MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?

Vastamaks lähipäevil kõlada võivale küsimusele, kes võiks olla Eestile kasulikum USA president – kas Donald Trump või Joe Biden, tuleks esmalt mõelda sellele, millised on meie endi ootused Ameerika Ühendriikidele järgmise nelja aasta jooksul. 

 

Alustada võib sellest, et USA on olnud ja on Eesti julgeoleku tagamise seisukohalt kõige olulisem liitlasriik. Ühendriikide najal on püsinud senise vaba maailma ruumikorraldus ja turvaala. Ükskõik kui palju Euroopa suuremad ka ei püüaks rõhutada strateegilist autonoomiat, Ühendriikide võimeulatust diplomaatiast ja kaitsejõududest dollarini arvestades pole Washingtonile alternatiivi. Seega sõltub kogu läänemaailm Hiina ja Venemaa ambitsioonide ohjeldamisel endiselt USA poliitilisest kursist.

 

Eesti ootustele vastaks USA kõige paremini siis, kui riik ...  

 

... tajuks oma liidrirolli tähtsust demokraatlike riikide seas, sest endassetõmbununa või arrogantsena (stiilis America First) ei suudeta tagada ka USAle endale oluliste strateegiliste eesmärkide elluviimist;

 

... oleks rahvusvaheliseks eeskujuks liberaalse demokraatia põhiväärtuste kaitsel ning kus riigijuhtimise kvaliteet vastaks avatud ühiskondade suurimale väljakutsele – kuidas vältida ohtlikku polariseerumist ja elanikkonna usalduse hoidmist demokraatlike institutsioonide suhtes;

 

... mõistaks globaalsete probleemide nagu kliimamuutused ja pandeemiad olemust ning töötaks koos teiste riikidega piiriüleste lahenduste leidmisel; 

 

... väärtustaks reeglitel põhinevat maailma ning töötaks selle nimel, et rahvusvaheliselt olulised organisatsioonid nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ja teised suudaksid maailma suures muutumises tagada stabiilsust ja etteennustatavust; 

 

... ei seaks kahtluse alla läänemaailma tugevaima kaitseliidu NATO vajadust ja töötaks atlandiüleste suhete tugevdamise nimel;

 

... mõistaks, et Hiina tasakaalustamiseks oleks vajalik lisaks julgeolekualasele koostööle Euroopa liitlastega laiendada vabakaubandusleppe ja tehnoloogilise standardiseerimise ala kogu transatlantilisele väljale;

 

... jätkaks ja laiendaks sõjalist kohalolekut Euroopas ning tugevdaks heidutusmeetmeid Balti riikides; 

 

... mõistaks välise sekkumise ohtu iseenda sisepoliitikasse ja töötaks koos liitlastega selle mõjutustegevuse vastu; 

 

... oleks rahvusvaheliselt usaldusväärne ja diplomaatiliselt aktiivne, et ükski agressiivseid rahvusvahelisi ambitsioone omav suurjõud ei teeks valearvestust USA nähtamatusele või taandumisele lootes;

 

Kõik need ootused tunduvad nii iseenesestmõistetavad, kuid paraku pole see enam nii. Selleks on nii objektiivsed kui subjektiivsed põhjused. Seekordsed presidendivalimised tulevad ajal, kui Ühendriikide absoluutne liidriroll maailmas on seatud esimest korda pärast Teist maailmasõda kahtluse alla ja selles ei ole süüdi ei praegune ega ka eelmised presidendid. 

 

Maailm on paratamatus muutumises ning Hiina (ja teiste autoritaarsete riikide) mõju laienemine teeb läänemaailma ruumi möödapääsmatult kitsamaks. Küsimus on siin pigem selles, kui kiiresti ja kelle juhtimisel Lääs toibub ning suudab mitmekülgsete väljakutsetega toime tulla. Ilma USA aktiivse rollita pole see aga hästi mõeldav. 

 

Kõik praegused valimiseelsed küsitlused vihjavad, et kahel kandidaadil tuleb terav rebimine viimase valijani välja. Otsustajateks saavad taaskord neli-viis võtmeosariiki. Halvim, mis sellises olukorras võib juhtuda, on segadus häältelugemisega, eriti arvestades, et palju hääli antakse seekord posti teel. See omakorda võib viia venivate juriidiliste vaidlusteni. Mida nõrgem (kasvõi näiliselt) on USA presidendi mandaat, seda väiksem on ka tema võimekus rahvusvaheliselt kuuldav ja usutav olla.

 

Donald Trumpi pretsedenditu presidendiaeg on löönud paljud senised arusaamad segamini. USA partnerid on püüdnud tabada Trumpi hektilist meelt ja läinud kaasa pigem taktikalise mängu kui strateegilise tegevusega. Eesti ei peaks hägustama oma suhteid Ühendriikidega taktikaliste sammudega, nagu viimasel ajal on selleks olnud arusaamatu innukus usuvabaduse eest võitlemisel. Mis juhtub selle võitlusega siis, kui presidendiks saab Biden?

 

Loo alguse juurde tagasi tulles on ilmne, et Eesti ootustele meile harjumuspärasest USAst vastab rohkem Biden kui Trump. Samas pole sugugi kindel, et killustunud demokraatlik partei ja USA lõhenenud ühiskond lubaksid Bidenil kergusega taastada endisaegne normaalsus. Seda ilmselt ei juhtu ja nii tuleb meilgi meeles pidada, et Eesti ei sea suhteid presidendi, vaid riigiga. Eestil on Ameerika Ühendriikidega pikaajalised eesmärgid, mida peaksime taotlema sõltumata sellest, milline erakond või president Ovaalkabinetis töötab.

 

Eesti välispoliitika kõige olulisemaks strateegiliseks eesmärgiks on seejuures USA pühendumus transatlantilistele liitlassuhetele ja Washingtoni ühemõtteline toetus Balti regiooni julgeoleku tagamiseks.

Arvamuslugu ilmus Edasi.org, illustratsioon BBC