SÜÜRIA KUI MAAILMA PÜSSIROHUTÜNN
Venemaa ja Iraani avalik sekkumine Süüria
kodusõtta on muutnud selle rahvusvaheliseks konfliktiks, millel võivad olla väga
kaugeleulatuvad mõjud maailmapoliitikale. Moskva ja Teherani ühiseks eesmärgiks
on päästa Süüria president al-Assad ning sundida samas USA ja teised
lääneriigid Lähis-Idas taanduma.
Iseenesest pole toimuvas midagi
üllatavat. President Putin teatas juba aastaid tagasi, et tema strateegiliseks
eesmärgiks on Venemaa kui iseseisva globaaljõu positsioonide taastamine. Selle
saavutamiseks on mõistagi vastassseis Ameerika Ühendriikide ja tema liitlastega
vältimatu. Seda nii Venemaa vahetus naabruses kui ka näiteks sellises
mõjuderägastikus nagu Lähis-Ida.
Moskvas tunnetatakse, et Lääne liidrid on
liiga ujedad või varasematest konfliktidest väsinud jõudu kasutama. Seetõttu
püüab Venemaa ära kasutada president Obama otsustamatust ja Euroopa peataolekut
ning täita seda vaakumit, mida sõda Süürias pakub. See on märgiline ka
põhjusel, et sellist sõjalist sekkumist ei ole Venemaa ette võtnud alates
Afganistanist taandumisest 1988. aastal.
Venemaa on viimastel aastatel oma
agressiivsete sammudega pidevalt kompinud
Lääne reaktsioone ning võimekusi jõule vähemalt näilise jõuga vastata.
See on küll viinud Venemaa sanktsioonide tõttu teatavasse isolatsiooni, kuid
vähemalt praegu ei näi see Kremlis kedagi kohutavat.
Moskvas pigem arvestatakse, et USA
presidendivalimiste kampaania on soodus hetk oma positsioonide tugevdamiseks.
Putin võib mõelda, et kui Obama polnud valmis 2013. aasta sügisel Süürias
sekkuma ega aasta hiljem Ukrainale relvastust tarnima, siis ei pruugi ta oma
viimasel valitsemisaastal samuti takistada Venemaa tegevust oma mõjuala
laiendamisel. Eriti siis, kui Venemaa teeb seda jõuga.
Kuigi sõda Ukrainas pole veel kaugeltki
ajalugu, on just Süüriast kujunenud sõna otseses mõttes rahvusvahelise
julgeoleku püssirohutünn. Venemaa õhuväe agressiivne tegevus Süürias ning Türgi
õhupiiri rikkumised võivad viia ettearvamatute tagajärgedeni. Venemaa ja NATO
pole juba ammu olnud nii lähestikku võimalikule sõjalisele kokkupõrkele kui
praegu. Väikesest näpuveast võib kujuneda tõsine konfliktiahel.
Eesti julgeolekut silmas pidades on
erakordselt oluline jälgida sündmuste arengut Süürias ja laiemas Lähis-Idas.
Esiteks läheb meile otseselt korda meie liitlaste, eeskättt Türgi julgeolek ja tema
piiride puutumatus. Teiseks on ilmne, et Venemaa ei pruugi piirduda oma
mõjualasid laiendavas ofensiivis üksnes Süüriaga. Halbade asjaolude
kokkulangemisel või vahetu konflikti tekkimisel NATO liikmetega võib kiirelt
pingestuda olukord ka Balti regioonis. Moskvas võidakse teha valearvestus ning panustada
strateegilisele ülekaalule Läänemere ruumis.
Seepärast on äärmiselt oluline, et meie
liitlased jätkaksid suuremas tempos heidutusvõime loomist Poola-Balti
piirkonnas. Lootus, et Venemaaga õnnestub lähiajal konstruktiivselt laua taha
istuda, on rajatud paraku valedele eeldustele. Venemaa on vallandanud Lääne
suunal jõumängu, sisuliselt hübriidse sõja, mille vastu aitab üksnes NATO
jõuline ühispoliitika. Alles seejärel on võimalik laua taga asjad selgeks
rääkida. (FOTO:AFP)
Kommentaarid