MIHKELSON: NÄIDATA TULEB USUTAVAT JÕUDU
Kuigi IRLi toetusreiting on juba aastaid olnud tagasihoidlik, tuli kahe käilakuju lahkumine erakonnast laiemale avalikkusele siiski üllatusena. Sestap võtsin ette välispoliitika eksperdina tuntust kogunud ja uurisin, mis hädad IRLi vaevavad, kuidas sattus ta ajakirjandusest poliitikasse ja miks on ta pakkunud huvi kõmuajakirjandusele.
Kuigi ei puhka kunagi, on suvi vaba nii erakonnast kui ka istungitest. Nii võtabki ta Arteri vastu oma kesklinnas asuva kodu hommikusöögilauas, kus jutuajamisega liitub ka tema elukaaslane Tuuli Semevsky.
Tõsi, päris vaba Mihkelsoni suvi siiski pole – järgmisel nädal lendab ta koos tütrega Ameerikasse, et pidada kongressis kõne. Lisaks tahab korraldamist Tallinna Rotary klubi golfivõistlus ja Euroopa Liidu eesistumise raames toimuv konverents.
- IRLi toetus on olnud madal juba pikalt, aga milline nägi välja kriisikoosolek, kui selgus, et toetus on langenud viie protsendini? Ma kujutan ette, et erakonna juhatus tuli kokku, laua otsas istuv Urmas Reinsalu põrutas rusikaga vastu lauda ja teatas enesekindlalt, et saadab kohe välja pressiteate, kuidas ta karmistab roolijoodikute karistusi, sunnib Eestis elavaid moslemeid burkat nurka viskama ja pagulasi eesti keelt õppima ning küll siis toetus kasvab mühinal?
Sellist koosolekut meil pole olnud. Aga poliittehnoloogiale on loodetud küll – kleebime seinale suure plakati või ostame ajalehe esiküljele värvilise reklaami erakonna uue juhi pildiga… Seda põhjendati sellega, et ei tunta, aga kui ta on poliitikas olnud minust kaks korda kauem, siis ma küsiks, et miks teda ei tunta?
Aga mis seal salata, ma olen selles kõiges osalenud – 2004. aastal kandideerisin Euroopa Parlamendi valimistel ja siis kasutas iseäranis palju majasuuruseid plakateid just Res Publica.
2013. aasta kohalikel valimistel saavutasime edu korruptsioonivastase võitlusega. Aasta hiljem püüti sama teemaga jätkata Euroopa Parlamendi valimistel. Aga see oli otsapidi juba euroskeptiline sõnum… kui pidin telereklaamis ütlema asju, millesse ma ei usu. Nii see karikas vaikelt täitus.
Kõigest hoolimata oli IRLil aastaid kuulsus, et valimistel teeme parema tulemuse, kui küsitlused näitavad. Aga viimastel valimistel seda enam ei juhtunud. Pärast valimisi ütlesin ühel koosolekul, et sõbrad, see on selge umbusaldus – meie maksureform ei leidnud inimeste toetust ja me peame selle tagasi võtma. Nii muidugi ei läinud.
- IRL on olnud häälekas ka kooseluseaduse teemal.
Ütlesin juba 2011. aastal, et toetan tsiviilpartnerluse seadust.
Erinevalt IRLi ametlikust seisukohast toetan ka topeltkodakondsust inimestele, kes elavad meie liitlasriikides ehk lisaks NATO riikidele, Uus-Meremaal, Austraalias, Jaapanis ja nii edasi. Mu oma tütar on Soomes sündinud ning Eesti ja Suurbritannia kodakondsusega! Muide, Lätil on säärase topeltkodakondsusega positiivne kogemus.
Kolmandaks rändeküsimus – me teame, et Eesti rahvaarv väheneb ja sellega koos langeb tööjõu arv ning juba praegu on täitmata 12 000 töökohta. Me peame midagi ette võtma.
Paraku vaatab IRL kõiki neid teemasid viisil, mis viivad tupikusse. Samas, käisin Kuressaares esinemas ja üks saalis istunud inimene teatas, et kuigi ta on elanud Nõukogude võimu all ja Siberiski käinud, siis juhul, kui tal oleks valida Vene võimu ja mustanahalise naabri vahel, valiks ta Vene võimu. Ma siis püüdsin selgitada seda maailma, kus me elame.
- Tulles tagasi IRLi juurde, siis kas ma saan õigesti aru, et häda on juhtides?
Poliitikas pole mustvalgeid vastuseid. Jah, palju sõltub juhtidest, aga ka sellest, kes nende mõtteid ellu viivad.
Pean probleemiks keskendumist poliittehnoloogiale ja selle abil oma sõnumite timmimist, et valijale meeldida. Näidetena võib tuua «Kodukulud alla!» või need õnnetud munad viimastelt valimistelt. Ma olen alati mõelnud, et IRLi valija on keskmisest haritum ja ise hakkama saav, kelle jaoks lihtlabased loosungid ei tööta.
Püsivalijaid peletab eemale, kui erakonna liikmete ainus eesmärk on organisatsiooni sees võimul püsimine. Lõpuks on tähtis ka see, kas erakond on konstantselt millegi vastu või tuleb välja ka positiivse programmiga. Näiteks Reformierakond on suutnud sellega positiivse ja edasiviiva mulje jätta.
- Järeldan sellest meelevaldselt, et südames olete langetanud otsuse Reformierakonna kasuks?
Seda otsust ei ole praegu olemas. Kindel on ainult see, et poliitikast ma ei kao. Kuigi ma usun, et mul oleks valikuid ka väljaspool poliitikat, ent ma ei hakka nende variantidega spekuleerima. Hetkel pole ma ka poliitikast väljaspool tööd otsinud.
- Vabaerakonna juht ütles, et nende fraktsiooni uks on lahti.
Sama olen ma kuulnud ka Reformierakonnast ja mõnelt poolt mujalt.
- Sotsid ja Keskerakonna võib kohe välistada?
Mis maailmavaadet puudutab, siis ma ei ole ju mingi tuulelipp.
- See tähendab, et teil on valida Reformierakonna ja Vabaerakonna vahel. Viimases on teil lihtsam paremaid positsioone hõivata, sest Reformierakonnas on teenekaid huvilisi märksa rohkem.
Väga huvitav mõttekäik. Ma siiski kasutaksin suve, et olla kõigest eemal, väljaarvatud , kus…
- Ma ei küsinud kohta.
Ei, aga ma ütlengi, et ma teen selle otsuse siis, kui ma olen suutnud endasse koguda uusi mõtteid, millega ma saaksin kusagil kasulik olla.
- Neid uusi mõtteid saate erakonna esimeeste või valijate käest?
Ikka heade sõprade ja tuttavate käest. Aga need ei ole töövestluse stiilis läbirääkimised mu tuleviku üle, vaid kohtumised inimestega, kellega ma tahan arutada seda, milliseid otsuseid peaks Eesti riigis tehtama mitte ainult välispoliitikas, vaid ka majanduses, sotsiaal- ja hariduspoliitikas.
- Kas nende mõtete põhjal võiks moodustada uue erakonna?
Minu jaoks on kõige olulisem praegu see, et pärast 14 aastat saan tõusta kõrgemale ja vaadata…
- Minu küsimus puudutas seda, kas plaanite luua uut erakonda.
Ma plaanin poliitikasse jääda.
- Paar vastust tagasi ütlesite, et teil oleks variante ka poliitikast väljaspool.
Ma tahan öelda, et minu jaoks poleks see traagiline, kui valijad mind 2019. aastal ei toetaks. Aga ma kindlasti plaanin 2019. aastaks olla erakonnaga liitunud ja minna valimistele.
- Kas üks põhjus, miks erakonnast lahkusite, oli selles, et teist ei saanud välisministrit?
Loomulikult mitte. Poliitikas ei jõua isikliku kibestumisega kaugele. Pealegi pole ma kunagi enda jaoks seadnud eesmärki olla poliitikas kohatäitmise pärast. Ma olen IRLile tänulik, et 14 aasta jooksul on mul õnnestunud panustada Eesti poliitikas välis- ja ning esimehena. Need kõik on väga vastutusrikkad kohad.
- Ühes intervjuus ütlesite, et teid teeb murelikuks Keskerakonna flirtimine Vene teemaga. Kas olete vahepeal muutunud veel murelikumaks?
Olen küll, jah. Mida lähemale kohalikud valimised jõuavad, seda rohkem Keskerakonna sees olev probleem ilmsiks tuleb. Ma olin ilmselt esimene, kes kirjutas, et 2004. aastal allkirja saanud koostöölepe Ühtse Venemaaga saab olema tõsine kivi Keskerakonna kaelas, mis toimib Trooja hobusena Eesti poliitikas. Ja see on nii siiani.
Keskerakonnal on palju venekeelseid valijaid, kes kujundavad oma mõttemaailma Venemaa propagandakanalite abil. Inimesed, kes püüavad nende soosingut pälvida, peavad minema Eesti julgeolekuhuvide suhtes libedale teele – nii on teinud Yana Toom ja tema lähikondsed. Uuel erakonna esimehel on väga raske neid kahte maailma koos hoida nii, et ka Eesti riik saaks hästi juhitud.
- Kui Venemaa tegeles parasjagu Ukraina vallutamisega, ütles Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja paruness Ashton, et ta on mures. Natuke hiljem oli ta juba sügavalt mures, mis on kahtlemata märksa jõulisem sõnum, eriti Putini silmis. Hiljuti rünnati küberrelvaga Ukrainat ja Eesti on Euroopa Liidu eesistuja – kas me kuuleme ka nüüd samasugust retoorikat?
Ma saan suurepäraselt aru, mida te silmas peate, aga selliste sõnumite väljaütlemine jääb siiski kõrge esindaja õlule.
Kuigi Venemaa pole vahepeal oma käitumist muutnud, oli meie ühiskonna hirmutunne 2014. aastal märksa suurem kui praegu. Aga lisaks Euroopa Liidule on oluline ka NATO roll ja muretsemise asemel NATO tegutseb. Venemaa suurõppuse Zapad ajaks tuuakse Balti riikidesse USA kompaniid, lisaks tulevad ungarlased siia oma suvist väljaõpet tegema. Leedus on kohal õhutõrjesüsteemid Patriot, merel liiguvad ringi ballistilist raketikaitsesüsteemi Aegis kandvad laevad.
Väärib meenutamist, et 2008. aastal, kui algas Gruusia sõda, ei eksisteerinud Baltikumi kaitsmiseks detailsemaid plaane. Ainus plaan oli artikkel 5. Põhjuseks oli see, et tol hetkel mõtles NATO, kas ta peaks muutuma ainult välismissioonide operaatoriks. Aga siis see kõik muutus…
- Olete kirjutanud, et tegelikult töötas Venemaa luure pärast 1991. aastat sama auruga edasi.
Sellest on hästi kirjutanud Sergei Tretjakov, kes põgenes 2000. aastal ÜRO Venemaa esindusest välisluure kõrge ohvitserina USAsse. Ta oli aastaid kõrgeima auastmega Venemaa spioon USAs. Tema hinnangul pole Venemaa kunagi loobunud soovist hävitada USA ning lõhkuda NATO ja Euroopa Liit. Ja mis seal salata, need, kes on Venemaa tegemisi pikemalt jälginud, on sellest aru saanud.
Aga üldiselt on meetodid, mis töötaksid ka tänapäeva Venemaa puhul, ammu lahti kirjutatud. Üks neist soovitustest on olnud, et näidake jõudu, mis on usutav, vastasel juhul ajate venelased lihtsalt närvi. Külma sõja ajal oli põhiliseks vahendiks tuumaheidutus ja see hoidis maailma ka kõige hullemast.
- Tuumaheidutuse kasutamine nõuab poliitikutelt suurt julgust.
Kui vaadata NATO tippkohtumisi, siis on vähe neid, kes oleksid suutnud arvata, et kujuneb selline ühine arusaam Venemaast kui potentsiaalsest ohust, ja teiseks sellest, mida selle ohu vastu teha.
- Kas Venemaa jaoks asume endiselt nende mõjusfääris?
Venemaa ei ole tunnistanud, et impeerium on lõplikult lagunenud.
- Mis tähendab, et nad näevad meid endiselt selle osana?
Ja see on ka üks põhjus, miks me ei saa suhelda Venemaaga nii nagu Soome. Isegi siis, kui Eesti astuks NATOst välja ja me ütleksime, et Euroopa Liit parem kahanegu, ei muutuks Eesti-Vene suhted oluliselt paremaks. Tsivilisatsioonide piir, mille Samuel Huntington oma maailmakuulsas raamatus Narva jõele maha tõmbas, on ja jääb.
- See piir on seal jõel olnud juba 13. sajandist.
Absoluutselt! Vedas ka sellega, et 500 aasta jooksul kuni Põhjasõjani see ruum siin kinnistus. Ja seda hoolimata sellest, et Venemaa üritas korduvalt meid vallutada.
Nii et seni, kuni pole lahkunud viimane inimene, kes mäletab Vene impeeriumi, jääb püsima surve oht Eestile. Ja see ei sõltu sellest, kes Venemaal võimul on.
Mis valitsejasse puutub, siis Putinil on praegu võimu rohkem, kui oli Brežnevil ja Nikolai II-l. Pigem on see võrreldav juba Staliniga. Aga riiki, mis laiub 11 ajavööndil, ulatudes Baltikumist Vaikse ookeanini, ongi keeruline normaalsel kombel juhtida. Eriti kui su kabinet on Kremlis, mis on ainuke paik maailmas, kus riigipea istub väga kõrgete, süngete müüride taga, kompleksis, mis on täis autoritaarsust esile kutsuvat taustsüsteemi. Seal on ju Stalini ja Ivan Julmaga seotud paigad! See taastoodab ennast. Eriti kui võimul on KGB taustaga inimesed, kellel on koos organiseeritud kuritegevusega väga suur mõjuvõim. Sellist asja pole mitte kusagil maailmas.
Aga mis puudutab lähitulevikku, siis muidugi tuleb Zapadi õppusel silm peal hoida – viimati peeti selline neli aastat tagasi. 2009. aastal harjutati selle õppuse raames Varssavile taktikalise tuumalöögi andmist läänega tekkinud konflikti deeskaleerimiseks. Seda arvestades ei oleks ma üllatunud, kui ilmneb, et ka nüüd käsitleb õppuse stsenaarium Balti riikide isoleerimist.
- Ma oleksin üllatunud, kui õppusel ei harjutataks ka Taani, Rootsi, Soome ja Norra isoleerimist.
Arvestades, et õppuse perimeeter ulatub Põhja-Jäämerest Musta mereni ning nendele rahvusvahelisi vaatlejaid ei kutsuta, peaksid valvel olema paljud riigid. Ma olen rohkem murelik Läänemere kohal õhus toimuda võiva pärast. Vene lendurid käituvad väga jõuliselt ja seetõttu loodan, et ühtegi intsidenti ei juhtu.
Mis puudutab mittesõjalisi vahendeid, siis mulle tundub, et venelased on ise endale karuteene teinud propagandasõja ning USA ja Prantsusmaa valimistesse sekkumisega. Seetõttu on nad nüüd lääneriikide poliitikute n-ö radaril. Kui varem oli Venemaa küsimus kongresmenide jaoks pigem kauge, siis praegu on olukord vastupidine.
Või Suurbritannia – hiljuti levis uudis, et viimase 11 aasta jooksul on Venemaa eriteenistused kahasse maffiaga mõrvanud seal 14 inimest. Alates Litvinenkost ja lõpetades Berezovski või polooniumi tuvastanud radioloogiga, kes väidetavalt tappis ennast ise mitmekümne noalöögiga.
Muide, ma soovitan veel kord lugeda seda Tretjakovist kirjutatud raamatut «Seltsimees J», kus ta kirjeldab, kuidas kaks jõuorganite ametnikku võtsid kätte ja hakkasid kokku panema nimekirja Venemaa poliitikutest, kes tuleks ära tappa. Kuigi Tretjakov väidab, et lõpuks said nad aru, et selline asi tekitaks liiga palju küsimusi, oleme näinud, et midagi sellist Venemaal siiski toimub. Muide, üks nendest meestest – Viktor Zolotov – oli Putini ihukaitsja ning tema judo ja sambo sparringupartner. Nüüd juhib Zolotov otse Putinile alluvat rahvuskaarti.
Kui mina tegin 1990ndatel Venemaal intervjuusid, kus puudutasin Eesti liitumist NATOga, siis ähvardasid seepeale kõik Žirinovskist kuni sõjandusekspertideni Siberisse saatmisega. Ja nad ei mõelnud poliitikuid, vaid ikka tervet Eesti rahvast. Seevastu majandusanalüütik Andrei Illarionov, kes hiljem töötas Putini majandusnõunikuna, soovitas esimesel võimalusel NATOga liituda, nimetades seda meie pääseteeks. Ja praegu kuuleme, kuidas ähvardatakse NATO-le mõtlevaid Rootsit ja Soomet…
- Kuidas sai Valga poisist välispoliitika ekspert?
Ma olin Tartus ülikooli alguses ikka väga uje. Tegelik hüpe ellu toimus ülikooli lõpus, kui sattusin Postimehesse tööle. Lähem ajalugu on mind alati huvitanud, lisaks ajakirjanduslik huvi ümbritseva vastu.
Kui olin 1993. aasta jaanuaris Postimehe toimetuses oma esimesed lood ära kirjutanud, läksin toonase peatoimetaja Vahur Kalmre juurde ja ütlesin, et ma ei saa ju välismaast kirjutada, kui ma pole seal ise käinud. Kuu aega hiljem olin oma esimeses komandeeringus.
- Neid komandeeringuid tuli hiljem rohkesti, muuhulgas Tšetšeeniasse. Hiljuti ületas uudiskünnise Vahur Laiapea, kes sattus Talibani kätte pantvangi ja siis kaheks kuuks vanglasse. Kuidas teil seal läks?
1996. aastal läksin koos fotograaf Tõnu Nooritsaga Tšetšeeniasse ajakirjale Luup lugu tegema. Läksime ühte asulasse, mille lähistel olevas külas tegid venelased parasjagu «passikontrolli». Sisuliselt piirasid nad küla ümber ja hakkasid dudajevlasi otsima. Me uurisime siis haiglast, kas sealt külast on toodud haavatuid või toimub midagi, millest saaks kirjutada. Selleks rääkisime haigla juures ka ühe inimesega, kes osutus venelaste sabarakuks ja kellel dudajevlased silma peal hoidsid. Kui hakkasime asulast lahkuma, suunati meie Moskvitši peale tankirusikas, millega anti märku, et kui te edasi sõidate, siis ei jää teist suurt midagi järele. Meid võeti siis kinni ja pandi ühte improviseeritud kongi.
Seal kongis oli aega meenutada, et vahetult enne reisi oli Toomas Hendrik Ilves tulnud Moskvasse külla toonasele suursaadikule . Ühel õhtul läksin Toomasega kohalikku šoti pubisse rahvusvahelistest asjadest rääkima. Jutu käigus soovitas ta mul Tšetšeenias ettevaatlik olla, sest luureandmete kohaselt kahtlustasid dudajevlased kõiki ajakirjanikke topeltmängus.
Aga eks ma olin ka varem kuulnud ajakirjanike tapmisest. 1995. aasta augustis käisin dudajevlaste peaprokuröriga intervjuud tegemas ja ühel hetkel ütles ta: «Marko, ära ennast selle naisterahvaga väga kusagil näita, me kahtlustame, et ta töötab venelaste heaks.»
Kolm kuud hiljem oli see ajakirjanik surnud. Kui Nooritsaga seal kambris istusin, siis ütlesin talle, et kuule, nüüd on vist see lugu. (Naerab.) Võtsin ju Ilvese hoiatust leebelt – olen seal ju käinud, olen noor ja mis minuga ikka juhtuda saab.
Põhimõtteliselt oli siis tšetšeenide jaoks laual mitu varianti, millest üks oli see, et meid viiakse kuuri taha ja lastakse kuul pähe. Aga juhtus hoopis nii, et üks valvuritest tundis mind ära, sest olin aasta varem samas külas olnud küla komandandi külaline ja see mees oli tema ihukaitsja. Meid nähes ütles ta, et «oh, eti normalnõje parni», nii et mõne tunni istusime ja siis saime minema.
Esimese Tšetšeenia sõja ajal oli ajakirjanikel seal lihtsam, aga teise sõja ajal aitasid ka Venemaa eriteenistused tekitada muuhulgas pantvangistamise abil ängi ja õudu ning tunnet, et ajakirjanikel on sinna parem mitte minna.
- Lahinguid nägite? Kuulide vihisemist kuulsite?
Käisin seal tavaliselt nädal-kaks korraga ja eesmärk oli intervjuusid teha, mitte lahingut jälgida.
Kui käisin Tšetšeeni vabariigi presidendi Dzohhar Dudajeviga intervjuud tegemas, tuli meil liikuda veebruariöös, džiibid kustutasid tuled ära, sest vene tankid olid laskekauguses. Käsi oli kogu aeg ukselingil, et kui midagi on, siis saan välja hüpata… Intervjuu ise kestis kella kahest kuni neljani öösel, sõime ramadaani kombeid austades selle ajal ära kaks lambapraadi.
Või teine näide – sõitsime taas autoga, kui tuli madallennul Vene hävitaja. Teadsime, et neil on kombeks liikuvaid masinaid jahtida, ning siis kargasime mõistagi põõsastesse.
- Pärast reporteri karjääri olite Postimehe peatoimetaja, teie käe all hakkas ilmuma ka seesama Arter. Miks te ajakirjandusega lõpparve tegite? Läksite ise või lasti minna?
Eks igal tööl ole oma algus ja lõpp. Minu ajakirjanikukarjäär oli kui raketilend, nelja aastaga nullist peatoimetajaks. Kui ma 27-aastaselt toimetust juhtima hakkasin, kartsin, kas ikka saan hakkama. Aga mul vedas, sest mu ümber olid kõik väga pühendanud inimesed eesotsas Mart Kadastiku ja Toomas Mattsoniga. Minu ülesandeks oli viia toimetus 1997. aasta lõpul ja 1998. aasta algul Tartust Tallinna ning kindlustada lehe sisuline liidriroll Eestis. See õnnestus ning selle üle on mul hea meel.
- Pärast ajakirjanikuelu asutasite Balti Venemaa Uuringute Keskuse?
1990ndate lõpus tutvusin Vladimir Juškiniga ja kuna minu huvi Venemaa vastu ja tema teadmised klappisid hästi kokku, siis otsustasimegi keskusele aluse panna. Tegime siis analüüse näiteks kaitseministeeriumile.
Mis Juškinit puudutab, siis ta tuli Eestisse 1970ndatel. Lisaks sellele, et ta töötas Punases RETis peainsenerina, oli ta 1990ndatel peaminister Edgar Savisaare nõunik. Mina nimetaksin Juškinit parimaks Venemaa asjatundjaks, kes Eestis elab. Esiteks seepärast, et ta on venelane ja Moskvas sündinud ning õppinud. Teiseks seetõttu, et ta on viimased 25 aastat tegelenud Venemaa uurimisega.
- Sirvisin vanu pilte ja avastasin jäädvustuse aastast 2002, kus istute Boriss Nemtsovi kõrval laua taga ja esireas kuulavad teid Lennart Meri, Jaanus Rahumägi ja Juhan Parts.
Nemtsov oli siis Venemaa riigiduuma asespiiker ja kutsusime ta Balti Venemaa uuringute keskuse poolt külla. Olümpia hotellis toimus avalik konverents, kus Nemtsov rääkis sellest, milliseks võiks Venemaa muutuda. Tol hetkel nägi ta tulevikku veel üsna rõõmsates toonides, kuigi Putin oli selleks ajaks juba kaks aastat võimul olnud.
Tutvusin Nemtsoviga Moskvas ja meil oli kohe alguses hea läbisaamine ning seda kuni viimase hetkeni. Ta jäi endaks, isegi siis, kui temast oli saanud opositsioonipoliitik Venemaal.
Mullu novembris ilmus Žanna Nemtsova raamat, kus ta käsitleb muuhulgas oma isa mõrvamist. Kirjutasin sellele eessõna, kus ütlesin, et Nemtsov oli üks vähestest inimestest, kes elas ja töötas demokraatliku ja vaba Venemaa nimel.
- Kas see aeg üldse kunagi pärale jõuab?
Kui, siis kauges tulevikus. Miks? Sest me peame arvestama, kuidas vene rahvast on eriti viimase saja aasta jooksul pehmelt öeldes karmil käel koheldud – see ei saa ühe ööga kaduda.
Kogu intervjuu jooksul on Mihkelsoni kõrval istunud tema elukaaslane Tuuli Semevsky. Inglise filoloogina tegeleb ta oma keelestuudio juhtimise ning koolitamisega.
- Räägime rõõmsamatel teemadel ka – kuidas te Tuuliga kokku saite?
Kohtusime aasta eest ühise sõbra sünnipäeval.
- Ja räägite siiani ainult välispoliitika sõlmküsimustest?
: Ei-ei!
Tuuli Semevsky: (Naerab.) Erinevalt ajakirjanikust räägib Marko ka muudel teemadel! Mind huvitab poliitika vähem ja see inimene seal kesta sees jällegi rohkem.
Kohtudes tundus Marko vahetu ja sooja inimesena ning ta tekitas turvalise tunde. Tundus, et on hea mees, ja see tunne pole mind siiani petnud.
- Kuidas asi edasi arenes?
Olin tolleks hetkeks pikemat aega tundnud, et mul on vaja väikest puhkust, ja seetõttu olin planeerinud reisi Prantsusmaale.
- Tahtsite Reinsalu eest põgeneda?!
: (Naerab.) Kuna kõik ettevalmistused olid tehtud, siis kutsusingi Tuuli kohe suhte alguses paariks nädalaks kaasa.
Tuuli Semevsky: Mina mõtlesin, et väga hea, saan kohe teada, kellega mul tegu on – reisil tuleb see ju eriti hästi välja. Ja saingi aimu.
: Kindlasti ei olnud see selline traditsiooniline algus, et vaatame hästi pikalt, et kuidas ja mida. Aga tänu sellele on olnud väga lahe aasta.
- Enne Tuulit oli veel Triin Ploomipuu?
Mul on olnud kaks ligi üheksa aastat kestnud suhet ja mul on nii Joanne’i kui Triinu suhtes väga positiivsed mälestused. Aga nagu suhetes ikka, tekib ühel hetkel olukord, kus teed lähevad lahku, olgu selleks siis mis iganes põhjus, kas või see, et ma ise ei panustanud piisavalt. Aga mul on vedanud, et nii Triinu kui ka oma lapse emaga saan hästi suheldud. Ja ma olen väga õnnelik, et olen leidnud Tuuli!
- Millist rolli on teie elus mänginud Joanne Vaughan?
Kohtusime temaga Tallinnas Briti suursaadiku vastuvõtul 1998. aastal. Toona oli saadiku residents veel Tabasalus, Lucca külas, sellises 1990ndate alguses ehitatud villas.
Aga kuna olime Joanne’iga samal ajal Moskvas, siis ei saa välistada, et sattusime näiteks samale Elton Johni kontserdile. Joanne’i ettevõte oli toona ja on siiani seotud Venemaa ning paljude teiste riikide hotellidele tarkvara arendamisega.
Olime koos peaaegu kümme aastat. 1. septembril 2003 sündis Rosemary. Olen oma tütre üle väga uhke. Tal on annet keelte peale – emakeel on tal inglise keel, lemmik on hispaania keel, lisaks käis ta prantsuskeelses algkoolis ja Tallinnas lasteaias. Vanaemaga räägib ta küll eesti keeles, aga ta ise tunneb, et peaks keeleoskust veidi järele aitama.
- Kui tihti te kohtute?
Praegu elab ta ema juures ja õpib Birminghami lähistel tüdrukutele mõeldud erakoolis. Kooli valik peaks sillutama teed hariduse jätkamiseks kas siis Inglismaal või kusagil mujal.
Kohtume tavaliselt tema koolivaheaegadel, samuti peame sidet Skype’i vahendusel. Järgmisel nädalal läheme koos Ameerikasse, kuna pean mõttekojas Atlantic Council ja kongressis kõne. Võtan ta igale poole töövarjuna kaasa, lisaks tahan talle Valget Maja näidata.
- Teie tütar on elanud päris mitmes riigis – pärast Eestist lahkumist elas ta mõnda aega koos emaga Prantsusmaal?
Põhjuseks olid hobused – Joanne on terve elu tipptasemel ratsaspordiga tegelenud, mõne aasta eest osales ta koolisõidus isegi maailmameistrivõistlustel. Loire’i jõe oru ühes väikelinnas olid ratsaspordiga tegelemiseks lihtsalt parimad tingimused.
Kui Rosemary jaanuari alguses Inglismaal kooli läks, olin muidugi mures, et kuidas ta ikka hakkama saab, kuigi seal samas lähedal elavad ka meie ühised sõbrad. Aga kuna ta on õppinud nii Eestis, Suurbritannias, Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal kui ka Hollandis, siis on ta harjunud hakkama saama ja sisseelamine läks kergelt.
Tänu sellele, et ta on oma ea kohta palju maailma näinud, on ta väga iseseisev ja tal on ka väga rahvusvaheline suhtlusringkond – tema parim sõber elab hoopis Amsterdamis.
- Lisaks ratsutamisvõimalustele on Loire’i orus ka maailma kõige ilusamad lossid.
Koos Joanne’iga käisime mitmel suvel Prantsusmaal ratsutamas ja ma võin öelda, et lisaks arhitektuurile tehakse seal ka suurepärast valget veini! (Naerab.) Ja 15 aastat tagasi nakatusin seal ka golfipisikuga.
Kui aega saan, mängin siiani. Mullu võitsin Eesti Rotary klubide meistrivõistluse ja rändkarikaga kaasneb kohustus korraldada järgmine võistlus. Muide, golfimäng pakub meeletult adrenaliini. Seda on kõrvaltvaatajal raske aduda, kuidas väikest palli auku ajades on võimalik saavutada adrenaliinitase, mis on võrreldav jäähokiga, aga see on päriselt nii. Golfis on nii palju müstilist, ükski löök pole eelmisega sarnane ja ka professionaal võib teha väga rumalaid vigu. Ja siis sa tahad ju loomulikult kogu aeg paremini ja paremini mängida. Aga see omakorda võtab aega.
- Üks peretuttav oli Rootsis reisil ja läks kohalikku golfiklubisse mängima. Kaaslaseks sattus talle ühe käega mees, kellelt ta veidi kohmetunud eestlase kombel jutu alustamise eesmärgil küsis: «What’s your handicap?» («Aga mis on teie handicap?», tasemenäitaja golfis – toim.)
Minul jookseb ta seal 22–23 peal – on olnud ka madalam, aga kuna mõned aastad jäid mul vahele, siis tõusis ta automaatselt jälle kõrgemale.
Viimased aastad olen tihemini mänginud tennist – harjutan Sven Evingu käe all. No ja nooruspõlves mängisin korvpalli – esimest korda kohtusin Juhan Partsiga just palliväljakul. Isegi Gert Kullamäe ja Rauno Pehka vastu olen kooli ajal mänginud! Tõsi, saime haledalt pähe.
- Aga ratsutamine? Olete tulnud takistussõidus amatööride klassis Eesti meistriks?
See oli 2001. aasta suvel, kui Tallinnas Veskimetsas toimus maailmakarika etapp ning selle vahepalana peeti ka amatööride jõukatsumine. Peale minu osalesid seal vist peaaegu ainult tüdrukud, aga sellest hoolimata oli tegu väga hasartse võistlusega. Võit oli ka ilus hetk lõpetamiseks, mis oli omakorda ajendatud poliitikasse minemisest.
Kui golf võtab palju aega, siis ratsutamine võtab veelgi rohkem. Aga kui tahad hobustega tõsiselt tegeleda, pead neile iga päev mitu tundi pühendama. Mõnda aega käisin korralikult Pille Elsoni juures trennis ja sellist suhtumist, et «andke mulle hobune, ma lähen hüppan üle» ei olnud. Muidugi käisid selle elu juurde ka korralikud kukkumised.
Kui ma praegu hobuse selga istuksin – ja ma pole seda aastaid teinud –, siis ma usun, et ma poleks küll Liivimaa parim ratsutaja, aga hätta ma ei jääks.
Intervjuu ilmus 8.07 Postimehe Arteris.
Kommentaarid