Marko Mihkelsoni blogi

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli hiljutine mõttesähvatus Riias, kui ta justkui välistas NATO suuremate püsiüksuste paigutamise Balti riikidesse, oli oma ajas veidi ebaõnnestunud ning segadust tekitav. Merkel viitas oma seisukohta esitades Vene-NATO leppele 1997. aastast, kus toona pooled otsustasid Külma sõja seljataha jätta ning kasvatada vastastikust usaldust. Leppes muuhulgas rõhutati, et pooled “loovad koos kestva ja kaasava rahu euroatlandi ruumis demokraatia ning kooperatiivse julgeoleku põhimõtteid järgides”. Ilusad sõnad, aga juba ammu ei maksa need enam midagi. Kahjuks. Leppes tunnustati seda, kuidas Venemaa demokratiseerub ning vähendab oma konventsionaalseid ja tuumajõudusid. Selle pinnalt andis NATO leppes lubaduse, et ei kavatse laiendada oma tuumajõudude paiknemist uutesse liikmesmaadesse. Punkt. Konventsionaalsete vägede ümberpaigutamisest pole juttu. NATO lahkuv peasekretär Anders Fogh Rasmussen nentis Ukraina sündmustest ajendatuna, et Venemaad ...

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli arvamus sellest, et liitlasvägede toomine Balti riikidesse rikuks 1997. aastal sõlmitud Vene-NATO lepet, põhineb valel eeldusel. Seda lepet pole tänaseks olemas, sest juba 2008. aastal rikkus Venemaa seda Gruusiat rünnates. Lõpliku löögi andis Vene-NATO partnerlusele aga Moskva agressioon Ukraina vastu, Krimmi okupeerimine ning annekteerimine. Me oleme täna olukorras, kus Venemaa on juba enam kui poole aasta jooksul pidevalt eskaleerinud olukorda Ukraina suunal ning pole vähimalgi viisil näidanud valmisolekut terrorismi toetamise lõpetamiseks Ida-Ukrainas. Ka viimased kõnelused Berliinis näitasid, et Venemaal puudub tahe sõja lõpetamiseks.  Samas on Venemaa suurendanud oma vägede kohalolekut meie piiride taga, rajades uusi baase, nagu näiteks ründehelikopterite üksus Ostrovis, või tugevdades olemasolevate üksuste lahingvõimet. Alles eile andis president Putin Pihkva dessantdiviisile Suvorovi ordeni, tunnustades sellega nende osalust...

Kui veel aasta tagasi püüdis NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kõigiti leida laiemat pinnast partnerlussuhete hoidmiseks Venemaaga, siis pärast Kremli algatatud agressiooni Ukraina vastu on olukord põhimõtteliselt muutunud. Brüsselis ei näha Venemaad enam kui partnerit. Pigem on taastumas vastasseis, mis hoidis maailma ärevuses Külma sõja aegadel. Tegelikult oli suhete teravnemine Venemaa ja NATO riikide vahel vaid aja küsimus. Samal ajal, kui Läänes loodeti ja ka töötati selle nimel, et kunagisi vaenutundeid hajutada, siis Venemaa ei loobunud hetkegi avalikust ja ametlikust arvamisest, et just NATO on riigi julgeoleku suurim ohustaja. Sellise hoiakuga kestvat partnerlust ei ehita. Esimese hoobi Venemaa ja NATO suhetele andis Moskva 2008. aastal, kui ründas Gruusiat just nimelt alliansi laienemist tõkestades. Siis loodeti Läänes, et Venemaa tegi sammu tagasi ning mõne kuuga oldi tavasuhete juures tagasi. Prantsusmaa käivitas Mistralide tehingu Venemaaga. Relvatehnolo...

Donetski oblasti piir  Ukrainas  asub keset avaraid ja kauneid steppe. Dnipropetrovski poolt liikudes tervitab saabujat Ukraina rahvusvärvides kaevanduspiirkonda sümboliseeriv piiritähis. Kui seal läheduses poleks Ukraina armee relvastatud kontrollpunkti, ei arvakski, et vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel käib sõda. Sõda Ukraina iseseisvuse ja vabaduse eest. Meie Kohtla-Järvet meenutav, kuid mitu korda suurem Kramatorski linn oli veel mõne nädala eest Venemaa toetusel tegutsevate terroristide võimu all. Peaaegu inimtühjad tänavad, paljaks röövitud autopoed, mürsutabamustega elumajad ning kuuliaukudega sõidukid meenutavad alles hiljuti toimunut. Inimesed on hirmul. Oleks ime, kui poleks. Ühtäkki ja näiliselt ei millestki vallandunud sõda röövis neilt normaalse elu,  mitmetelt rahulikelt elanikelt alatiseks. Esimene, millele ellujäänud täna mõtlevad – on rahu. Kaht kuud sõja­stressi püütakse võimalikult kiiresti unustada. Kohalikud ettevõtjad on linnas üles seadnud ...