakkuda uut lähenemist. Meeldetuletuseks siiski, et Venemaa kirjutas leppele alla, kuid ei ratifitseerinud hiljem seda. Pole välistatud, et lähema paari kuu jooksul teeb Haagi rahvusvaheline kohus otsuse, mille tulemusel siiski kinnitatakse Venemaa seotust energiaharta ning sellest lähtuvate kohustustega.

Kreml on mures, sest energiaharta kohustuste kinnitamine kohtu poolt võiks anda näiteks naftakompanii Jukos endistele omanikele võimaluse esitada Venemaaale hiigelnõude (vähemalt 28 miljardit eurot). Seda püüab Moskva mõistagi vältida.

Samas peaks olema Euroopa Liidu huvides, et mängureegleid ei muudetaks ühe poole survel. Energiaharta sätete üle võiks vaielda ja neid täiustada, kuid dokumenti ennast ei tohiks mingil juhul minevikku saata. Pealegi ei ole Euroopa Liit siin ainus tegur. Hartaga on liitunud 49 riiki, mistõttu on tegemist toimiva globaalse energiasuhteid seletava dokumendiga.

Medvedev Soomes, miks mitte ka Eestis

Kui Venemaa presidendile Dmitri Medvedevile sobib külastada Soomet (pilt: Delfi, A.Putting), siis sama hästi võiks ta viimaks vastu võtta ka Eesti presidendi küllakutse. Eesti on täpselt samasugune Euroopa Liidu liikmesriik Venemaa naabruses nagu Soomegi, mistõttu oleks ju loomulik sarnase visiidi toimumine.

Tänases Eesti Päevalehes on Jaanus Piirsalu pakkunud välja indikaatori Medvedevi tegevuse hindamiseks. Lisaksin omalt poolt veel ühe ja minu arvates meile olulisima. Selleks on Venemaa suhtumine Balti riikidesse, sealhulgas Eestisse. Või laiemalt kõigisse oma naabritesse.

Kui Medvedev peaks murdma oma eelkäijate jäise suhtumise ning võtma ette suhete paradigma muutmise Eesti ja teiste endiste Nõukogude impeeriumi koosseisu kuulunud riikidega, siis võiksime öelda, et miskit on tõesti muutumas. Eesti on korduvalt rõhutanud, et on valmis suhtlema ja probleeme lahendama kõigil tasanditel.

Seni aga, kuni Venemaa räägib kliima mittesobivusest kahepoolsetes suhetes, oleks väga ennatlik mingeid põhjapanevaid järeldusi teha Kremli tänase peremehe "pehmematest" sammudest.

Pakistan, Iraan ja Gruusia

Maailmas on pidevalt käimas kümneid erineva intensiivsusega konflikte. Alates Teisest maailmasõjast on olnud keskeltläbi 30 relvastatud konflikti aastas. Enamik nendest omab lokaalset iseloomu. Samas on terve rida potentsiaalseid kriisikoldeid, mis võivad oma mõjudega ulatuda palju kaugemale.

Pole välistatud, et käimasolev globaalne majanduskriis ning teatud rahvusvaheliste jõujoonte hajumine võib saada ajendiks mitmete suuremate vastasseisude ülekandumisele tõsisemate järelmõjudega relvastatud konfliktideks.

Soovitan jälgida arenguid vähemalt kolmes riigis:

Pakistan. Talibani ja al-Qaeda valitsusvastase tegevuse järsk aktiviseerumine selles tuumariigis on üks kõige kriitilisemaid küsimusi mitte üksnes Islamabadile, vaid kogu maailmale. Islamimässulised on kõigest sajakonna kilomeetri kaugusel pealinnast. Hoolimata valitsuse vastutulelikkusest ei kipu Tehrik-e-Talibani liider Baitullah Mehsud Pakistani võimudega kuigivõrd arvestama. Tänane enesetapurünnak (pildil, ITN) on vaid järjekordne kinnitus pingete kasvust. Mõistagi ei tee need arengud vähimalgi määral lihtsamaks NATO jõupingutusi Afganistani stabiliseerimisel.

Iraan. Teherani tuumaprogramm on valmistanud peavalu läänemaailmale juba mitmete aastate vältel. Tänane The Times tuletab taaskord meelde, et Iisraeli lennuvägi on täies valmiduses võtta ette õhurünnak Iraani tuumaobjektide hävitamiseks. Kui see peaks tõesti aset leidma, siis saab see olema kindlasti tunduvalt tõsisemate tagajärgedega, kui 1981. aastal läbi viidud Iisraeli õhurünnak Osiraki tuumaobjekti hävitamiseks Iraagis.

Gruusia. Viimastel päevadel on erinevatest allikatest saabunud üha rohkem informatsiooni sellest, et Vene Föderatsioon on koondamas vägesid Gruusia suunal. Avaldatud on ka väidetav ründeplaan, kus oma osa on mängida ka Pihkva dessantpolgul. Samas on raske uskuda, et Venemaa võiks provotseerida täiemahulise sõja. See tähendaks Kremlile selget eneseisolatsiooni.

Loomulikult on kriitilisi piirkondi teisigi. Somaalia piraadid või Põhja-Korea tuumaambitsioonid on samuti kõigi uudiste lemmikteemaks. Sõnaga, maailmas on küllaga tõsiseid ohukoldeid. Eesti ja meie liitlaste huvides on arusaadavalt suurkonfliktide ärahoidmine. Iga suurem geopoliitiline rahutus vaid pikendaks majanduskriisist ülesaamist ning tooks kaasa tunduvalt suuremaid rahvusvahelisi raputusi, kui me oskaksime ette arvata.

Sisustusmess ja "depressioonilehter"

Need, kes täna keskpäeval võtsid ette külastada Pirital sisustus- ja aiandusmessi, võisid vist küll tõsiselt üllatuda. Kõledas kevadtuules seisid inimesed pea sajameetrises järjekorras, et piletit hankida ja siis messipakkumisi uudistama minna. Kas see on tõesti märk "depressioonilehtrist", nagu Tallinnas "vahetust" nõudev Savisaar dramaatiliselt Eestis valitsevat olukorda kirjeldab?

Pigem on see ikkagi lootuse märk. Vaatamata keerulistele aegadele on majandusaktiivsus ning tarbimishuvi otsimas uusi väljundeid. Võiks ju arvata, et ehitus- ja kinnisvarabuumi kokkukukkumise järel lahtuks huvi ka seesuguse messi vastu. Eks Eesti näituste juhid ning messil pakkumisi tegevad ettevõtjad tea paremini, milline on tänane päev võrdluses kasvõi eelmise aastaga, kuid potentsiaalsete klientide huvi ei saa küll olematuks nimetada.

Küll olen aga Keskerakonna esimehega nõus, et eelolevatel valimistel saab üheks võtmeteemaks majandus. Eesti kitsamalt ja Euroopa laiemalt ei vaja kindlasti deklaratiivsust majanduse elavdamisel, vaid reaalseid otsuseid ning julgete ideede rakendamist.

Ennast upitavalt "Euroopa tasemel tegijaks" nimetav erakond blokeerib tuima järjekindlusega Eesti majanduse elavdamiseks ettevõetavaid samme (ettevõtete ekspordivõimekuse tagamispakett näiteks), mistõttu on raske uskuda, et ka Euroopa tasemel sellise käitumisega kuigi veenev ehk "tegija" oldaks. Pealegi napib liberaalidel Euroopas toetust, jäädes ligi kolm korda alla suurimale - konservatiivide fraktsioonile.

Eile kinnitas IRL oma programmi eelseisvateks Euroopa Parlamendi valimisteks. Selles rõhutame, et "siseturu jätkuv avamine ning inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumise täielik tagamine on Euroopa Liidu konkurentsivõimelisuse garantiiks ning aitab vastu seista protektsionismi ilmingutele."

Tööpuuduse tõrjumiseks ja Euroopa konkurentsivõime parandamiseks IRLi saadikud:

- teevad kõik selleks, et Eesti võimalikult kiirel ühinemisel euro-alaga ei tekiks ühtegi kõrvaltakistust;

- astuvad samme teenuste turu täielikuks avamiseks, taotledes inimeste, teenuste, kapitali ja kaupade täiesti vaba liikumist;

- toetavad uute töökohtade loomist ja ettevõtluskeskkonna parandamist, tehes ettepanekuid ettevõtluse arengut pärssivate regulatsioonide kõrvaldamiseks;

- seisavad teadusuuringute ja innovatsiooni osakaalu suurendamise eest Euroopa Liidu eelarves;

- teevad tihedat koostööd Eesti ettevõtjatega, tagades Eesti ettevõtjate huvide kaitse Euroopa Liidus;

- pooldavad energiaühenduste rajamist, mis liidavad Eesti ja teiste Balti riikide energiasüsteemid Euroopaga;

- toetavad Euroopa Liidu ühtse energiaturu loomist ja ühtse energiapoliitika kujundamist, mis suurendab Euroopa energiajulgeolekut;

- algatavad arutelu Euroopa Liidu valitsemiskulude vähendamiseks, juhtimisstruktuuride muutmiseks avatumaks ja tõhusamaks, kõrgemate ametnike privileegide vähendamiseks ning paberivaba asjaajamise sisseseadmiseks;

- töötavad selle nimel, et Euroopa Liidu liikmesmaade tarbijatel oleksid võrdsed võimalused teenuste ja kaupade kättesaamisel.

Selleks, et oma eesmärke (lisaks majandusele rõhutame solidaarset ja rohelist Euroopat ning ühtset välispoliitikat) ellu viia, on IRLil kõige paremad võimalused võrreldes meie teiste konkurentidega. Seda on kinnitanud juba Tunne Kelami väljapaistev töö Euroopa Parlamendi suurimas ja mõjuvõimsamas - Euroopa Rahvapartei fraktsioonis. Mida suurem on IRLi esindatus Euroopa Parlamendis, seda kindlam on ka Eesti huvide kaitsmine Euroopa Liidus.

Kolga kool vääris kõigiti tunnustamist!

Avatud Eesti Fondi tänane otsus tunnustada Kolga Keskkooli õpilaste ja õpetajate initsiatiivi suhetes Gruusia koolinoortega on igati kiiduväärt. Koosmeele auhind läks kõigiti õigetele inimestele, kelle eeskuju peaks innustama kõiki meie kodanikke aktiivsele hoiakule maailmas toimuva suhtes.

Olen Kolga kooli õpilaste ja õpetajate käest ise kuulnud nendest positiivsetest elamustest Goris, mis loodetavasti lõi noorte vahel sõprussuhted kogu eluks. Veebruaris Goris käies andsin sealsele linnapeale üle Kolga kooli kingitusena videomeenutuse õpilaste kohtumisest.

Mõne päeva pärast Kolga kooli kutsel Eestisse saabuvad Gori õpilased leiavad kindlasti eest sõbrad ning loodetavasti viivad nad siit koju tagasi kuhjaga häid emotsioone. Selles kõiges aga peegeldub parimal moel ehtne ja toimiv rahvadiplomaatia.

Keskerakond peab lugu Hitlerist

Ma ei kujuta ette ühegi vaba ja demokraatliku riigi, sealhulgas Euroopa Liidu liikmesmaa suurerakonda, kes oma poliitilisi vaateid propageerivas väljaandes tõstaks sellisel moel esile Adolf Hitlerit nagu tegi tänane Kesknädal.

Hitler on tõenäoliselt maailma ajaloo üks enim käsitletud persoone ning vaieldamatult jätkub ajaloolastel veel pikaks ajaks alust tema fenomeni üle vaidlemiseks. Samas on selge, et tegemist on kaasaja ühe suurima kurjategijaga, kelle seesugune promomine ennast liberaalseks pidava poliitilise erakonna poolt on täiesti arusaamatu.

Kuidas suhtuvad sellesse Keskerakonna kolleegid Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsioonis? Mida võiksid arvata näiteks Saksamaa juhtparteid, sealhulgas Keskerakonna sõsarad Vabadest Demokraatidest? Kuidas suhtub sellesse teemasse juudikogukond Eestis ja kaugemal? Mida arvavad Keskerakonna valijad, kellest enamiku tundeid Hitleri seesugune esiletõstmine ei peaks sugugi ükskõikseks jätma?

Ootan huviga, mida ja kas üldse sellest kirjutab Keskerakonnale truu Tšaplõgin oma Vesti Dnjas või kuidas reageerib Keskerakonna liitlaspartei Ühtne Venemaa. Vaevalt mingi reaktsioon järgneb, sest omasid ei saa ju peksta. Või ma eksin?

Kui keegi hakkab rääkima, et Kesknädal on vaba ajakirjanduse musternäide ja et kehtib toimetusvabadus materjalide valikul, siis see jutt on puhas silmapete. Tegemist on parteilehega, mis selgub hästi ka nimetatud artiklist. Seega on see kindel toimetuse (loe: keskerakonna) eelistus.

Skype murrab Euroopas vana mõtlemist

Skype on murdmas Euroopa suurte mobiilifirmade vastuseisu uue tehnoloogia (VoIP) rakendamisel. Hiljuti turule toodud Skype'i lahendused iPhone'ile on leidnud väga head vastukaja üle maailma. Samas on aga Euroopa üks suurimaid operaatoreid Deutsche Telekom blokeerinud selle aplikatsiooni kasutamise oma klientidele.

Nüüd on Euroopa Komisjon tulemas välja seaduseelnõuga, mis kohustab mobiilioperaatoreid lubama oma klientidele juurdepääsu VoIP lahendustele. Lisaks on kuulda, et blokeerimisega tegelevat Deutsche Telekomi võivad oodata seoses sellega õiguslikud sanktsioonid.

Kuigi mobiilihiiglaste mure on arusaadav, ei tohiks Euroopa Liit innovaatiliste ja tarbijasõbralike lahenduste blokeerimist ning seesugust protektsionismi mingil viisil toetada. Seepärast on kiiduväärt volinik Viviane Redingi tegevus vastava eelnõu ettevalmistamisel. Minu teada on selles osas tubli tööd teinud ka Eesti majandusminister Juhan Parts.

Kuna telekommunikatsiooni teemal on peagi ees kuulamised Euroopa Parlamendis, siis Eesti saadikud peaksid võimalikel muudatusettepanekutel silma peal hoidma. Eesti huvides oleks avatud, kunstlike piiranguteta ning globaalse konkurentsivõimekusega ühisturu tugevdamine Euroopas.

Tšehhi valitsuse kukkumine pole erand

Tšehhi valitsuse kukkumine Euroopa Liidu eesistumise ajal on kahtlemata murettekitav, kuid pole kindlasti laiendatav kõigile Euroopa väikeriikidele. Lahkuva peaministri Topolaneki kibedast meelest võib küll aru saada, kuid oma valitsuse ebaõnnestumist ei saa küll kuidagi teiste riikidega seostada.

Tõsi ta on, et eriti viimasel ajal on Ida-Euroopa suunal olnud palju kõõriti vaatamist. Põhjuseks on olnud nii majanduslik kui poliitiline ebastabiilsus. Üksteise järel on kukkunud Läti, Ungari ja nüüd ka Euroopa Liidu eesistusja Tšehhia valitsus.

Kui Topolanek on nüüd arvanud, et tegemist on justkui Ida-Euroopa riikide probleemiga, siis see on selge liialdus. Viimati kukkus eesistuja riigi valitsus 1996. aastal Itaalias ning 1993. aastal Taanis. Seega pole demokraatlike muutuste eest "kaitstud" ükski vaba maa.

Gruusia ebaõnnestumist tuleb vältida

Viimaste päevade massimeeleavaldused Gruusia pealinnas annavad märku sellest, et tee demokraatlike vabaduste ja toimiva õigusriikluse suunas pole selles riigis kuigi kerge. Ometi on positiivne, et vähemalt selle hetkeni pole meeleavaldused väljunud rahumeelse protesti piiridest.

Neid, kes sooviksid Gruusia kui suveräänse ning demokraatliku riigi ebaõnnestumist, pole ilmselt kuigi vähe. Opositsiooni pidev ja programmitu tänavapoliitika ning president Saakašvili liiga hektiline juhtimisstiil on murendanud ka mitmete Gruusia sõprade usku. Isegi siin Eestis olen mõne diplomaadi käest kuulnud väsimust ehk pettumust selles, mis Gruusias toimub.

Mina küsiksin vastu - kas tõesti leidub neid, kes lootsid kiireid ning valutuid muutusi Gruusia sisepoliitilises süsteemis? Meilgi küsivad paljud, miks nad ei suuda olla nagu meie. Aga mõelgem veidigi tagasi Gruusia lähiajaloole (kasvõi viimasele 20 aastale) ning siis saab selgeks, et tänane seis vaatamata paljudele probleemidele on oluliselt lähemal toimivale ning jätkusuutlikule demokraatlikule süsteemile.

Loomulikult pole kuhugi kadunud võimalused, et Gruusia ebaõnnestuks. Ka tänagi on saabunud teateid, et Venemaa koondab jõudusid okupeeritud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia lõunapiiridele. Kui siia lisada majandukriisi ning poliitilise ebakindluse lagundavad tegurid, siis on selge, et Gruusial seisavad ees väga keerulised ajad.

Usutavasti suudavad Gruusia sisepoliitilised oponendid erimeelsused lahendada siiski läbirääkimiste teel. Sellele kaasaaitamisel võiks Euroopa Liit mängida juhtivat rolli. Vähemalt tundub Euroopa Liidu esindaja Peter Semneby tegevus sellele viitavat.

Eesti ei tohiks minu arvates kindlasti vähendada oma välispoliitilist aktiivsust Gruusia suunal. Pigem vastupidi. Eelolevad kuud ja aastad on murrangulised Gruusia tuleviku suhtes. Kui Gruusia peaks murduma, tähendab see tõsist tagasilööki nii Lõuna-Kaukaasia regioonis kitsamalt kui meie idanaabruses laiemalt. Eesti julgeolek sellest kindlasti tugevamaks ei muutu.

Euroopa peaks Moldovas olema aktiivsem

Viimaste päevade sündmused Moldovas on paraku tõestamas, et Euroopa Liidu välispoliitika eesskõnelejatele ei kipu mitte alati korda minema see, mis toimub meie vahetutel piiridel. Javier Solana kutsus küll eile üles Moldova vaenupooli rahu säilitama, kuid peagi käivituva idapartnerluse eeltaktis ootaks tunduvalt aktiivsemat hoiakut.

Ma olen siin täiesti nõus Euroopa Välissuhete Nõukogu analüütiku Nicu Popescu arvamusega, kelle meelest peaks Euroopa Liit viivitamatult sekkuma Moldova sisepoliitilisse patiseisu ning nõudma konkreetsete sammude astumist.

Võimaluse sedavõrd aktiivseks käitumiseks annaks nii president Voronini eilne abipöördumine lääneriikide poole kui ka peatne Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammi käivitamine. Kui võtta arvesse, et enam kui pool Moldova väliskaubandusest on seotud Euroopa Liiduga ning et 70 protsenti elanikest soovib integreerumist Euroopaga, siis oleks ka mõistetav Brüsseli nähtavam kohalolek tänaste segaduste lahendamisele kaasaaitamises.

Moldovas on täna kujunenud sisuliselt murdemoment - kas minnakse õigusriikluse teed ja lahendatakse probleemid seadusi austades (nii ühelt kui teiselt poolelt) või pälvib enamuse jõupoliitika ning eriarvamuste vägivaldne mahasurumine.

Euroopa Liidult ootaks aga aktiivsemat sekkumist. Eriti nüüd, kui Moldova võimud on süüdistamas üht Euroopa Liidu liikmesmaad - Rumeeniat, korratuste organiseerimises. Ka Balti riigid, sealhulgas Eesti, kellele Moldova on olnud viimastel aastatel abiprogrammide üks sihtriike, võiks veidi aktiivsemalt partnereid tegevusele utsitada.

Mis toimub Moldovas?

Tänased uudised Moldova pealinnast on kõike muud kui rõõmustavad. Nagu pildil näha, on parlamendihoone rüüstatud, sama on tehtud presidendi residentsiga. Lehvivad Rumeenia ja Euroopa Liidu lipud. Nendelgi minutitel on Chisinau kesklinnas tuhandeid noori. Põhjus rahutusteks on paari päeva eest toimunud valimised ning kommunistide järjekordne võit.

Rahvusvahelised vaatlejad, sealhulgas Euroopa Parlamendi esindaja Marianne Mikko, on nimetanud valimisi ausateks ning seaduslikeks. Selle hinnanguga ei näi aga nõustuvat osa opositsioonist, kes on kutsunud inimesi protestima valimistulemuste vastu.

Moldova president Voronin on pöördunud lääneriikide poole abipalvega sekkuda korra taastamiseks. Näib, et olukord on võimudele tõesti kriitiline. Online-uudiseid ja pildimaterjali on võimalik jälgida siit või ka siit.

Aeg järelduste tegemiseks on mõistagi kaunis noor. Üks on aga kindel, et midagi taolist pole Moldova sisepoliitikas varem toimunud. Kas see on mingi suurema murrangu algus või üksnes opositsiooni jõuetu ning tulutu protest, selgub hiljem.

Samas on Moldova üks nendest Euroopa Liidu idapartnerluse riikidest, kelle liider peaks täpselt kuu aja pärast lendama Prahasse pidulikule tippkohtumisele. Edendamaks oma riigis demokraatiat ning integreeritust Euroopasse. Moldova liidrid on olnud küllaltki skeptilised Euroopa algatustesse. Kas kriitilised sündmused pealinnas mõjutavad kuidagi Voronini suhtumist Euroopa Liitu, näeme lähematel nädalatel.

Eesti pole kuigi välisturistisõbralik

Võib-olla on see arvamus pisut liialdatud, kuid viimastel päevadel mitmes Eestimaa paigas ringi liikudes olen tabanud ennast just selliselt mõttelt. Kui panna ennast välismaalase nahka, kes püüab näiteks täna Eestis omal käel ringi liikuda, suunatahvlitest abi otsida või ka mõningaid põnevaid paiku külastada, siis tuleb tal kas eesti keel ära õppida või seljakotiga raamatuid kaasas tarida. Või jäägitult Tom-Tomi usaldada:)

Mõned viiped. Tallinnas ja mujal üle Eesti leiab vaid üksikuid ingliskeelseid suunatahvleid, mis juhatavad autojuhti kas kesklinna, lennujaama, sadamasse või mõnda teise olulisse paika. Seejuures on Tallinnas näiteks Järvevana teel märk, kus suunaviidal vaid ülilakooniline täht C. See vist peaks tähendama inglise keeles kesklinna?

Üle Eesti on viimastel aastatel teedele ilmunud tänuväärselt palju viitasid muinsusobjektidele, kuid peaaegu valdav enamus nendest on üksnes eesti keeles. Tallinna-Virtsu teelt leiab vist vaid Laitse lossile viite ka inglise keeles.

Saaremaa praamil ütleb kapten küll tere, mainib teekonna pikkust ja soovib head reisi, kuid hoolimata lätlaste, venelaste, soomlaste või teiste pardalolekust kõlab see kõik vaid eesti keeles. Miks mitte soovida head Saaremaa avastamist või lihtsalt reisi jätku ka mõnes teises keeles.

Eestis on küllaga ajaloolisi objekte, mis pälviksid välisturisti tähelepanu. Aga mida ta teeb näiteks Pöide või Muhu Katariina kiriku (pildil) juures (pelgad näited), kui need on lukus ning puudub igasugune informatsioon nende ajalooliste hoonete saamisloost. Mitmekeelsed infotahvlid on küll kulutus, kuid siiski hädavajalik elementaarse turismisõbralikkuse väljanäitamiseks.

Väljaspool Tallinna vanalinna on Eestis küllaga põnevaid paiku, mis võiksid välisturistidele huvi pakkuda. Miks ei võiks me seda nendele lihtsamaks ja nauditavamaks teha? Turism - see on ju arvestatav sissetulek meie majanduses.

Rasmussen on Eestile hea valik

Türgi andis järele ning värske Maarjamaa Risti kavaler Anders Fogh Rasmussen saigi NATO tulevaseks peasekretäriks. See on Eestile kahtlemata hea uudis, sest Taani peaministri näol on tegemist meie kauaaegse sõbra ja toetajaga.

Samas olen endiselt arvamusel, et nii NATO kui Euroopa Liidu kontekstis on ammu käes aeg, millal liidripositsioonidele võiks tõusta keegi viimastes laienemisringides liitujatest. Kuna seekord jäi NATOs see samm veel astumata, võiks Eesti päris tõsiselt mõelda oma kandidaadi lobimisele tulevikus. Selline inimene on meil juba täna olemas.

Ma võin eksida, kuid Rasmusseni edu NATOs teeb keeruliseks kui mitte võimatuks Rootsi välisministri Carl Bildti võimalused saada Euroopa Liidu tulevaseks "välisministriks". Vähemalt on analüütikud sellele viidanud. Kahte head on muidugi raske tahta.

Lääneriikide ülemvõim lõpukorral?

G20 riikide liidrite äsjane kohtumine Londonis kinnitab juba mõnda aega levivat arvamust - lääneriikide poliitiline ja majanduslik ülemvõim maailmas on hakanud taanduma. Kui veel viimase tõsisema kriisi ajal kümmekond aastat tagasi tegid otsuseid 7 maailma juhtivat (demokraatlikku) tööstusriiki, siis nüüd on nii Hiina, India, Brasiilia, Saudi Araabia, Mehhiko, Lõuna-Korea, Indoneesia kui teised kindlalt laua taga.

Ilma nendeta pole tänases globaalses maailmas kuigi mõeldav mingigi arvestatava ja püsiva arengutrendi määramine. Olgugi, et Euroopa Liit ja USA annavad kokku ligemale 60 protsenti maailma SKTst, on nende mõju ja haare nõrgenev.

G20 riigid kogunesid esimest korda rahandusministrite tasemel 1999. aastal Berliinis. Viimased kaks kohtumist, Washingtonis ja Londonis, on peetud aga juba kõige kõrgemal tasemel. Eks ole mõjutajaks mõistagi rahanduskriis, kuid ilma selletagi on Hiina ja teiste esiletõus märgatav.

G20 riigi (nende hulgas tegelikult ka Eesti kui EL liikmesmaa) majandused annavad täna kokku 85 protsenti maailma SKTst, neli viiendikku maailma kaubandusest ja kaks kolmandikku maailma elanikkonnast.

Tegelikult on huvitav, kas ja kuidas ikkagi jaotuvad käimasoleva kriisiga ümber maailma majanduse ja poliitika jõujooned. London andis vähemalt indikatsioone, et lääneriikide unilateraalsus suurotsuste tegemisel jääb eelmisse sajandisse. Uuel ajastul on globaalne maailm toonud otsustajate sekka uued mõjutajad ning see võib eelolevatel aastatel oluliselt muuta maailma poliitilist kaarti.

Skandaalsed reklaamid Kiievi kesklinnas

Nagu edastavd uudisteagentuurid, on Kiievi kesklinna salapärasel moel ilmunud hulgaliselt poliitiliselt provokatiivseid reklaamplakateid. Nendel on kirje "Projekt Rossija" (Projekt Venemaa) esitatud endise N. Liidu kontuuride taustal ning see sõnapaar on kirjutatud kõigis endiste liiduvabariikide keeltes, sealhulgas ka eesti keeles.

Ukraina ajakirjanikud kahtlustavad, et tegemist võib olla reaktsiooniga hiljutistele Ukraina-Euroopa Liidu gaasikokkulepetele. Samas pole mingit informatsiooni, kes ja miks sellise reklaamiga on välja tulnud.

Kas Obama kordab Clintoni viga?

USA ja Venemaa presidentide esimene, 1. aprilli kohtumine Londonis ei toonud üllatusi. President Obama suutis vältida eelkäija hingevaatamisjuhtumit ning Medvedev hoidis karmi koduse läänevastase retoorika vaka all. Juurateadmiste kaudu ennast kokku sobitanud presidendid kuulutasid, et on valmis suhteid jätkama uuelt lehelt.

Tegelikult juhtus see, mida oodati. Peatähelepanu keskendati relvastuskontrollile ning Afganistanile. Strateegilise relvastuse piiramise leppe (START I) aegumine aasta lõpul on üks tegureid, mis määrab vähemalt lähemal ajal USA-Vene suhete päevakorra.

Tuumarelvastuse piiramise teema on Obamale iseenesest mugav, sest Senati väliskomisjonis oli just see valdkond talle lähedane. Vabariiklase Richard Lugari kontoris Kapitooliumil märkasin eelmisel aastal näiteks suurt pilti, kus Obama seisis ühe Ukraina endise raketišahti taustal. Lugar on aga endise senaatori Sam Nunniga teatavasti aktiivselt tegelenud Vene tuumarelvade küsimusega.

Tuumaküsimus on mugav ka Medvedevile, sest see on üks väheseid teemasid, milles Kreml võib ennast Valge majaga tunnetada võrdsena ning endale soodsamaid positsioone välja kaubelda. See omakorda aga võib viidata sellele, et Venemaa ei pruugi sugugi kiirustada suurte lepeteb saavutamisega.

Esimese 70 minuti põhjal on muidugi ennatlik teha suuri järeldusi. Eks rohkem annab võimalusi analüüsiks presidentide järgmine kohtumine juulis Venemaal. Ometi kipub Obama algus meenutama mõneti Bill Clintoni esimest paari aastat, mil suhetes Venemaaga kõlas loosung "Russia first". Huvitav, kaua võib Obamal minna, et tajuda uue reseti vajadust?

Saavutamaks soovitud tulemusi relvastusläbirääkimistel või ka Venemaa kaasamisel näiteks Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamisele, tuleks Washingtonil kindlasti kusagil järele anda. Ühes viimases poliitikasoovituses suhetes Venemaaga on endised senaatorid Chuck Hagel ja Gary Hart veelkord maininud, et NATO laienemine ning raketikilbi osiste rajamine Ida-Euroopasse tuleb peatada. Tõsi, midagi nii kummalist, kui see raport, pole ma juba tükil ajal lugenud.

Ka Moskva on juba jõuliselt Washingtoni survestamas. Medvedevi arvamusloos Washington Postis on selgelt öeldud, et suhted halvenesid eeskätt tänu president Bushi NATO laiendamispoliitikale ning katsele rajada Ida-Euroopasse raketitõrjesüsteemi osad. Seega süüdi ikka ameeriklased, mitte aga Putini oskuslikult süvendatud lääne- ehk vaba maailma vastasus Venemaal.

"Keemiliste reaktsioonide" ootel

Vähemalt täna ja homme on uudised Londonist suurema tähelepanu all kui tavaliselt. USA president Barack Obama alustab oma esimest üle-ookeani turneed kohe väga märgiliste kohtumistega. Täna leiab aset tema esimene kokkusaamine Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga ning homme otsivad G20 liidrid ühisosa maailma majanduse elavdamiseks.

Kui siia veel lisada kohtumised Euroopa Liidu juhtidega Prahas ning NATO tippkohtumine nädala lõpus, siis tuleb sellest kõigest kokku USA presidendi päris tõsine testimine. See pole enam kampaania, kus on vaja meeldida, vaid tegelik ja päris karm maailm, on mitmed USA väljaanded oma presidendile meelde tuletanud.

Maailm ootab pingsalt sõnumeid sellest, kuidas sulandub Obama oma kolleegidega? Millised on esimesed märgid personaalsetest keemiatest? Kas vaadatakse jälle kellegi silmadesse ja leitakse hingesugulust või suudetakse soovmõtlemist paremini peita?

Samas ei maksa muidugi ka neid (tipp)kohtumisi liigselt üle tähtsustada. Tegelik töö toimub ikkagi mujal ning suured lauavestlused on ju kõigest jäämäe tipp. Aga sümbolismi, vihjeid tulevikule ning prioriteete võib nendest kohtumistest ikkagi välja lugeda.