Kellest saab NATO järgmine peasekretär?

Juba mõne nädala pärast seisab alliansil ees tõsine otsus - kellest saab tubli tööd teinud Jaap de Hoop Schefferi mantlipärija? Diplomaatilistes ringkondades räägitakse inimesest, kes oleks võimeline ühendama liitlasi ning mitte ärritama välismaailma.

Sellist poliitilist figuuri, kes rahuldaks kõiki, on mõistagi raske, kui mitte võimatu leida. Samas näib, et kandidaatidest puudu ei ole. Juba täna räägitakse vähemalt viiest erinevast poliitikust, kes on valmis tõsiselt kandideerima sellele mõjukale ametikohale.

Milline võiks siin olla Eesti huvi? Kindlasti oleks meile samuti oluline, et uus peasekretär suudaks NATO toimevõimekust ning ühtsust suurendada. Samas peaks ta siiski olema võimeline adekvaatselt ja kui vaja, ka põhimõttekindlalt, kaitsma liitlaste ühishuve väliste survestajate eest.

Kuivõrd NATO on meie julgeoleku üks alustalasid, siis peaks Eestigi otsus olema kõigiti läbikaalutud. Kui võtta need, kes potentsiaalselt võiksid tõusta peasekretäriks, siis minu arvates on Eestile üks eelistatumaid kandidaate Poola praegune välisminister Radosław Sikorski. Mitte selle pärast, et ta justkui esindaks uusi liitujaid NATOs, vaid eelise annaks Sikorski enda tähelepanuväärne karjäär.

Kriitikud arvavad, et Sikorskile võib saatuslikuk saada tema varasemad kriitilised väljaütlemised Venemaa aadressil. Kuid kas see on tõesti teema, mida peaksime täna NATOs kartma? Minu arvates mitte. Sikorski on näidanud, et on võimeline proaktiivseks ning tulemuslikuks diplomaatiaks. Just sellist hoiakut vajab NATO täna, kes oma 60. juubeliaasta tippkohtumise künnisel otsib uut hingamist.