KAS EKRE SOOVIB TÕESTI EESTI VENESTAMIST?

Kas kujutaksite ette, et Soome parlamendi spiiker hakkaks ühtäkki Venemaalt tagasi nõudma Karjalat ja nimetama kõiki seda kahtluse alla seadvaid kolleege Eduskuntas võrdseteks riigi reeturitega? Nende hulgas oma enda erakonna au- ja pärisesimeest. Ilmselt mitte. Eestis on see aga täna võimalik. 

Põlluaasal on kinnisidee. Ta on veendunud, et Eesti diplomaadid ja poliitikud, nende seas ka piirilepete üks autor Mart Helme, on äraandjad. Nad on lausa riigireeturid, kes ei hoolivat Eesti Vabariigi suveräänsusest ja tema territoriaalsest terviklikkusest. Piirileping Venemaaga, mis sai valmis juba 1996. aastal, olevat Eesti rahvuslike huvide vastane ja näitavat lömitamist Kremli ees. Karmid sõnad.

Eneselegi ootamatult Riigikogu esimeheks valitud Põlluaas pole siiani aru saanud, millist vastutust kogu parlamendi ja laiemalt Eesti ees ta kannab. Oma seisukohavõttude ja parlamenditöö juhtimisega näitab Põlluaas, et hea poliitilise tava järgimine pole talle mingi reegel. Juba esimestel päevadel Euroopa Liidu lippude eemaldamisega Riigikogust näitas Põlluaas, et tema meetodid on pigem autoritaarsed kui demokraatlikud.  

Sama näib kehtivat välispoliitiliste avalduste tegemisel. See, et Põlluaas esitab Venemaale territoriaalseid nõudmisi, näitab, et ta ei kuula oma ametlikku välisnõunikku, meie tuntud diplomaati Merle Pajulat. Sellist retoorikat ei saaks ükski Eesti julgeoleku eest seisev diplomaat soovitada. 

Oma välisnõuniku kuulamise asemel opereerib Põlluaas enda väidetele tõestuse otsimiseks teadlike valedega, näidates samas, et ei tunne Eesti Vabariigi põhiseadust. Eesti Päevalehele kirjutatud arvamusloos eksitab ta lugejaid öeldes, et põhiseadus määratlevat Eesti-Vene piiri Tartu rahulepinguga. Põhiseaduse paragrahv 122 ütleb aga: “Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.”

Juba Põhiseadusliku Assamblee liikmed mõistsid, et Tartu rahu  järgse territooriumi taastamine on keeruline, kui mitte võimatu. Teine maailmasõda muutis peaaegu kõikide riikide piire Kesk- ja Ida-Euroopas. Seepärast kirjutasid põhiseaduse loojad võimaluse, et riigipiir määratletakse vajadusel riikidevaheliste lepingutega. Just sellele on põhinenud ka Eesti valitsuste järjekindel tahe idanaabriga riigipiir määratleda viisil, mis austaks mõlema poole suveräänsust. Kõigi Eesti õiguskantslerite hinnangul vastab kokkulepitud piirileping Venemaaga meie põhiseaduses sätestatule.

Henn Põlluaasa mitmed järjestikused avaldused, milles ta Eesti ametliku esindajana on esitanud Venemaale territoriaalseid nõudmisi, on Eesti julgeolekut kahjustav provokatsioon. Tartu rahu olulises rollis iseseisva Eesti sünniloos ei kahtle keegi. Eesti enda traagiline saatus, mille keskmes oli Tartu rahu rikkumine Stalini Venemaa poolt Teise maailmasõja hakul, peaks olema veenvaks tõestuseks, kui oluline on meie julgeoleku kindlustamisel tark, ettenägev ja liitlasi hoidev usaldusväärne diplomaatia. Suhetes Venemaaga on Eestil vähe valikuid, aga lisaks liitlaste hoidmisele ja heidutuse tugevdamisele peame ise vältima provokatiivset eskaleerimist ja püüdma ka kõige keerulisemaid teemasid käsitleda läbi diplomaatilise dialoogi. 

18. veebruaril 2014 (peaaegu 10 aastat pärast meie liitumist NATO ja EL-iga) allakirjutatud Eesti-Vene piirilepped, kus muuhulgas rõhutatakse, et need puudutavad üksnes piirijoone liikumist ja et pooltel puuduvad teineteisele territoriaalsed nõudmised, aitaksid suurendada stabiilsust ja ettearvatavust riikidevahelistes suhetes ning välistaks arusaamatusi ja vääriti mõistmisi nii olulisel teemal, nagu seda on riikide territooriumid. Selgelt paika pandud ja maha märgitud piir on oluline julgeolekut kindlustav tegur. Vaatamata Tartu rahu kurvale kogemusele ei tohi rahvusvahelist õigust ja lepinguid hindav Eesti kunagi ühtegi Venemaaga sõlmitavasse lepingusse üleolevalt suhtuda. Tartu rahulepe kinnitab – leppega on parem kui leppeta. Isegi siis, kui seda jämedalt rikutakse.

Riigikogu esimehe järjekindel šokiteraapia paneb tahtmatult küsima – kas EKRE juhtpoliitikud soovivad liitlassuhete rikkumist (Eesti idapiir on ka NATO piir), Venemaaga ohtlikku tülinorimist ja lõppeesmärgina Eesti venestamist? Ja isegi, kui mingi ime läbi saaks Eesti territooriumi tagasi, kaasneks sellega ju ka eestlaskonna suhtarvu vähenemine ja venemeelsuse kasv. 

Eelneva juures on aga kõige halvem, et Jüri Ratase valitsus näib laskvat Eesti välispoliitilist usaldusväärsust õõnestada. Ka kaitseminister Jüri Luige vaikival heakskiidul. Miks? 

Arvamuslugu ilmus 13.01.2020 Delfi.ee