Eesti välispoliitika võrgustunud maailmas

Postimehe algatatud arutelu (Eerik-Niiles Kross, Ahto Lobjakas) Eesti välispoliitika hetkeseisu ja tuleviku üle tuleb väga õigel ajahetkel. Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu oleme selgelt jõudnud piirini, kus hingetõmbepaus on läbi saamas. Mugavustsoonist väljumine pole seejuures aktuaalne vaid Eesti välispoliitikale. Maailma võrgutiheduse kiire kasv on just peamine tegur, mis sunnib meid oma tulevikusuundumusi kavandades rakendama karbist-välja-mõtlemist.

Princetoni ülikooli õppejõud ja USA välisministeeriumi endine poliitikaplaneerija Anne-Marie Slaughter rõhutab, et 21. sajandi maailm on sedavõrd omavahel läbipõimunud, mistõttu ei kehti üksnes klassikalised riikidevahelised konfliktide ärahoidmiseks vajalikud tõukumised ja tõmbumised. Slaughter on seda nimetanud metafoorselt ka piljardi-palli-maailmaks.

“Me oleme liikunud maailmast, kus rahvusvaheline süsteem omas piiratud arvul tegijaid võrgustunud maailma, kus kehtib korraga lugematul arvul kombinatsioone,” rõhutab Slaughter. Võrgustunud on seejuures kõik – diplomaatia, sõda, äri, meedia, ühiskond ja isegi religioon.

1997. aastal saatsin Postimehe Moskva korrespondendina oma lugusid Eestisse sageli faksi teel. Diplomaatiline post sisaldas toona muuhulgas väljatrükitud memosid. Täna ei kujuta keegi ette, et midagi paberil või veel vähem faksi teel saata. Liiati on meil nutivara kaudu võimalus iga ajahetk kursis olla kogu maailmas toimuvaga. 2015. aastaks on ennustatud, et 85 protsenti maailma elanikkonnast on ühendatud mobiilse lairiba kaudu. Mis edasi, võib vaid ette kujutada. Kui võib.

Maailma mõjukeskuste paljunemine riikide (Hiinast Brasiiliani), erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide, suurkorporatsioonide, meedia, vabaühenduste (Eesti puhul näiteks “Teeme ära!”), ususektide ja isegi perekondade kaudu on lisanud just eriti viimasel kümnendil rahvusvahelistesse suhetesse sellise dünaamika ja ristsuhete võrgustiku, millega konventsionaalne diplomaatia üksi ei saa enam päris hästi hakkama.

Nii nagu teiseneb maailm, nii peab teisenema ka meie arusaamine sellest maailmast. Seepärast olen mõneti üllatunud, et meie senises debatis püütakse Eesti välispoliitikat suruda pisut vanamoelisse raamistusse. Lobjakas räägib näiteks oma arutlustes suuresti ainult Euroopast ning otsib Eestile pigem 1930ndatele aastatele sarnast “orientatsiooni”, jättes samal ajal kõrvale silmatorkava asjaolu, et maailm pole enam sugugi selline, nagu ta seda püüab kirjeldada. Eriti arusaamatu on asjaolu, et Lobjakasele ei lähe korda näiteks väliskaubandusteemad. Majandus ja diplomaatia on alati käinud käsikäes. Tänases läbipõimunud maailmas seda veel eriti.

Õigupoolest on päris asjakohane täna korraks üle küsida – mis ikkagi on Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluva Eesti OMA välispoliitika ning mis asub selle keskmes? Kas suhted Euroopa Liidu partneritega on ikka päris välispoliitika või on see tuntaval määral juba osa meie sisepoliitikast? Kuidas me kõige paremal viisil suudaksime reaalpoliitilises maailmas kaitsta nii meile olulisi väärtusi (õigusriiklus ennekõike) kui ka Eesti rahvuslikke huvisid? Kes ja mil viisil peaks välispoliitikasse värskeid ideid tooma?

Ma võin eksida, kuid kadunud president Lennart Meri oleks täna nutitehnoloogia ajastul ilmselt rääkinud meie välispoliitika multitaaskluse hädavajalikkusest. Pean siin silmas ikka seda, et piiratud ressursside juures pakub just võrgustunud maailm väikeriigile võimaluse mitmekesisemalt oma nähtavust kasvatada ning huvisid edendada. Selleks on aga vaja pidevalt värskeid ideid tootvat ning erinevaid tegijaid (pean silmas ennekõike siseriiklikke) hästi koordineerivat süsteemi. Kas see on meil täna olemas? Pigem mitte.

Kuid alustame algusest. Kuidas jõuavad täna ideed ja poliitilised hoiakud meie välispoliitikasse? Ideaalis võiks Eesti välispoliitiliste prioriteetide ja tegevuste sulam kujuneda erakondade programmidest ja teemakohastest poliitikapaberitest, arvamuslugudest meedias, mõttekodade analüüsidest, rahvusvahelisest koostööst ja vastukajast, lõppeks välispoliitika elluviijate igapäevasest sihipärasest tegevusest. 

Tegelikus elus on see pilt siiski mõnevõrra konarlikum. Nõrgimaks lüliks on seejuures erakonnad, kes väga piiratud võimaluste juures pakuvad harva sügavamat analüüsi või seisukohavõtte välispoliitilistel teemadel. Peaasjalikult taandub see üksikute asjasse pühendunud poliitikute sõnavõttudele.

Oma koduerakonna IRLi puhul tean öelda, et meie välispoliitika nõukogu küll arutab erinevaid aktuaalseid teemasid ja tegevust Euroopa Rahvaparteis, kuid niinimetatud poliitika valgete paberite kirjutamine käib täna veel üle jõu pelgalt tugistruktuuride vähesuse tõttu. Ei maksa ka unustada, et Eesti on üks väheseid riike Euroopa Liidus, kus parlamendisaadikul puudub tööd oluliselt efektiivsemaks muutev personaalne tugisüsteem. Tõsi, tänu eurosaadik Tunne Kelami panusele ilmub juba mitmendat aastat ajakiri Maailma Vaade. 23. novembril tutvustab IRL koostöös Brüsseli mõttekoja Euroopa Uuringute Keskusega (CES) aga artiklite kogumikku aktuaalsetel välispoliitilistel teemadel.

Erakondade hajusat tähelepanu välispoliitikale on viimastel aastatel kompenseerinud Riigikogu väliskomisjon, kes on minu üheksa aastase kogemuse põhjal suutnud asjakohaselt panustada meie välispoliitilisse debatti ja tegevustesse raportite, soovituste ning valitsuse välispoliitilise tegevuse pideva järelevaatamise kaudu. Viimastest näidetest olgu siin viidatud kevadel avaldatud Aasia strateegia raportile ning Eesti välisesinduste võrgustiku analüüsile koos soovitustega valitsusele. Samuti on selgelt tunnetatav väliskomisjoni panus aruteludes, mida on viimasel ajal peetud Eesti-Vene piiriküsimuse üle.

Riigikogu väliskomisjon on alati kaasanud suurematesse aruteludesse meie mõttekodade analüütikuid ja nende soovitusi. Neist värskeimat, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse 65-leheküljelist raportit Läänemere piirkonna julgeolekualastest väljavaadetest aastani 2020 tutvustame 15. novembril Toompeal korraldataval seminaril.

Eesti välispoliitilised mõttekojad on kindlasti täna oluliselt paremal järjel kui kümmekond aastat tagasi. Loodetavasti saab ka Eesti Välispoliitika Instituut oma raskustest üle ning suudab paremini lülituda välispoliitiliste sisendite andmisse, mida välispoliitika elluviijad pidevalt oma mõtete sõelumiseks vajavad.

Kaasaegse välispoliitika üks oluline sisendilooja on mõistagi ajakirjandus. Neti- ja nutimeedia ajastul omab see eriti suurt rolli, sest uudised ja informatsioon levivad koos avaliku arvamuse mõjutajana meeletu kiirusega. Eesti ajakirjandus pole siin kindlasti erand. Ehk ainus, mida meie meedialt sooviks, on suurem tähelepanu väliskorrespondentidele ning teisalt ka maailmasündmuste kirjeldamise kõrval  arutelule Eesti enda välispoliitiliste suundumuste ja prioriteetide üle.

Eesti välispoliitika saab võrgustunud maailmas olla edukas ja sihikindel vaid siis, kui suudetakse õlitatult töös hoida erinevad koostöömudelid ja infovahetus nii täidesaatva võimu tasandil kui koostöös era- ja kolmanda sektoriga. Seejuures on näiteks väliskaubanduse edendamisel möödapääsmatu valitsuse oluliselt ühisem panus. Meil on valitsuses olemas küll julgeolekukomisjon, kuid miks pole meil siiani väliskaubanduskomisjoni?

Viimasel ajal on olnud märke rabedusest, kus mõningate väljaütlemiste või tegevuste põhjal võib kõrvaltvaatajale jääda arusaamatuks, mis on meie välispoliitika strateegilised eesmärgid suhetes näiteks Venemaa, Hiina või Gruusia suunal.

Otsati taandub küsimus ka kestvasse debatti, mis on tegelikult paljuräägitud väärtuspõhine välispoliitika ning kuidas seda edendada viisil, et oma põhimõtetele truuks jäädes me ei kahjustaks iseenda rahvuslikke huvisid.

Minu arvates aitab siin sageli parimaid valikuid teha kolme võtmesõna meelespidamine. Nendeks on ARUKUS, ENESEVÄÄRIKUS ja LUGUPIDAMINE. Maailm pole mõistagi haaratav ühe valemi või idee kaudu. Seepärast tuleb alati mõelda, et hoolimatu sõna võib ka kõige kindlamad põhimõtted õõnsaks muuta. Eriti vähe eksimusruumi on just meiesugusel väikeriigil.

Arvamuslugu ilmus 05.11.12 Postimehes.