PUTINI INFORMATSIOONILINE NOVITŠOK

Ilmselt tabas paljusid üllatus, kui läinud reedel (28.06.2019) sattus nende silma alla maailma majanduslehe Financial Times trükiväljaanne. Harjumatu küljendus reetis kohe midagi suurt. Esikaane hiigelfotolt vaatas vastu kavalalt muigav Venemaa president, kõrval tema tsitaat: “liberaalsed ideed on vananenud”. Kogu intervjuust jäi mulje, et suurlehe toimetaja, kes ise intervjuud läbi viis, oli langenud märkamatult Kremli mõjutusoperatsiooni ohvriks.

Vahetult enne G20 riikide tippkohtumist Osakas brittidele antud intervjuuga lõi Putin korraga mitu kärbest. Esiteks viskas ta liberaalse demokraatia jõulise ründamisega avatud ühiskondade niigi polariseerunud aruteludesse sõna otseses mõttes informatsioonilise pommi. KGB luureohvitserile kohase filigraansusega sidus Putin oma ründeleksikas kenasti kokku Euroopa paremäärmuslaste jutupunktid. Tema sõnum oli lihtne: liberaalne demokraatia hävitab Euroopa inimeste harjumuspärase elu, avab piirid, lubab vägistajatel riiki siseneda ning laseb seksuaalvähemustel oma tahet dikteerida. Kas pole tuttav menüü?

Putini sihitud mõttemaailmal on kahjuks üle Euroopa hulgaliselt järgijaid. See Kremli taktika on hoopis mõjusam läänemaailma nõrgestamiseks, kui oli kunagi kommunistliku ideoloogia eksport. Ajal, kus globaliseerumise ja sotsiaalmeedia mõjul on läänemaailmas kasvamas protektsionistlikud ja natsionaalsotsialistlikud meeleolud, kõlab isikuvabaduste ründamine paljudele justkui lahendusena. Liberaalsete ideede kahtluse alla seadmine on kõige ilmselgem inforünnak otse meie väärtussüsteemi keskmesse. Sellele aitavad kahjuks kaasa tuhanded “kasulikud idioodid”, ka meil Eestis, kes eneselegi hoomamata sirtsutavad Putini informatsioonilist novitšokkioma inimeste meeltesse.

Venemaa peab läänemaailma vastu infosõda tegelikult juba aastakümneid. Tema eesmärgiks on nõrgestada meie liitlassuhteid, püüdes esmalt fragmenteerida ühiskondi ja seejärel Venemaale meelepäraste valitsuste kaudu viia läbi Euroopa “soometamine”. Teiste sõnadega tähendab see USA huvide väljasurumist Euroopast ja seejärel Venemaa vetoõiguse saavutamist julgeolekut puudutavates küsimustes. Eestile tähendaks see otsest ohtu meie julgeolekule.

Selles valguses on Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees toimunu arusaadav ja Venemaa strateegiliste eesmärkide teostamisel oluline teetähis. Liberaalseid väärtusi vähemalt sõnades kaitsvad Euroopa riigid tegid suure vea, kui uskusid, et Venemaa laua taha tagasi lubamine leevendab pingeid ja lubab seeläbi Venemaad ennast paremini tema tegudes vastustada. Kahjuks näitab minevik midagi muud. Venemaa on olnud inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid kaitsva Euroopa Nõukogu liige 1996. aasta jaanuarist. See pole tal takistanud tappa oma kodanikke Tšetšeenias, rünnata naaberriike Gruusiat ja Ukrainat ning anastada nende territooriumit, panna toime sõjakuritegusid Süürias, kasutada keemiarelva Euroopa Nõukogu liikmesriigi Suurbritannia territooriumil ja nii edasi.

Nüüd on Venemaa taaskord karistamatult laua taga tagasi. Mis edasi? Vene delegatsiooni liikmed juba hõiskasid, et see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutumise algust. Sest Venemaata polevat Euroopal ju pääsu. Moskval on muidugi vara hõisata, kuid pinnas oma eesmärkide saavutamiseks on neil jälle parem. Pealegi on Strasbourg suurepärane koht, kus Venemaa eriteenistused saavad teostada mõjutustegevust korraga nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kui ka Euroopa Parlamendi saadikute seas.  

Nagu muuseas andis Putini intervjuuga samal päeval pressikonverentsi Gazpromi direktor Aleksei Miller, kes torkas veel ühe peene ora eurooplaste tunnetesse. Nord Stream 2 torujuhe valmib selle aasta lõpul sõltumata taanlaste vastuseisust, teatas Miller. 

Financial Times’i intervjuu avas Putinile soliidse võimaluse rahvusvahelisest isolatsioonist väljumiseks. Osakas tahtsid kõik temaga kohtuda. Viie aasta tagune häbi Brisbane’is, kui G20 kohtumisel hoidusid kõik Ukraina ründajaga samale pildile jäämast, oli ununenud kui halb viirastus.

Venemaa diplomaatia võttis viimastest päevadest mitu magusat võitu. Seda ajal, kui üksnes juuni kuuga on hukkunud või haavata saanud enam kui 80 Ukraina kaitsjat. Euroopa Liit küll pikendas sanktsioone ja USA Kongress tegi sammu Nord Stream 2 ehitajate sanktsioneerimiseks, kuid üldine trend töötab ikka Venemaa huvide kasuks. 

USAl on vaja Venemaaga asuda tuumarelvastuse piiramise leppe uuenduskõnelustesse ning meelitada Moskvat olema konstruktiivsem Lähis-Idas. Euroopa suurriikidel on üha kasvav sisemine surve leevendada sanktsioone Venemaaga kaubandussuhete elavdamiseks. Kremlis teatakse seda suurepäraselt ja aeg töötab nende kasuks. Seepärast pole imestada, miks president Putin nii suure mõnuga Lääne ajakirjanduse ühe lipulaeva vähemalt hetkeks oma huvides tööle pani.