Miks Eesti ei toetanud Leedut Brüsselis?

NATO liikmesmaade välisministrite kohtumine Brüsselis andis tulemuse, mida juba mõnda aega tagasi kardeti. USA uue administratsiooni survel alustati Venemaaga suhteid "uuelt lehelt" ehk pöörduti tagasi "tavalise äri" juurde.

Põhjuseid on vähemalt paar, kui mitte rohkem. Esiteks on USAle vajalik taastada suhtlustasand Venemaaga, et luua eeldused relvastuskontrolli ning mitmete teiste küsimuste (Iraani ja Põhja-Korea tuumaprogramm) käsitlemiseks. Teisalt mõistetakse, et Venemaa võib oluliselt mõjutada NATO operatsiooni kulgu Afganistanis.

Kõik see oleks täiesti arusaadav ning isegi hädavajalik, kuid kas seda pole tehtud mitte jällegi mõne teise riigi huvide ja julgeoleku arvelt. Venemaa pole vähimalgi viisil täitnud neid nõudeid, mida NATO pärast Venemaa Gruusia vastast agressiooni esile tõi.

Nüüd räägib ka Eesti välisminister Urmas Paet hoopis sellest, et Venemaale tuleb anda võimalus. Milline võimalus? Kas võimalus oma okupatsiooni Gruusias tugevdada? Või võimalus lääneriike jätkuvalt segadusse ajada ning lõhestada?

Kahju, kuid seegi kord jäi Brüsselis rahvsuvaheliselt kuulmata Eesti välisministri selgem seisukoht. Leedu ja Tšehhi välisministrid olid vähemalt põhimõttekindlad ning esitasid oma argumendid, miks oleks Venemaad vara lasta suure laua taha.

Paeda käitumine on pisut kummaline arvestades tema erakonna hoiakuid. Äsja võttis Reformierakond vastu programmi Euroopa Parlamendi valimisteks, kus öeldakse, et Venemaale ei tuleks teha erandeid.Head oravad, välisminister Paet esindab just nimelt erandite tegemist Venemaale oma käitumise või vähemalt vaikimisega. Ei maksa lubada programmis seda, mida ise pole võimelised täitma.

Kommentaarid

Marko Mihkelson ütles …
Mõttevärskenduseks arvamus Andrei Illarionovilt. Vaadake eriti paari viimast lõiku: http://www.internationalrelations.house.gov/111/ill022509.pdf

Ja teine viide Vene vägedele Abhaasias: http://www.newsru.com/world/06mar2009/49years.html
06 märts, 2009 10:54
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave