EESSÕNA BORISS NEMTSOVI TÜTRE RAAMATULE ÄRATAMAS VENEMAAD

Lasud Kremli külje all Moskvoretski sillal, mis tapsid Boriss Nemtsovi, olid lasud otse vaba Venemaa südamesse. Kahjuks mitte esimest ja ilmselt mitte viimast  korda.

Vabaduse ideed on Venemaal kõige kiuste püütud külvata, harida ja kaitsta tegelikult väga pika aja jooksul. Juba 1610. aastal kirjutati Venemaal esimene vabadusi määratlev põhiseaduse projekt.

Hiljem on vabaduse määr Venemaal üles alla kord laienenud, kord kõvasti vähenenud, kuid vaatamata isevalitsejate ja autoritaarse korra valvurite vägivallale pole see kunagi lõplikult hääbunud.

Boriss Nemtsovi lugu, mille tema tütar Žanna siin raamatus lihtsalt ja haaravalt lahti kirjutab, on lugu vaba inimese keerulisest ja lõppeks traagilisest käekäigust kaasaegsel Venemaal.

Lootuse ja uute võimaluste teke Nõukogude impeeriumi lagunemisel lennutasid karismaatilise Boriss Nemtsovi Venemaa poliitilisse tähistaevasse. Tema julged, inimeste tegevusvabadusele ja samas kõigile võrdsete võimaluste loomisele rajatud reformid tegid Nižni Novgorodi kuulsaks kogu vabas maailmas.

Venemaa president Boriss Jeltsin, keda Nemtsov veel hiljemgi hea sõnaga meenutas ja vanaisaks kutsus, nägi noores ja edukas Nižni Novgorodi kuberneris vastukaalu minevikku kiskuvatele punadirektoritele. Pole välistatud, et kogu riigis populaarsust kogunud Nemtsov võis mingil hetkel olla Jeltsini enda mõtetes kui tema järglane presidendiametis.

Nii see kahjuks siiski ei läinud. Nemtsovi teele tõusis kui müür Venemaale nii traditsiooniline vastureformatsioon. Esmalt  oligarhid ning seejärel võimule tõusnud KGB korporatsioon nägid vabameelses Nemtsovis ja tema pooldajates ohtu oma korruptiivsele isiklikule varale ja võimutäiusele.

Nemtsov ja kõik süsteemivälised jõud suruti esmalt parlamendist tänavale ning seejärel eksiili, vangistusse või surnukuuri. Poliitilised mõrvad on Venemaad raputanud kui mitte varasemast, siis tsaar Aleksander II tapmisest saadik. Lenini-Stalini hakklihamasin muutis inimelu väärtuse nullilähedaseks.

Jeltsini suurim möödalask, kas tahtlikult või tahtmata, oli endise repressiivsüsteemi sisuline rehabiliteerimine. Tšetšeenia sõda lõi aga pinnase pikale verisele ahelale, mis on mõjutanud vahetult kogu kaasaegse Venemaa lähilugu.

Kahjuks on see karistamatu hävitav haamer igaveseks vaigistanud üksteise järel vabaduse kandjaid. Pole imestada, et ka Nemtsovi tapmise niidid viivad Tšetšeeniasse ja mitte ainult. Paradoksaalne on siin eriti see, et just Nemtsov oli 1990ndate keskel häälekalt vastu sõjale Tšetšeenias, kogudes allkirju verevalamise lõpetamiseks.

Kas Nemtsovi traagiline lugu ongi vabade meeste ja naiste saatus Venemaal? Raamatus tuletab Žanna meelde oma isa arvamust, et tee vabaduseni on Venemaal kurnav maraton, kuid sellel on siis õnnelik finiš. Paraku ei tea keegi veel täpselt, millisel kilomeetril ollakse. Aga nii, nagu uskus Nemtsov vabaduse võimalikkusse Venemaal, nii usuvad seda ka tema elusolevad kaaslased. Neid on vähemus, kuid nad on olemas.

Nemtsov oli üks tuntumaid Venemaa poliitikuid kogu maailmas. Ka Eestis oli Borissil palju häid tuttavaid, siinkirjutaja nende seas. Kuigi ma nägin lähedalt tema tegemisi asepeaministrina juba 1997. aastal, kui töötasin Postimehe korrespondendina Moskvas, tutvusin temaga isiklikult 2002. aastal.

Just tollel aastal, kui Nemtsov oli veel Riigiduuma paremjõudude liidu fraktsiooni esimees, kutsusin Borissi esimest korda Eestit külastama. Tal oli toona Tallinnas avaliku esinemise kõrval ka mitmeid kohtumisi, sealhulgas president Lennart Meri, tulevase peaministri Juhan Partsi, linnapea Edgar Savisaare ning meie suurettevõtjate esindajatega. See oli aeg, kui Eesti-Vene suhetes valitsesid pigem lootuste tuuled.

2002. aasta esimene visiit Eestisse ei jäänud Nemtsovil kaugeltki viimaseks. Lennart Meri konverentsidel oli Boriss sage esineja. Tema loomulik sarm ning vabale inimesele omane väljenduslaad panid Nemtsovi alati kuulama ning kaasa mõtlema.

Ühel järjekordsel kokkusaamisel kinkis Boriss mulle tema enda kirjutatud kokkuvõtte korruptsioonist Venemaal. Pühenduseks kirjutas ta lihtsalt: “Kallile Markole, tänuga vaba Venemaa kohta hoolimise eest.” Siis ma veel ei teadnud, et see jääb meie viimaseks kohtumiseks.

Boriss Nemtsovi elutöö ja traagilise saatuse tegelik tähendus Venemaale ilmneb mõistagi alles aja möödudes. Ometi võib juba täna olla päris kindel, et just tema väsimatu tegevus hoiab elus nende lootust, kes tahavad kunagi näha teostumas vaba ja väärikat Venemaad.

Žanna Nemtsova. ÄRATAMAS VENEMAAD. Minu isa Boriss Nemtsov ja tema poliitiline pärand. Helios, 2016.