VENE OHT JA LÄÄNE STRATEEGIA

Viimasel ajal ei möödu meedias päevagi Vene ohtu meelde tuletamata. Pole kahtlust, et meie julgeolekuolukord on muutunud. Tõesti, dramaatiliselt. Berliini müüri langemine ühendas küll Euroopa, kuid Venemaad see vaid riivas. Külm sõda lõppes lõpuni sõdimata. Nüüd oleme jätkusõja alguses. Venemaa tahab “oma” tagasi. Kas Lääs nõustub uue Jaltaga?

Lääneriikidel pole juba ammu olnud nii palju erinevaid väljakutseid kui täna. Tuumariik Venemaa on nendest ohtudest küll ehk kõige tõsisem, kuid meid ja meie liitlasi häirib mõistetavalt ka islamiäärmusluse kiire levik, Aafrikast ja Lähis-Idast lähtuv migratsioon Euroopasse, demograafiline ja sotsiaalne surve majandusele. Lõppeks on Lääne suhteline mõju maailmas kahanemas, mis teeb väliste väljakutsetega hakkamasaamise arvatust raskemaks.

Globaalse konkurentsi kiire kasv eriti viimasel kümnendil, sealhulgas nii Hiina rahvusvahelise positsiooni tugevnemine kui Venemaa agressiivsuse tõus, asetab lääneriikide ette tõsise valiku – kas muganduda olukorraga ja taanduda aja jooksul  lõhestatult või ühendada jõud oma positsioonide, sealhulgas ka väärtuste kaitseks.  

Eesti turvalise tuleviku huvides on mõistagi esmatähtis Lääne ühtsuse tagamine. Seepärast oleks väga oluline võimalikult kiiresti jõuda kokkuleppele Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelises vabakaubandusleppes. Kaubandustõkendite eemaldamisel oleks vaieldamatult positiivne mõju eriti Euroopa Liidu riikide majandustele, mis võidaksid kokku üle 100 miljardi euro. Enam kui 800 miljoni elanikuga ühisturg oleks aga tõsiseks argumendiks ükskõik millise mõjukeskusega konkureerimisel.

Vabakaubanduslepetel on vaieldamatult ka suur poliitiline mõju, mis muudaks oluliselt keerulisemaks strateegilise lõhe tekitamist Euroopa Liidu ja Põhja-Ameerika (USA ja Kanada) vahel. Viimane on muuhulgas just Putini Venemaa üks eesmärke.

Tänane olukord maailmas on piisavaks põhjuseks, et lääneriikide liidrid võtaksid eesmärgiks sõnastada uue Atlandi Harta. See võimaldaks tugevdada läänemaailma sisemist vastupanuvõimet ning aitaks reastada ühised globaalsed eesmärgid. Just läänemaailma sidusus oleks juba iseenesest üheks parimaks vastukaaluks Venemaa revanšismipüüdlustele.

Lääne strateegiliseks eesmärgiks suhetes Venemaaga peaks saama sellise rahvusvahelise keskkonna kujundamine, mis näitaks Moskvale väljapääsu iseenda ajaloo kütkeist. Venemaa peaks selleks tajuma, et impeeriumi kaotus polnud mitte geopoliitiliseks katastroofiks, vaid võimaluseks tõusta täiesti uuele arengutasemele. Mõistes seda, tugevdaks Venemaa nii iseenda kui oma naabrite julgeolekut.

Samas pole mõtet luua illusioone, et sajandeid settinud traditsioonid sillutaksid Venemaale lihtsalt teed modernse riigi suunas. Bolševike füüsilise ning vaimse vägivallaga kurnatud rahvas pigem allutab ennast jätkuvalt Suure Vene idee teenistusse kui mõtleb alternatiividele. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine on siin veenvaks tõendiks.

Pole mingit kahtlust, et just Ukraina saatusest sõltub see, kas Venemaa pääseb omaenda ajaloo pantvangist või jääb ikka veel peale impeeriumi inerts. Täna on Venemaa juhtkond valinud pigem tee minevikku. Seepärast tuleb Läänel valmis olla suhete pikemaajaliseks halvenemiseks Venemaaga.

Euroopa uue lõhenemise vältimiseks tuleb Läänel haarata initsiatiiv. Ühtne sanktsioonipoliitika tuli Moskvale suure üllatusena ning seda tuleb jätkata ajani, mil Venemaa pole lõpetanud agressiooni Ukraina vastu. Ainuüksi selle aasta lõpuks võib toorainetuludel põhinev Venemaa majandus seeläbi kaotada umbes 100 miljardit eurot. See muidugi ei mõjuta otseselt president Putini poliitikavalikuid, kuid muudab edasise agressiooni oluliselt kallimaks ja vaevalisemaks.

Lääneriikide lähiaja eesmärgiks võiks olla uue Marshalli (miks mitte Merkeli nimega) plaani mõõtu abistamisprogrammi kokkuleppimine Ukraina toetuseks koos selge Euroopa Liidu liitumisperspektiivi kinnitamisega. Euroopa ja kogu läänemaailma julgeolek on seda kindlam ja püsivam, mida tugevam ja stabiilsem on demokraatlik Ukraina.

Olukorra muudab keerulisemaks asjaolu, et Ukraina on vastakuti Venemaa agressiooniga, mis vaatamata vaherahulepetele ei näita vaibumise märke. Kuna Putin pole oma eesmärke Ukrainas saavutanud, tuleb valmis olla uueks eskalatsiooniks.

Üheks olulisemaks komponendiks Vene ohu tõrjumisel on sellele vastasseisva jõu usutavus. Moskvas ilmselt eeldati, et Ukraina riik variseb esimese rünnakuga kokku. Umbes nii nagu 1918. aastal. Tegelikult on täna Ukraina vastupanuvõime suurem kui aasta tagasi.

Lääs on saatnud Ukrainasse oma sõjalisi instruktoreid, kes aitavad tugevdada sealsete kaitsejõudude võitlusvõimekust. Sellest ei pruugi üksnes piisata. Lääneriigid peaksid juba täna näitama tegudega, et on valmis Ukraina vabaduse kaitseks tarnima  Kiievile hädavajalikku kaitserelvastust.

Pole halba ilma heata. Putini tegevus on andnud värske tõuke läänemaailma kaitseliidu NATO tugevnemisele, seda eriti strateegiliselt väljakutsuvaimas Läänemere regioonis. Venemaa agressiivse käitumise ohjeldamiseks mõjub kõige veenvamalt ikkagi püsiva ja vähemalt brigaadisuuruse liitlasjõu paiknemine Balti riikides. Samaväärse panuse meie piirkonna julgeoleku tugevdamisse annaks ka Soome ja Rootsi liitumine NATOga.

Omakorda Euroopa Liidu parimaks heidutusvõimeks on energialiidu loomine, mis suudaks parimal viisil ohjeldada Venemaa torupoliitikat ning kärbiks seeläbi oluliselt nende korruptiivset sekkumist Euroopa riikide sisepoliitikatesse. Sama oluline on ka ühine tegevus Vene propaganda ja valemüütide kummutamisel.

Kokkuvõtvalt on lääneriikide käsutuses täna terve hulk mõjusaid vahendeid Vene ohu tõrjumiseks ning ajaloolise väljapääsutee näitamiseks Euraasia keskvõimule.   Selleks on vaja üksnes poliitikute visioonitundelist liidrimeelt. Miks ei peaks online-ajastu võimaldama uute reaganite või  thatcherite esiletõusu?

Artikkel ilmus 4. mail 2015 ajalehes Postimees.