KORDAN, EESTIT RÜNNATAKSE!

Kes ei mäletaks või ei teaks Edgar Savisaare tuntud raadiopöördumist 1990. aasta mais, kui interrindelased korraldasid Moskva mahitusel provokatsiooni Toompea lossi juures. 25 aastat hiljem on olukord justkui peapeal. Keskerakonna värskevana esimehe esinemine Tondirabas tekitas palju küsimusi, sealhulgas ka selle – miks ikkagi Savisaar nii sügavalt oma kodumaad põlgab?

Tegelikult ei ole ju küsimus üksnes Savisaares ja tema reveranssides oma valijatele Lasnamäel. Viimasel ajal on üldse tunnetada tõsist survet Eesti identiteedi ja julgeoleku põhialustele. Viisil, mida me pole kohanud Laulvast revolutsioonist saadik.

Eestit ei ründa täna mitte keegi peale meie endi. Ma ei kuulu nende sekka, kelle meelest on olemas üks ja ainumas tõde. Kuid ühe rahva identiteet ning ruumikuuluvus on miski, mis on kujunenud ühe inimese tahtest sõltumata ning põlvkondi ületades.

Mitmed meie avaliku elu tegelased on erinevatel kaalutlustel ning põhjustel oma hiljutiste esinemiste kaudu süstinud ühiskonda umbusku Eesti seniste suurte valikute ning meie enda kultuuriruumi juurte suhtes. 

Läbiva joonena kõlavad sellised mõtted, justkui läänemaailm on surumas meile peale võõraid väärtusi ning Eestil oleks mõistlikum suveräänsena hoida hoopiski Venemaa tiiva alla. Teisalt on poliitilisse debatti lisandunud “Euroopa väärtuste malakas”, millega omakorda püütakse eos lämmatada meie rahvale nii iseloomulikku rahulikku ja üheksa-korda-mõõdetud sisesünteesi. Eriti teemadel, millest Nõukogude okupatsioon meid vägivaldselt eemal hoidis.

Professor Margit Sutrop esitas juba 2005. aastal küsimuse sellest, kas me sobime oma individualistliku meelelaadiga tänasesse Euroopasse. “Peame endalt küsima, kas oleme valmis jagama neid kommunitaarseid väärtusi, mida uuenenud Euroopa tunnistab: sallivus, solidaarsus, hoolimine ja vastutus,” kirjutas Sutrop.

Eestlastele omane alalhoidlik individualism ja eluterve skepsis pole tegelikult vastuolus läänemaailma südames toimuvaga. Euroopa ajalooline taasühinemine Berliini müüri langemise järel ning eriti viimasel  paaril aastal tõusetunud eksistentsiaalsed väljakutsed on  avanud uue hooga arutelu Euroopa tuleviku, tema identiteedi ja väärtusruumi kaitsmise üle.

Paavst Benedictus XVI ütles enam kui kümne aasta eest ettenägelikult: “Kui Euroopa tahab ellu jääda, vajab ta uut mõistmist iseendast. Kirglikult nõutav multikultuursus on mõnikord eeskätt lahtiütlemine omast, põgenemine iseendast. Maailma kultuuride jaoks on see absoluutne ilmalikkus, mis Õhtumaal valitseb, üdini võõras. Ja just multikultuursus kutsub meid iseenda juurde tagasi. Euroopa peab teadlikult taas oma hinge otsima.”

Euroopa on täna vastakuti ohtudega, mis sunnivad eeskätt lääneeurooplasi lahkuma heaoluühiskonnale omasest mugavustsoonist. Seejuures vajavad nii mitmedki Euroopa põhiväärtusteks peetavad hoiakud, kaasa arvatud sallivus ja solidaarsus, ajakohastamist.

Tugeva ja ühtse Euroopa Liidu püsimise nimel saab Eesti palju ära teha, lisades Euroopa identiteedi püsivas loomeprotsessis oma kaine kaalutluse maailmast ning vabaduse hinnast. Euroopa väärtusruumi aluseks olev õigusriiklus ja põhiseaduslik kord on need raamid, milles seletatakse lahti ka sallivuse ja solidaarsuse tähendus tänases maailmas.

Selles kontekstis asetub Eestis toimuv lühinägelik või mõnel juhul küüniliselt pahatahtlik rünnak meie vabaduse põhialuste vastu täiesti uude perspektiivi.  

Jurist Varro Vooglaid peab Eesti loomulikku soovi julgeolekutagatiste järele ei millekski enamaks kui arguseks, nõrkuseks, haletsusväärseks hädisuseks ja posttraumaatiliseks neurootiliseks alaväärsuskompleksiks.

Sotsiaaldemokraadist kirjanik Jaan Kaplinski ei näe mingit probleemi Eesti kuulumises Venemaa mõjusfääri. Selleks oleks vaja “kõigest” NATOst lahkuda ning kuulutada ennast neutraalseks. Venemaa polevat ju enam stalinistlik, rahustab Kaplinski. Ometi jätab ta targu mainimata, et Tartu rahuga kuulutatud neutraalsus ei päästnud Eesti iseseisvust ning et Venemaal pole kedagi inimsusevastaste kuritegude eest süüdi mõistetud.

Rahva tunnetel hoolimatult ratsutav EKRE on aga seadnud üleüldse kahtluse alla Eesti kuulumise Euroopa Liitu, kutsudes üles korraldama sellekohast referendumit. Olgugi, et nende auesimees president Arnold Rüütel andis suure panuse omal ajal Eesti taasühinemisele kaasaegse Euroopaga.

Võltspaatos suveräänsusest või meie sillapealsusest Ida ja Lääne vahel seab otseselt kahtluse alla Eesti julgeolekupoliitika põhialused. Mart Laari valitsus tegi 1992. aastal ajaloo korduvatest õppetundidest järeldades ainuvõimaliku otsuse – Eesti lahtihaakimise Vene impeeriumist ning taasühendamise meie ajaloolise kultuuriruumiga. Seda on järjekindlalt kandnud kõik edaspidised valitsused,  ladudes Eesti iseseisvuse turvamüüri uusi kandetalasid.

President Lennart Meri ütles 1996. aasta sügisel Helsingis peetud kõnes, et “ei Euroopa kui terviku ega Eesti huvides pole külma sõja aegse jäiga piiri eksisteerimine Narva jõel, rääkimata Oderi jõest. Euroopalikel põhimõtetel rajanev kindel, kuid rahumeelne piir Eesti ja Venemaa vahel võiks tähendada müüri asemel membraani, mis aitaks kaasa stabiilsuse laienemisele ja demokraatlike väärtuste tugevnemisele Venemaal, kultuurilistele võngetele, millest võiksid sündida šedöövrid”.

Meri lootis, nagu paljud eurooplased siis ja tänagi, et Venemaa tegeliku edu pandiks oleks vabanemine sajanditepikkusest orjaajast ning enamlaste pealesurutud hirmuõhkkonnast. Kahjuks pole seda juhtunud. Seepärast tuleb vaba maailma piiririigil Eestil hoida, tugevdada ja kujundada neid väärtusi, mis kindlustavad meie vaba enesemääramist.

Sõnavabadus on vabas riigis põhiseaduslik õigus. Kuid sama oluline on ka vastutus oma sõna eest. Eriti sedavõrd keerulisel suurte muutuste ajal, kui täna. Mida arukam ja väärikam on debatt meie tuklevikuvisioonide ning valikute üle, seda kindlam võib olla ka Eesti pikaajalises püsimajäämises. Sõltumata siis nii sisemistest kui välistest tormituultest.

Arvamuslugu ilmus 8.12. 2015 Postimehes.