Eesti-Hiina suhetest huvitav analüüs

Riigikogu väliskomisjoni tellimusel on valminud huvipakkuv analüüs Eesti-Hiina suhetest. Töö autoriteks on Raul Allikivi ja Tiago Marques Tallinna Ülikoolist. Idee kahe riigi suhteid pisut sügavamalt lahata tekkis kevadel, kui komisjoni delegatsioon oli ametlikul visiidil Hiinas. Viimase kiire kasv ning mõju maailma majandusele ja rahvusvahelisele poliitikale ei tohiks jätta kedagi ükskõikseks. Seepärast oleks äärmiselt vajalik, et ka meie välispoliitilises mõtlemises oleks rohkem sisulist ainest edasiste otsuste tegemisel.

Väliskomisjon püüab veel enne parlamendivalimisi selle analüüsi põhjal ja toel kutsuda kokku seminari, et teemat põhjalikumalt vaagida. Hea oleks kuulda ka selle blogi lugejatelt, mis on arvamus meie võimalikest eesmärkidest ja tegevustest Hiina suunal.

Muide, kes arvab, et Hiina on meie jaoks isegi mõtlemiseks liiga suur, siis vaadake, kui edukalt on üle-lahe-naabrid suutnud eeskätt majanduslikult konnekteeruda Hiinaga.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Tore, et on võetud Hiinat analüüsida, BRICside üha suurenevast rollist maailmas paistab Eestis veel vähe arusaamist olevat. Uurimuse kiirel läbisirvimisel torkas silma, et puudu oli "Hiina kui arengumaa" aspekt - suur osa maailma vaestest (st "tegelik vaesus" - alatoitumus jms) elab selles riigis. Teiseks valmistas pettumust soovituste üldsõnalisus ja poliitiliste teemade nagu väärtuste-dialoog mittekäsitlemine.
Viimane võis muidugi olla taotluslik (kui eesmärgiks oli rahvusriigi-keskne vaatenurk), kuid jätab suhete elluviimise tegeliku raamistiku (EL) lahti seletamata (nt keskkonnasõbralike toodete eelistamist saab teha vaid kaubandusreeglitega ja see on EL pädevuses).
Anonüümne ütles …
Huvitav, et meie riigi välispoliitika (kaitsepoliitilisel suunal ehk isegi) baseerub analüüsidel, milles pole Hiina enda allikaid üldse kasutatud. Sama nagu A.Alandi analüüsib Põhja-Korea ja Hiina suhteid AK-s. Kuidagi võiks konstruktiivsema baasi luua või me lihtsalt täidamegi linnukesi lehel, et saame ka midagi maailmas kaasa rääkida?

Raul Allikivi tunnen isiklikult ning tean ta huve ja mõningast kogemust.
Anonüümne ütles …
Kui palju on meil neid inimesi, kes originaalallikatega suudaks ümber käia. Alandi ei tegele ju ainult hiina suunaga ja ei ole vaja ka oletada et televisioon jõuaks iga suuna peale oma spetsi palgal hoida. OK, kuid kuidas asi võiks olla? Kui meil omal napib nii tegijaid kui keeleoskajaid, rääkimata adekvaatsest infost, siis välisminni staffi ilmselt ei saa eriti kaasata pressi rolli.
Anonüümne ütles …
Kui televisioonis oleks spets Ida-Aasia suunal, siis ega suuremat vaja olegi, üks veel Lähis-Ida peale ja kogu moos. Need suunad on tänapäeval lihtsalt nii olulised, et omamata arusaama piirkonna sõlmedest, ei saa me ka aru, miks suurriigid ühes kohas nö kaitsevad demokraatiat, aga teises mitte. Tehes koostööd erinevate organisatsioonidega, tulevikus tõenäoliselt veelgi tihedamalt, on meil aeg hakata ise otsustama.
Anonüümne ütles …
Täpsustan mõndasid punkte:
1. Vähemusrahvuste tagakiusamine.
Analüüsi alguses oli välja toodud uiguuride tagakiusamine. Selge, üheltpool on see tõesti nii, kuid analüüsis polnud välja toodud kas sellel võib ka mingi õigustus olla või mis raames tagakiusamine toimub. Peamiselt seostub paljudel hiinlastel uiguurid terroristide ja taskuvarastena, sest suurlinnas esineb uiguuridega palju probleeme. Lisaks on Pakistanis NWFP provintsis terroristide laagreis kohatud ja tapetud mitmeid Xinjiangist pärit uiguure. Uiguurid on probleem Hiina julgeolekule ning Kasahstani presidendiga on kokku lepitud, et Kashatsanis hoitaks uiguuridel teravalt silm peal. Ili orus Xinjiangis Yiningi linna lähedal toimunud rahutuste taga on just suhteliselt hea ühendus Kasahstaniga ning topograafilistel põhjustel suhteline eraldatus muust Xinjiangist.

Xinjiangis on toimunud terrorirünnakuid, enesetapuplahvatusi jms.

Ma olen kursis Hiina tagakiuamistega Xinjiangis, kuid ma tahaksin lihtsalt mõlemat poolt esile tuua.

Nagu teada, peavad paljud moslemid hiinlasi kafiirideks ning kuna uiguurid on moslemid, siis nendevaheline läbisaamine ei ole üldsegi mitte hea. Ntx segaabielusid toimub just kõige vähem uiguuride ja hiinlaste vahel, sest nende traditsioonid ja kombed on niivõrd erinevad. Teised vähemusrahvused jäävad kaugelt maha. Ja on väga hästi teada, et Xinjiangi valitsevad hanzud ning uiguuridel tuleb valdavalt müüa rosinaid, arbuuse või kaevandustes töötada. Selge see.

Kõige lõppeks on Hiina valitsus hakanud kuulutama, et Xinjiangis elavad ilusad naised. Peaaegu iga hiinlane ütleb Xinjiangist rääkides, et seal on ilusad naised, kas sa ei arva? Ja miks nii öeldakse? Assimilatsioon on seal visalt edenemas.

2. NGOdest.
Tõsi, Hiina valitsus teeb alates 1979.aastast koostööd mitmete NGOdega. Alguses valdavalt ÜRO allorganisatsioonidega spordi, teaduse, tervishoiu ja kultuuri valdkonnas. Hiljem hakkasid keskkond, põllumajandus jne tulema. Tõsi, ülikoolis sotsiaaltööd õppiv üks sõber kinnitas mulle, et Hiina valitsus panustab üha enam energiat ja investeeringuid sotsiaaltöösse. Sellealased koostööd oleksid igati teretulnud.

Kuid kuna analüüsis käsitletakse NGOsid mitmes kohas poliitiliseis raames, siis tuleb kohe öelda, et ei maksa sellekohaseid illusioone luua.

Meie Meikar, Euroopa liikumine, NATO ühing, Avatud Eesti Fond jms võivad demokraatiat levitada, kuid kui jutuks tuleb Kesk-Aasia, siis unustagu ära. Hiinas endas ega tema huvipiirkonnas ei anna nii pea demokraatiaalast koostööd teha. Eriti veel sellelaadsetest NGOdest rääkides. Hiina rahvusvaheliste probleemide instituudi analüütik ütleb ühes oma artiklis, et Hiina ja tema Kesk-Aasia kaaslaste ülesanne on igati ära hoida "demokraatiat eksportivate" riikide tegevus Kesk-Aasias. Neid riike nimetab ta otseselt vaenlasteks.

Lisaks ei maksa kindlasti loota, et keskkonnaalased NGOd võiksid valimatult Hiinaga koostööd teha. Ntx kui suvel avati Qinghai-Tiibeti raudtee, siis olid rongides ja peatustes spetsiaalsed informaatorid, kes teavitasid inimesi Hiina valitsuse investeeringutest keskkonna kaitseks. Sellisele üritusele välismaiseid vabatahtlikke ei lubatud, kuid ntx Jangtze jõe kevadel avatud tammi puhul võisid kaasa lüüa ka välismaalased. Kahe projekti puhul oli tegemist ühe organisatsiooniga.

3. Probleemsed piirkonnad ja Hiina.
Sai välja toodud, et Hiina takistab Julgeolekunõukogus Myanmari hukkamõistu. Tõsi, kuid ära ntx ei maksaks unustada, et meie poolt toetatav Ukraina ekspordib Myanmari relvi ja väiksemaid rakette.

Hiina hoiab Lääne maailma jaoks probleemsetel riikidel teravalt silma peal. Uudistes kajastatakse oluliselt rohkem piirkondi, mis Euroopa meediakanalites pälvivad tähelepanu rohkem pinnuna silmas. Riigid nagu Venetsueela, eriti aga Iraan ja Sudaan. Lisaks ajalehtedes Pakistan, Kuuba ja vähemal määral muud.

Nii ntx kui NATO korraldas Cabo Verdel juunis õppuse, tegi üks Hiina sõjaväeajakiri koheselt ülevaate Sudaanist ning võimalikust seosest Sudaani probleemi (Lääne meelest) ja õppuste vahel.

4. Relvaembargo.
Sai antud soovitus, et Eesti peaks jätkuvalt toetama embargot. Prantsusmaa ntx ei toeta ammu seda ning tänu Prantsusmaa aktiivsele Hiina toetamisele, on mitmed FRA suurfirmad saanud Hiinas soodsaid lepinguid. Hiljutine Chiraci visiit oli järjekordseks suureks läbimurdeks Hiinas.

Hiinal on ennekõike tehnoloogiat vaja, radareid, GPS-süsteeme jms. Räägitakse, et kui Euroopa oleks neid valmis müüma, siis oleks Hiina sõjaväe löögijõud üleöö Euroopaga üsna võrdne. Küsimus ongi, kas me seda tahaksime? Riigid, kes kahtlaselt piidlevad Hiinat, ei tahaks, kuid koostööaltimad riigid leiavad, et heade suhete korral võib ka sõjaväelist teavet jagada. Hiina valitsus on viimael ajal korduvalt kinnitanud, et tehnoloogia mängib riigi arengul üha enam märkimisväärset rolli ning seepärast sunnatakse sellesse sektorisse rohkem investeeringuid - see käib eeskätt ülikoolis antava hariduse kohta. Ja loomulikult ei jää militaarvaldkond sellest eemale.

Euroopa relvatootjatel on kõiksugust tehnoloogiat vaja müüja ning rahalises mõttes oleks suurepäraseks kliendiks just Hiina, sest ta ostaks kallist kõrgtehnoloogiat. Euroopa firmad müüksid seda hea meelega ning pole saladus, et taolistes firmades leidub osavaid lobiste. Kuidas ntx seletada Briti valitsuse radari-müüki Tansaaniale, kus peaaegu et puudub õhuvägi? Või ntx on teada, et Austriast ja Śveitsist pärit relvatootjad on müünud relvi Iraanile ning seepeale USA hukkamõistu pälvinud. Arvan, et Euroopas on Hiina suunalgi embargo-küsimuses üsna pea muutusi oodata.

Maailm ei ole veel nii harmooniline, et võiks ideoloogilist poliitikat ajada, vaid tihtipeale tuleb realpolitikuna tegeleda.
Kalle0 ütles …
Olen selle uuringu("Eesti poliitika Hiina suhtes") lugemisel poole peal, seega kogu analüüsi paregu siin ära ei too, kuid juhin tähelepanu ühele ebatapsusele, mis on oluline, sest tegu on inimese nimega. Nimelt on Hiina kaitseministri nimesse sattunud viga. Hiina Kaitseminister on Cao Gangchuan. Selles uurimuses esineb aga nimi Cao Gagchuan , ilmselt on mõeldud ikkagi Cao Gangchuani (http://en.wikipedia.org/wiki/Cao_Gangchuan).

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA