Euroopa laienemisel on piirid
Euroopa Liidu laienemine on olnud aktuaalne selle sünnist saadik. Mõistetav, sest kuidas saaks öelda ei riikidele, kes kuuluvad Euroopasse ning on liitumiseks valmis. Paraku on aga 1. jaanuarist 2007 27-liikmeliseks saav EL tõsise valiku ees. Kas jätkate aktiivset laienemist või suunata rohkem energiat sisemise otsustusvõimekuse kasvatamisele.
Äsja Brüsselis lõppenud ELi tippkohtumine näitas, et riikidel on siin erinevad eelistused. Kui britid, rootslased ja enamik viimase laine liitujaid on edasise laienemise poolt, siis liidu asutajariigid on pigem pessimistlikumad. Eriti tõsist peavalu on tegemas arusaadavalt Türgi liitumisproblemaatika.
Eesti on hoidnud siiani nn positiivset programmi. Ühest küljest toetatakse liidu edasist laienemist, teisalt peetakse oluliseks institutsioonide reformi. Viimane on saavutatav kahtlemata läbi põhiseadusleppe jõustamise, millele on koos soomlastega nüüd heakskiidu andnud 18 riiki.
Kui aga vaadata, mis oleks Eestile kui liikmesmaale kujunenud situatsioonis olulisem (muidugi, kui peaksime valima), siis mulle tundub, et meie huvide kaitsmisel on kindlasti äärmiselt tähtis Euroopa Liidu enese sisemise võimekuse kasvatamine. Eesti huvides on vaieldamatult toimiv ning paindlikult käituda suutev EL. Ainult laienemisega seda paindlikkust ei suurenda.
Me näeme, kui keeruline on ühispoliitika kujundamine ning kui hambutud on paljud dokumendid. Seepärast pole imestada kui kohmakalt suudab EL reageerida liikmesmaade või tervikuna ühenduse huvide kaitsmisel. Seepärast ma arvan, et lisaks laienemist pooldavale retoorikale peaks Eesti senisest rohkem pühendama jõudu EL sisemiste reformide saavutamisele.
Äsja Brüsselis lõppenud ELi tippkohtumine näitas, et riikidel on siin erinevad eelistused. Kui britid, rootslased ja enamik viimase laine liitujaid on edasise laienemise poolt, siis liidu asutajariigid on pigem pessimistlikumad. Eriti tõsist peavalu on tegemas arusaadavalt Türgi liitumisproblemaatika.
Eesti on hoidnud siiani nn positiivset programmi. Ühest küljest toetatakse liidu edasist laienemist, teisalt peetakse oluliseks institutsioonide reformi. Viimane on saavutatav kahtlemata läbi põhiseadusleppe jõustamise, millele on koos soomlastega nüüd heakskiidu andnud 18 riiki.
Kui aga vaadata, mis oleks Eestile kui liikmesmaale kujunenud situatsioonis olulisem (muidugi, kui peaksime valima), siis mulle tundub, et meie huvide kaitsmisel on kindlasti äärmiselt tähtis Euroopa Liidu enese sisemise võimekuse kasvatamine. Eesti huvides on vaieldamatult toimiv ning paindlikult käituda suutev EL. Ainult laienemisega seda paindlikkust ei suurenda.
Me näeme, kui keeruline on ühispoliitika kujundamine ning kui hambutud on paljud dokumendid. Seepärast pole imestada kui kohmakalt suudab EL reageerida liikmesmaade või tervikuna ühenduse huvide kaitsmisel. Seepärast ma arvan, et lisaks laienemist pooldavale retoorikale peaks Eesti senisest rohkem pühendama jõudu EL sisemiste reformide saavutamisele.
Kommentaarid
Brüsseli nö. jõud ei teki ju õhust ja armastusest. See saab kasvada siiski ainult liikmesriikide olemasoleva jõu baasil. Ja on täiesti loomulik, et kui praegu on Berliinil ja Pariisil rohkem jõudu kui nendel jõukeskustel, mille huvid meie omadele paremini vastavad, siis omandab ka Brüsseli jõud neile meelepärasema ilme ning kipub rakenduma moel, mis meiesugustele väiksematele jõududele meelepärane ei ole. Seetõttu oleks parem, et Brüsseli jõu kujunemisse oleks kaasatud rohkem selliseid jõukeskusi, mille huvid (eelkõige seoses Vene Föderatsiooniga) vastavad meie omadele paremini kui Berliini ja Pariisi omad, sest seda suurem on võimalus, et meil õnnestub kallutada protsesse meie huvidele vastavas suunas.
Loota, et Euroopa Liidust õnnestub kujundada tugeva keskvõimuga föderatsioon, on rumal ja naiivne, kuid ka ohtlik, sest selle soovunelma poole pürgides kahjustatakse seniseid struktuure moel, mis meie rahvast paratamatult kahjustab. Ajaloost on teada ainult üks enam-vähem edukas näide riigist, kus mitmed rahvad sajandeid teineteise kõrval koos elades oma keele ja omapära säilitanud, kuid sealgi pole see kulgenud valutult ning tänagi on real väikerahvastel ellujäämisega tõsiseid raskusi. See riik kannab praegu nime Iraani Islamivabariik. Iraani on hoidnud riigina koos seal elavaid erinevaid rahvaid ühendav universaalne religioon, milleks käesoleval ajajärgul on islam.
Ma saan aru, et paljud eurofanaatikud soovivad näha kristluses samalaadset ühendavat liimi Euroopa jaoks — sellest siis tingitud nii vastuseis Türgi liitumisele, kuid ka üldse kõigile islami mõjudele, sealhulgas juba praegu Euroopas elavatele moslemitele. Selline arutluskäik on aga pehmelt öeldes infantiilne, sest ei arvestata Euroopas levinud kristluse killustatust, tänapäeva eurooplaste usuleigust ega senist ajalugu, mis peaks olema arukale inimesele piisavaks hoiatuseks. Kui inimesed on usust kaugenenud, siis ei saa täna Euroopas elavaid rahvaid enam religiooni abil ühendada — selle üritamine viiks üksnes läbikukkumise, kuid ka sellega kaasneva meeleheiteni, mis leiaks oma loogilise väljundi toore jõu kasutamises.
Aitäh pakkumast, kuid mina eelistan teie poolt pakutavale košmaarile rahvusriikide Euroopat!
1)Miks arvad, et kristlus on Türgi tõrjumise põhjus, mitte ettekääne?
2)Kui Brüssel on erirvamuste tõttu teovõimetu (nagu Poola XVIII sajandil), kas Saksamaa ja Prantsumaa jätavad selle pärast oma riiklikud huvid unarusse? Et nad lasevad mingil mõttetul seltskonnal enda jaoks olulisi julgeolekut ja majandust puudutavaid küsimusi lõputult mäluda.
3) Kas moslemi suhtumine ateisti on kuidagi leebem kui kristlasesse?
Türgi käitub nagu mehelemineku eas naine ja teeb seda hästi. Küsima peaks hoopis seda, mis toimub Türgi sisepoliitikas. Millist ideed kannavad need islamimeelsed jõud, mis pressivad Türgis võimule ja iga valmistsükliga oma tulemust parandavad? Kas keegi garanteerib, et Türgi on "vormilt ilmalik" ka 12-15 aasta pärast? Usun, et Eesti julgeoleku seiuskohalt oleks kasulikum, kui Türgi energia suunduks Kaukaasiasse ja SRÜ-sse.
NB! Rudolf ei paku Euroopat integreeritud ega mingil muul kujul. Pole minu pakkuda.
1) Ma arvan, et selles küsimuses ei välista üks teist.
2) Kui Brüsseli arvamuse kujundamisel on ülekaal selliste jõukeskuste käes, mille huvid lähevad vastuollu meie huvidega, siis ei saa tulemuseks olev arvamus olla meie huvides. Seetõttu oleks mõistlik kaasata selle arvamuse kujundamisse rohkem selliseid jõukeskusi, mille huvid vastavad paremini meie huvidele — seda nimetatakse reaalpoliitikaks.
3) Kahtlemata leiavad moslemid ühise keele paremini kristlusest või judaismist lähtuvate inimeste, mitte veendunud ateistidega, kelle jaoks Jumala kontseptsioon on jäänud ebaselgeks ja kaugeks. See ei tähenda, et veendunud ateistid peaksid loobuma katseist mõista seda kontseptsiooni ja selle toimemehhanisme, sest vastasel korral puudub neil võime seda vajaduse korral ühiskonna huvides rakendada. Kas keegi garanteerib, et rahvusriikide Euroopa ühenduse liikmesmais on religiooni roll ka viieteist aasta pärast nii väike kui täna? Ei, loomulikult mitte. Ja miks peakski! Poola on siin alles esimene pääsuke, kes lendamist harjutab. Eesti julgeoleku seisukohalt oleks ehk parem, et Türgi kaudu kulgevad torujuhtmed tooksid Euroopasse võimalikult palju gaasi ja naftat, jättes sellega Lääne-Euroopas asuvatele jõukeskustele suurema mänguruumi suhetes Vene Föderatsiooniga — et vanakestel on sõltuvus juba küljes, siis oleks parem, et diilerite hulka kuuluks ka üks selline, kelle huvid vastavad meie omadele paremini kui tolle tegelase omad, kes meid alla tahab neelata; ja loomulikult oleks meile kasulikum selle sõbraliku diileriga häid suhteid omada.
PS. "Vaadake ette, mida te soovite, sest kui midagi väga soovida, siis võib see soov täituda," ütleb üks pärsia vanasõna. Seetõttu on mõistlik oma soovid hoolega läbi mõelda, et nende täitumine ei tooks kaasa soovimatuid tagajärgi.
NB!) Jutt sellest, nagu suudaks Ceyhan jms. kompenseerida EL jaoks VF naftat-gaasi, tuleb kirjutada teadmatuse arvele. Vene üritab EL gaasiga puua Alzheeria kaudu ja kust veel (gaasi-opec). Ainus lahendus on siin ühtne tegutsemine. Vene saab manipuleerida üksikute riikidega, kuid mitte EL-ga, mida näitas hästi äsjane Helsingi summit. Moskva lahkus hapu näeoga just seetõttu, et EL tegutses ühtsena. Kreml lootis väga, et tagatoas tehakse Poolale ära. Samas on EL investeeringud VF-le eluliselt vajalikud - Moskva ei ole suuteline oma energiarelva ilma välisrahata püsti hoidma. Meie meediast jääb mulje, nagu oleks kõik trumbid venede käes.