Obama julged avangud, kas jätku jagub?
USA presidendi Barack Obama esimesed nädalad on olnud täis aktiivsust nii sise- kui välispoliitikas. Majanduskriis ei lase mõistagi oodata, kuid lisaks kodustele muredele on Obama võtnud ette julged avangud paljudes rahvusvahelistes küsimustes.
Üks viimastest jõulistest avangutest oli tema tänane pöördumine Iraani avalikkuse poole suhete silumiseks diplomaatliste sammude kaudu. See on põhimõtteline seljapööre Bushi retoorikale, kus Iraan oli tembeldatud kurjusetelje riigiks.
Varem on Obama administratsioon vajutanud reset-nuppu suhetes Venemaaga, tugevdanud Hiinaga majandussidemeid, suurendanud vägesid Afganistanis, teatanud Iraagist lahkumisest, hoiatanud Põhja-Koread ja nii edasi.
Rahvusvahelisi algatusi ning aktiivsust on Obama kahel esimesel kuul olnud rohkem kui seda keegi oleks ette ennustanud. Eriti veel ajal, kui kodused majandusmured eeldavad tõsist tähelepanu.
Nii ongi USA avalikus arvamuses tekkimas kahtlus, kas Obama pole mitte võtnud ette liiga suure tüki ning kas tal ikka jagub piisavalt aega ja energiat majanduskriisi väljakutsetega tegelemiseks.
Valge maja rahvusvahelised algatused on suuresti kantud soovist tõmmata selge veelahe Bushi ajastuga. See paistab kõikidest sammudest välja. Samas on hetkel veel raske hinnata, kui palju on selle kõige taga suurt strateegiat, kui palju aga lihtsalt taktikalist kuvandimuutust.
Eesti seisukohast on kahtlemata positiivne USA administratsiooni soov leida teravatele küsimustele lahendusi aktiivseid diplomaatilisi jõupingutusi ning multilateraalset koostööd kasutades.
Samas tuleb silmas pidada, et liigne soov "läbimurret" saavutada võib viia mõningatest põhimõtetest taganemiseni. Kahjuks võib nii kannatada saada vaba maailma väärtuspõhimõtted, mis on eriti olulised just Eesti-sugustele väikeriikidele.
Üks viimastest jõulistest avangutest oli tema tänane pöördumine Iraani avalikkuse poole suhete silumiseks diplomaatliste sammude kaudu. See on põhimõtteline seljapööre Bushi retoorikale, kus Iraan oli tembeldatud kurjusetelje riigiks.
Varem on Obama administratsioon vajutanud reset-nuppu suhetes Venemaaga, tugevdanud Hiinaga majandussidemeid, suurendanud vägesid Afganistanis, teatanud Iraagist lahkumisest, hoiatanud Põhja-Koread ja nii edasi.
Rahvusvahelisi algatusi ning aktiivsust on Obama kahel esimesel kuul olnud rohkem kui seda keegi oleks ette ennustanud. Eriti veel ajal, kui kodused majandusmured eeldavad tõsist tähelepanu.
Nii ongi USA avalikus arvamuses tekkimas kahtlus, kas Obama pole mitte võtnud ette liiga suure tüki ning kas tal ikka jagub piisavalt aega ja energiat majanduskriisi väljakutsetega tegelemiseks.
Valge maja rahvusvahelised algatused on suuresti kantud soovist tõmmata selge veelahe Bushi ajastuga. See paistab kõikidest sammudest välja. Samas on hetkel veel raske hinnata, kui palju on selle kõige taga suurt strateegiat, kui palju aga lihtsalt taktikalist kuvandimuutust.
Eesti seisukohast on kahtlemata positiivne USA administratsiooni soov leida teravatele küsimustele lahendusi aktiivseid diplomaatilisi jõupingutusi ning multilateraalset koostööd kasutades.
Samas tuleb silmas pidada, et liigne soov "läbimurret" saavutada võib viia mõningatest põhimõtetest taganemiseni. Kahjuks võib nii kannatada saada vaba maailma väärtuspõhimõtted, mis on eriti olulised just Eesti-sugustele väikeriikidele.
Kommentaarid
Tasub veel lisada, et ka Kuuba puhul on kaalumisel sanktsioonide pehmendamised, raketikilbi puhul ollakse nõus selle vajalikkust/koostööd arutama.
Võib vabalt kihla vedada, et ei Khomeinile ega Castrole väljapakutud rääkimise võimalus eriti ei meeldi - märksa lihtsam oli osutada USAle kui kõigis asjades süüdi olevale.
Läbirääkimiste tagasilükkamine aga näitab, et tegelt Khomeini/Castro/kes iganes tegelt ise ei soovi mingeid muutusi.
Salasilm.