Marko Mihkelsoni blogi

Venemaa on ainus riik maailmas, kes varjamatult kasvatab oma militaarmusklit võimalikuks sõjaliseks konfliktiks lääneriikidega. Selle ilmekaks näiteks on septembri keskel toimuv suurõppus Zapad-2017, mille tõenäoliseks virtuaalseks stsenaariumiks on taaskord NATO ja Euroopa Liidu riikide ründamine. Samas on meil ja liitlastel oluline näha veelgi suuremat pilti. Ohtlikud arengud Korea poolsaarel, jätkuv “Unustatud sõda” Ida-Ukrainas, plahvatusohtlik Lääne-Balkan, katkine laiem Lähis-Ida, keriv diplomaatiline pinge USA ja Venemaa suhetes – kogu see negatiivselt laetud dünaamika võib luua olukorra, kus eeskätt Ameerika Ühendriikidel on korraga seotus mitmes tõsises vastasseisus. Juhtivate lääneriikide võimekuste hajutamine ongi kõige ohtlikum areng Eesti julgeoleku tulevikku silmas pidades. Suur(jõudude)riikide jõupoliitika naasmine on kahjuks paratamatu. Maailm on suures muutumises ning seda sõnadega ei peata. Meil on tähtis osata kohanduda ning koos liitlastega tajuda, kui...

Kas meie ühiskond ikkagi on piisavalt resistentne vaenuliku mõjutustegevuse suhtes? Eelmisel nädalal kogesin vahetult, kuidas Vene telekanalitesse "uppunud" tuttav (Siberist läbi käinud eestlane) sõna otseses mõttes kinnisilmi Venemaa propagandat jutlustas.  Neid näited on tegelikult päris palju, mida olen üle Eesti inimestega kohtudes märganud (a la - parem elan Vene võimu all, kui mustanahalise naabrina või et Venemaa niikuinii meid vallutab, parem anname kohe alla). Jah, na d pole valdavad, kuid ikkagi on see teema, millest me ei tohiks mööda vaadata.  Või siis ikka ja jälle tõusetuv küsimus - miks me Venemaad ärritame, head kaubandussuhted teeks meid ju rikkaks (unustades samas, kui palju on Eesti rikkus kasvanud 1991. aastast saadik). Mis oleks parem meile, kui Eestil oleks heanaaberlikud ja vastastikku kasutoovad suhted Venemaaga. Aga kui keegi arvab, et need on saavutamata vaid Eesti tahte puudumise tõttu, siis peegeldab see taas allumist meie iseseisvust...