TAIWANI KÜSIMUS JA EESTI JULGEOLEK

Eesti julgeolek on lahutamatult seotud rahvusvahelise julgeolekuga. Lihtne reegel - mida ebastabiilsem on maailm, seda keerulisem on meie julgeolekukeskkond. Kuna Venemaa pole loobunud oma naabruses piiride nihutamise ideest, aga sõda iseseisva Ukraina hävitamiseks kestab juba enam kui seitse aastat, ning Moskvas nähakse oma julgeolekule sõjalist ohtu vaid NATOs, siis peame valmis olema erinevateks ohustsenaariumiteks. Seejuures võivad need käivituda näiliselt meid mitteohustavate konfliktide tekkel. 

Viimasel ajal on palju juttu olnud Afganistanist, lääneliitlaste ülepeakaela lahkumisest ja Talibani võimuletuleku mõjudest. Afganistani lööklaine rahvusvahelistes suhetes alles raputab. Kuhu see meid kõiki asetab, näitab aeg. Küll on aga selge, et autoritaarsed suurjõud nagu Hiina ja Venemaa võivad tunnetada, et ajaaken on nende strateegiliste eesmärkide elluviimiseks soodsalt valla. Samal ajal kipub meie peamiste liitlaste avalik arvamus hoiduma uuest interventsionismist, mis tõstatab õigustatud küsimuse – kus ja mis piirini on USA ning tema liitlased valmis edaspidi sõjaliselt sekkuma. 

 

Venemaa jätkab Valgevene vaikset desuveräniseerimist ning ootab hetke sõjaliseks või poliitiliseks rünnakuks Kiievi allutamiseks. Eelmise aasta valimisi võltsides läänemaailma tunnustuse kaotanud Lukašenka on seejuures Moskvale kasulikuks tööriistaks hübriidrünnakute korraldamisel ebamugavate naabrite nagu Leedu, Läti ja Poola vastu. Migratsioonirelva kasutamisega on loodud pingefoon, mis kestab juba mitmendat kuud ega näita vaibumise märke. Jätkuvalt püsib piiridel oht valearvestuseks või teadlikuks provokatsiooniks. 

 

Kuid kõige ohtlikumad arengud meie julgeolekut silmas pidades pole siiski seotud meie lähiregiooniga. Väidan, et kõige kriitilisemaks mõjutajaks võib nähtavas tulevikus kujuneda Hiina Rahvavabariigi kasvav valmisolek jõuga lahendada niinimetatud Taiwani küsimus.  

 

Tuletan meelde, et alates 1. jaanuarist 1979 on kommunistliku Hiina Rahvavabariigi poliitikaks olnud Taiwani rahumeelne taasühendamine mandri-Hiinaga. Pekingi jaoks on Taiwan lahutamatu osa Hiina territooriumist, mis varem või hiljem saab liidetud mandri-Hiinaga. Seda on ka praegune president Xi Jinping korduvalt kinnitanud, seades päramiseks daatumiks aasta 2049. 

 

Hiina kommunistliku partei sajanda aastapäeva üritusel sellel suvel peetud kõnes ütles president Xi Jinping, et Taiwani taasühendamine on partei „vankumatu ajalooline missioon“ ja see on Hiina inimeste „ühine tahe“. Igasugune rahvusvaheline vastutegevus sellele või ka Taiwani suveräänsuse ja iseseisvuse kaudne toetamine on Pekingile teravaks punaseks jooneks, millele alati järgneb jõuline vastureaktsioon. Xi ähvardas, et iga välismaine jõud, kes julgeb „kiusata, rõhuda või allutada“ Hiinat, leiab „ennast kokkupõrkekursil suure terasest müüriga, mis on rajatud 1,4 miljardi Hiina inimese poolt“.

 

Xi retoorilist ähvardust saadavad ka Hiina üha agressiivsem välispoliitika, mida me oleme näinud Hongkongi autonoomia lämmatamisel, Austraalia survestamisel, Lõuna-Hiina mere militariseerimisel ja piiripingete kasvatamisel Indiaga või ka äsjane suhete külmutamine Leeduga. Maailma kahe supervõimu – Hiina ja USA suhteid iseloomustatakse täna kui uut Külma sõda, mille kõige ohtlikumaks konfliktiallikaks ongi Taiwani küsimus. 

 

Stanfordi ülikooli ajalooprofessor Niall Ferguson hoiatab, et pärast lääneriikide kaootilist lahkumist Afganistanist võib Peking arvata, et  USA avalikkus pole enam valmis mitte millegi eest võitlema. Fergusoni meelest on alati ohtlik, kui potentsiaalne agressor näeb, et aeg tegevuseks on soodne ning selleks on piiratud ajaaken. Nii leiab ta, et võimalik kuum konflikt Taiwani ümber võib lahvatada juba lähitulevikus. Ta viitab sellelegi, et kuna Krimmi annekteerimine Venemaa poolt päädis üksnes USA ja liitlaste sanktsioonidega, siis Hiinas eeldatakse, et võimalikus sõjalises konfliktis Taiwaniga jäävad ameeriklased kõrvaltvaatajaks. 

 

Kuigi Hiina ei ole muutnud oma ametlikku poliitikat Taiwani rahumeelseks taasliitmiseks, on retoorika muutunud palju ähvardavamaks ning ka reaalne sõjaline tegevus provotseerivamaks. 2020. aastaks saavutas kommunistliku partei kontrolli all olev Hiina Rahvavabastusarmee (PLA) konventsionaalse valmisoleku vajadusel Taiwan sõjalise rünnakuga ära võtta. Alates eelmisest aastast on märgatavalt kasvanud Hiina sõjaline aktiivsus Taiwani lähistel. Ainuüksi selle aasta esimese kaheksa kuuga on Hiina õhujõud rikkunud enam kui 400 korral Taiwani õhukaitsetsooni, mille piir asub saart mandrist eraldava 160 kilomeetri keskteljel.

 

Hiina propaganda ähvardab nüüd juba sellegagi, et nende õhujõud peaksid tegema saarest ülelennu. See oleks ilmselge Taiwani suveräänsuse rikkumine, millele Taipei ei saaks reageerimata jätta. Hiina propaganda ähvardabki, et kui Taiwan peaks lennukeid ründama, hävitatakse saare vastupanu ülekaaluka jõuga. 

 

Pekingis ilmselt tajutakse, et Taiwani praegust valitsust ei ole võimalik veenda teesiga „üks riik, kaks süsteemi“. Usaldust sellise Pekingi pakutud valemi suhtes on murendanud Hongkongi autonoomia sisuline hävitamine. Ka on Taipeist kinnitatud, et ollakse valmis kaitsma saare suveräänsust ja demokraatlikku süsteemi. 

 

Siit aga tõusetub peamine küsimus. Kas Taiwani suveräänsuse kaitsel on saare elanikud üksinda või seisab nende selja taga ka USA? Nendel päevadel jõudis avalikkuse ette üllatav informatsioon, justkui oleks hiljuti eksisteerinud võimalus, et presidendivalimised kaotanud Donald Trump oleks võinud kasutada Hiina sõjalist ründamist Taiwani kaitsel enda poliitilistes huvides. Väidetavalt olevat USA staabiülemate ühendkomitee juht kindral Mark Milley kahel korral (30. oktoobril 2020 ja 8. jaanuaril 2021) helistanud Hiina kindralile Li Zuochengile, et hoiatada teda Trumpi võimaliku avantüüri eest. Milley olevat kinnitanud, et USAl ei ole kavatsust Hiinat rünnata. Trump on seda eitanud ja kutsunud Milley suhtes esitama riigireetmise süüdistust.   

 

See infokild vaid kinnitab, kui terav on Taiwani temaatika maailmapoliitika tipus. Väikseimgi valearvestus võib viia väga ohtlike raputusteni kogu rahvusvahelises julgeolekus ning kogu senises maailmakorralduses. Kui Taiwani saatuse peaks määrama sõjaline konflikt ja sellesse on kaasatud USA koos liitlastega, võib tekkida olukord, kus mingiks ajaks kaotavad kehtivuse kõik senised jõudu piiravad kokkulepped. Just see ongi kõige ohtlikum stsenaarium Eesti julgeolekule, sest liitlaste tähelepanu hajumine ja seotus strateegiliselt üliolulise konfliktikoldega võib avada tee Venemaa agressiivsete plaanide rakendamiseks oma läänepiiridel.

 

Nii tuleb meie välispoliitika elluviimisel ajada täna tarka diplomaatiat, kus rahvuslikke huvisid realiseeritakse viisil, mis ei vii ohtliku konfliktini ühegi teise riigiga. Vaatamata USA ja Hiina vahelistele diplomaatilistele pingetele on vähetõenäoline, et Washington teeks oma senises poliitikas kannapöörde. Nii nagu Ameerika Ühendriigid ja teised meie liitlased, nii ka Eesti järgib suhetes Pekingiga endiselt „ühe Hiina“ poliitikat. Eesti kinnitas 13. juunil 1994 Lennart Meri allkirjaga ühisdeklaratsioonis Hiinaga, et Eesti Vabariigi valitsus tunnistab, et Hiina Rahvavabariigi valitsus on ainuke seaduslik valitsus Hiinas ja Taiwan on Hiina territooriumi lahutamatu osa. 

 

Lääneriikide ja Hiina suhete edasine areng sõltub muuhulgas ka Pekingi valmisolekust ohjeldada enda ambitsioone ja agressiivsust. Eesti huvides on vältida niigi keeruliste Venemaa suhete kõrvale sama pingeliste suhete tekitamist Hiinaga. Aga nagu me teame, tangot tantsitakse ikkagi vaid kahekesi.    

Arvamuslugu ilmus veebiväljaandes Edasi.org