Marko Mihkelsoni blogi

Viie inimese surmaga lõppenud USA Kongressi ründamine meeltesegaduses märatsejate poolt ei ole mitte üksnes demokraatia lipulaeva – Ameerika Ühendriikide ajaloo mustemaid päevi, vaid see on viimane hoiatus kogu demokraatlikule maailmale. Kui vabades ja demokraatlikes riikides saavad võimu juurde vääritult käituvad ja põhiseadust eiravad valetajad, demokraatlikke põhimõtteid maha tallavad  vihaõhutajad ja vandenõuteooriate levitajad, siis tänapäeva piirideta infoühiskonnas ei ole see oht sisemisele stabiilsusele mitte üksnes USAs, vaid kõikjal üle demokraatliku maailma, ka Eestis.   Eilsete sündmuste ees kannab peavastutust Donald Trump, kes kutsus Valge Maja juures toimunud meeleavalduses oma poolehoidjaid liikuma Kapitooliumile ja kaitsma vandenõuteooriatest tulvil valesid. Tegelikult ei oma Trump sellest hetkest enam mingit autoriteeti olla maailma olulisima demokraatia riigipea. Valijad on andnud oma hinnangu - Trump on teinud kõik, et vabariiklased kaotaksid Valge Maj...

Kui Eestis kaob usk demokraatiasse, on ees väga haprad ajad. Ajalugu on selles meile juba kord väga valusa õppetunni andnud – 1930. aastatel. Kas me tõesti laseme asjadel omasoodu kulgeda, kui on õhkõrngi võimalus, et midagi sarnast võib taas aset leida? Eesti praeguse valitsuse juhtivpoliitikute seisukohad USA, Leedu, Soome või Rumeenia valimiste kohta või ka läbi sõrmede vaatamine õigusriigi põhimõtete väänamisse Ungaris ja Poolas mitte üksnes ei halvenda suhteid meie liitlastega ega aseta Eestit virtuaalsesse rahvusvahelisse     isolatsiooni, vaid on ka otseseks ohuks meie enda demokraatliku riigikorralduse püsimisele.     Demokraatia erosioon on kahjuks maailmas levimas kiiremini, kui me tajume, mistõttu ei pruugi me osata selles veel ohtu näha. Vaba maailma vaieldamatu liiderriik Ameerika Ühendriigid on vastakuti enneolematu olukorraga, kus valimised kaotanud president ja samadel valimistel oma koha võitnud kongresmenid ei tunnista valimistulemusi. Sotsiaalmeedi...

Kuidas saada 40-aastaselt eluaegseks Suurbritannia lordiks, olles sündinud Nõukogude Liidus? Kas piisab sellest, et olla KGB ohvitserist miljardäri poeg? Või on vaja mängu tuua Läänes siiani armastatud Mihhail Gorbatšov? Või on vaja saada Briti kodanikuks ning jääda meelde kuninglikule õukonnale? Või tuleb lihtsalt saada Briti peaministri heaks sõbraks?   Kõik need eduks vajalikud tegurid on olemas Jevgeni Lebedevil, kes alates käesoleva aasta jõulukuust on ametlikult Briti parlamendi ülemkoja liige. Teda teatakse nüüd kui Siberi ja Hamptoni lordi. Kõige selle taustal kipub aga jääma kõlama üks paratamatu küsimus – kas kogu loo laiem taust ei viita mitte ühele killule Venemaa pikaajalisest mõjutustegevusest lääneriikide sisepoliitika hägustamiseks, antud juhul siis Suurbritannias?      Kogu see lugu tunduks uskumatuna, kui see poleks tõsi. Juba ainuüksi uue paruni tiitel – “Vene Föderatsioonis asuva Siberi lord” – kõlab 2020. aastal kui kehvapoolse romaani peate...